Hakkasin hiljuti tundma, nagu ma oleks Godzilla seal filmi lõpuosas, kui ta asfaldi alt välja kerkib, nii et tükid lendavad. Ainult et mina olen ikka nagu hea pigem. Ei lammuta niimoodi. Ja raputan ennast käpakil maas nagu koer ning kujutan ette, kuidas šlakikoorem mu turja pealt pihuks ja põrmuks lendab.
On tunne, nagu miski letargiaga või kammitsetud eluetapiga hakkaks lõpuks ühele poole saama. Nina justkui tunneks selgema õhu ja avarama ruumi lõhna.
Annaks jumal. Olekski lõpuks aeg pärast viimast kolme rasket aastat.
Kuigi ma ütlen ausalt, et ratsionaalseid argumente mul sellisele positiivsele tundele hetkel veel küll ei ole. Mis siis. Tunne on see, mis loeb.
Aga tegelikult tahtsin täna lullamilla siia panna, sest pole ammu pannud. Pärast seda, kui Oti arvuti enam minu omaga koduvõrku moodustada ei taha, on piltide transport tema arvutist minu omasse veidi keeruliseks muutunud ette võtta, sellepärast pilditu see elu siin olnud ongi.
PURIKÄRBES
PORIKÄRBES, VANA PAHUR,
PODISEB KUI RIKKIS KAHUR.
ELU JÄÄTMEHUNNIKUS
ON KAHTLEMATA UMMIKUS.
MIDA TEHA, ET END MUUTA?
KUIDAS ENNAST MUUTA SUUTA?
KUI SA OLED PORIKÄRBES,
SÖÖD VAID ENDA, TEISTE NÄRVE.
MÕTLES KÄRBES, MÕTLES VÄLJA!
MÕTLES, ET TEEKS HOOPIS NALJA.
LOOBUS PIRI-PORINAST
JA SOLGI SISU SORIMAST,
HAKKAS HOOPIS PURIKÄRBSEKS,
NAUTIS TUULT JA ÕHKU VÄRSKET.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar