Nui neljaks, ma kuidagi lihtsalt ei ole võimeline pideva iseendaga ametis olemise (loe: oma naba vahtimise) kõrvalt korraliku reeglipäraga blogi pidama!
Mis ma enesega tegema pean?
Kuidas saada normaalseks korralikuks inimeseks? Kes teeb seda, mida ta tahab teha, mitte ei jää lõpmatuseni selle üle mõtlema?
Ma imestan, et ma tulemuste ja muidu näitajate poolest tundun ikka funktsioneerivat. Ma ei tea, millega ma seda muljet oskan jätta.
Kuu lõpp läks liiga tempokaks ja nüüd ongi kolmandat päeva suht selline… väga sodi tunne tegelikult. Iga päev 7 – 12 tundi lausteksti produtseerida väsitab väga ära (kui see intensiivne töötsükkel käes on), aga ma ei saa sellest enne aru, kui end kord lõdvaks lasen, ja siis kukub maailm kohinaga kaela.
Eile ja üleeile ma peaaegu ainult lugesin. Raamatuid. Avastasin köögikapist veel paar kevadest realiseerimata jäänud Apollo kinkekaarti, ja transformeerisin need sakslaste koostatud seenemäärajaks, kus on 1200 liiki Euroopa seeni, kõik korralike fotodega ja heade liigikirjeldustega. Ühesõnaga, lugesin seda, ja siis veel Orlando Figesi “Sosistajaid” ja Pia Mellody “Kaassõltuvuse” raamatut. Nii et võib öelda, et selline populaarteaduslik lugemisvara mul viimasel ajal.
Tegelikult püüan end nüüd jälle kokku korjata ja selle kuu töödel sarvist haarata. “Saladusi” tuleks hakata otsast tegema, eks siis vaatab, kuidas edasi kulgeb.
Täna olin juba isegi natuke tubli: tegin eelmise kuu dokumendid, koostasin ja saatsin arveid, koostasin oma armsale illustraatoritüdrukule lepingu (digi-Anni illustratsioonide kohapealt) ja muud taolist nipet-näpet. Ah jaa, ja panin meie koduse selle kuu eelarve paika, sest katse eelmine kuu ilma selleta läbi ajada päädis mõistagi jälle väiksemat sorti krahhiga. Nii et ei saa me ilma. Read peavad ikka ees olema, muidu ostame kohe ühe keefiri asemel kaks või kolm ja kui nii iga päev, siis ongi kuu lõpuks p… majas. Või umbes nii.
Aga mu tänaõhtused sealiharullid sinepise õunatäidisega olid ikkagi jumalikud.
Siia lõppu võiks arhiveerimise mõttes linkida ka arvamusloo, mille kuu lõpus, vest paelaga kaelas ja hing keele peal, Läänlasele kirjutasin.
Postimehes pole mu arvustus veel ilmunud, nii et seda praegu lugeda ei saa.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar