Nüüd jälle suured lüngad sees, blogimisel ja üldse. Aga mul on kuidagi nagu selline tuulest viidud tunne läinud nädalal olnud. Ja natuke nõutu seis, et mõne asja kohapealt enam ei teagi, mis ja kas…
Läinud esmaspäeval käisime mu hooldekodus elava isaga Tallinnas arsti juures. Eks tal siin mõned sõidud on see sügis olnud ennegi, uuringuid tehti. Ma lihtsalt ei kirjutanud sellest, pealegi eelmine kord käis vend temaga. No ta meil üksinda pole eriti suuteline minema sinna Tallinna arsti juurde, sotsiaalne võimekus pole päris see. Aga esmaspäeval tuli diagnoos ja ravimääramine, ja noh, jah, no on see, mida juba pärast esimest ülevaatust kahtlustati, see va sõrgadega loom. Nüüd novembri lõpust läheb PERHi haiglaravile, ikka esmaspäevast reedeni ja kaks kuud järjest vähemalt. Mis tähendab, et nii meie perel kui vennal tuleb eesolevatel aegadel kibedasti Tallinna vahet sõitmist, et ta esmaspäeva hommikul haiglasse ja reede õhtul haiglast ära transportida. Ja minu meelest on üsna tõenäoline, et see ravi selle ühe pika kuuriga ei lõpe ju.
See tähendab lihtsalt, et vananevate vanemate hooldamise vajadus on mulle kätte jõudnud mõnevõrra varem, kui ma arvestasin, ja praegusi asjaolusid arvesse võttes ilmselt tuleb meil Otiga oma Tartumaale kolimise plaane kõvasti korrigeerida. Sest ma ei saa ju nüüd uttu tõmmata ja kõiki isaga seonduvaid kohustusi venna kaela jätta.
Arutasime siin Otiga, kas võtta siis see maja üldse müügist maha võis mida teha. Ott ja Mari on seisukohal, et müüme ikka edasi, ja kui mingi hetk mingi reaalne diil kumama hakkab, siis mõtleb edasi, kuidas seda korraldada. On ju võimalik vahepeal mingi pind üürida või minna sugulaste uksi kraapima. Või midagi.
Ma kohe ei tea. See variant mulle ei meeldiks eriti, aga… no mina ka ei tea, mida teha! Igatahes selge on praegu see, et isa eest hoolitsetud saab ja venda ma sellega üksi ei jäta. Kõik ülejäänu peab lihtsalt nende kahe fakti ümber kombineeruma.
Mis siis veel on olnud. Tööd olen teinud, kirjutanud ja toimetanud. Sai adapteeritud üks “Suletud uste” lugu, mis oli originaalis täielik karikatuur ülekaalulisest perekonnast. Ja ma adapteerisin seda ainult Tuuli pärast, sest talle see resümee järgi meeldis, kuigi ma kahtlesin juba siis, et see on mingi overkill. Jah, ja oligi. Originaali autoril ilmselgelt polnud kunagi elus tegemist tulnud teha ülekaalu või ülekaaluliste kallite lähisugulastega. Nii kontsentreeritud kujul nii vananenud, folkloorseid ja lihtsalt jaburaid toitumis- ja ülekaalumüüte polnudki ma ammu näinud. Ühesõnaga, ma andsin endast parima, aga kuivõrd ma siiski pean püüdma jääda originaalile võimalikult lähedale, tuleb see osa siiski kahtlemata totakas ja lihtsalt primitiivselt rumal.
Oleks see vaid nii lihtne, et inimesed lähevad paksuks sellepärast, et nad söövad lakkamatult ja kohutavates kogustes. Kui see nii oleks, siis ma poleks kunagi paksuks läinudki. Nagu valdav enamik mu pakse tuttavaidki näiteks. Ei, need “sisteemid” on ainevahetuse ja hormoonide tasemel palju keerulisemad, kuid igapäevase praktilise toitumise tasemel tegelikult palju lihtsamad.
Üldiselt jah. Ma olen jätkuvalt rasvatoitumise teoreetikute poolt ajupestud, aga ma näen efekti lihtsalt. Ilma koonduslaagri režiimita. Mille üle mul on kohutavalt hea meel. Mu keha oleks nagu mõistuse pähe võtnud ja saab isegi aru nüüd, millal kõht täis saab.
Pealegi näeb see söök enamasti väga ilus välja. Nii enne kui pärast valmistamist.
Kes siin uudishimust kõrvu liigutab, et mis pagana värgiga ma ometi tegelen, siis see ajupesu allikas asub siin. Videode rubriik on neil ka eriti huvitav. Ma olen viimaste nädalate jooksul ilmselt rohkem toitumisalaseid dokke vaadanud sealt kui oma senise elu jooksul üldse kokku.
See järgmine “Suletud uste” lugu aga, millega hetkel töötan, meeldib mulle üsnagi. Seal käib kätš ühe isa poolt orvuks jäänud 10-aastase tüdruku ümber, kes pärast isa surma tahab jääda elama oma isa elukaaslase ja oma kasuema juurde, kellega koos on siiski 9 aastat oma noorest elust elanud, samas kui isapoolsed vanavanemad ja bioloogiline ema teda endale “tagasi” hakkavad nõudma. Vot see on traagiline ja tõsine asi. Mitte see, et isa hakkab abielu lahutama ja lapsi enda juurde nõudma sellepärast, et ema neile pitsat küpsetab.
Ah jaa, ja siis oli veel minu armsa vanaema juubel. Ta on nüüd 95 aastat vana ja endiselt väga armas ja tragi. Sel sügisel olen ta veel mitu korda tabanud rehaga aias möllamas. Tehkem järgi!
Aga täna öösel tuleb torm. Ma kohe tunnen juba, kuidas see kusagilt mere pealt praegu lähemale hiilib. Ja ma kardan, et ei saa jälle magada, kui terves vanalinnas valtsplekk-katused kolisevad, meie oma kaasa arvatud.
Aidi Vallik avalikult 
Maire said,
28. okt. 2013 kell 23:20
Tegin seda LCHF-i aastal 2009. Tol ajal oli Rootsis just algamas LCHF-i buum, Eestis sellest veel ei räägitud. Võtsin alla ca 6 kg ja siis jäi kaal paigale mitmeks nädalaks. Eks ma patustasin ka näiteks veiniga ja saunapäeval jõin 1-2 õlut – puhas süsivesik ju. Ja lõpuks ma enam ei jaksanud eraldi toidul olla, sest meil teeb kodus mees süüa ja tal polnud vaja LCHF-i menüüd järgida ja nii ta läks. Üksi on raske ahvatlustele vastu panna kui laual aurab soe toit, mis koosneb suures osas süsivesikutest, mina igal juhul murdusin.
Aga muidu see menüü on diabeetikute jaoks mõnes mõttes ammu unustatud vana – nõuka ajal loeti ikka neile sõnu peale, et rasvane sealiha ja keedukapsas jne 🙂 Et veresuhkur ei hüppaks. Mu parim sõbranna, kes on diabeetik ja selle tagajärjel isegi pimedaks jäänud, ei järgi üldse sellist süsivesikutevaba toitumist. Imelik, et tänapäeval arstid seda enam ei propageeri. Oleme nüüd hakanud mehega mõtlema, et kui teeks uuesti, nüüd oleks ta ise ka huvitatud, aga ikka ostame veel leiba jm poest. Ju ei ole aeg veel küps.
PS. Meil siin saarel päris raju tuul juba. Mereni siit linnulennult ca 400 meetrit ja kohiseb-mühiseb mis kole. Kui hommikupoole hullemaks läheb, nagu ilmateates lubati, siis saab see öö vist päris hirmus olema.
aidivallik said,
28. okt. 2013 kell 23:28
Eks see mingi klõps ongi oluline, jah. Mul nüüd Ott ka siin kõrval asjaga liitunud ja tema kõhupunn kahaneb vägagi hoogsalt.
Õllest on mul muidugi kahju. Ja see on ka ainus asi, millest loobumisest mul kahju on. Saunas joome Borjomi. Peolauas ja sõpradega viskan teravat. Veini olen vist ainult kaks korda selle kahe kuu jooksul joonud ja siis olid ka tagajärjed.
Maire said,
28. okt. 2013 kell 23:41
Sa oled ikka supertubli kui suudad harjumuspärastest mõnudest täielikult loobuda! Mina jään jah seda krõksu ootama esialgu 🙂 Sest elu on näidanud, et ega ilma selle krõksuta midagi väja ei tule nagunii.
Anu said,
29. okt. 2013 kell 11:09
see toit näeb tõesti ilus välja, kas see on kana kõrvitsaga? jõudu kaalukahandamisel, elan kaasa!
aidivallik said,
29. okt. 2013 kell 11:18
Poolkoivad maitseõliga ja seesamiseemnetega. Köögivili seal kõrval on veidi ülekasvanud kabatšokk (see kollane), juurseller (see valge) ja brokoli. Tänan kaasa elamast! Sest sellise toidu juures kaasa tunda pole tõesti vaja 🙂
Anu said,
29. okt. 2013 kell 11:34
tänan ja aitäh innustamast! printisin just ülevalpool nimetet lehelt juhised välja 🙂
Glacier said,
13. nov. 2013 kell 21:20
Sain ka mina innustust Sinu blogist seda proovida – aga mul tekkisid mõned küsimused. Näiteks – kui puuvilju peab vältima, siis millega magusaisu leevendada? Ma saan aru, et minus hetkel räägib süsivesikutest võõrdumine, no aga kui on selline tunne, et tahaks õhtuse teetassi juurde midagi magusat – kuidas see lahendada?
Teine asi – ega Sa peast ei oska öelda, kas tatar käib ka nö ballasti hulka nagu riis ja pasta?
aidivallik said,
13. nov. 2013 kell 22:34
Tatar on teravili, väidetavalt mitte nii hull kui nisu ja riis, aga mõjub üldjoontes samamoodi veresuhkrule stimuleerivalt. Mina otsustasin, et ei puutu seda enne teatava “kontrollkaalu” saavutamist.
Midagi magusat – hea uudis on, et magusaisu KAOB ÄRA. Kaob ära vajadus näksida ja külmkapi vahet käia. Kaovad ära emotsioonid seoses toiduga: vaatad häid asju ja tead, et need on maitsvad, aga tead, et pole vaja, ja ei tahagi. Isegi kiusatust ei teki. Mis pool aastat tagasi oleks mulle kõlanud kui täielik ulme.
See toitumisviis mõjub kuidagi aju tasandil.
Lugesin läbi sellesama dieedidoktori Andreas Eenfeldi “Toidurevolutsiooni”, see raamat on ka eesti keeles ilmunud. Soovitan tungivalt, see annab vastused küsimustele, millega nii mina kui ilmselt teised paksud eluaeg oma pead on vaevanud. See kõik TOIMUBKI aju ja hormonaaltalitluse tasandil.
Inimene, kes juba varases nooruses paksuks läheb ja eluaeg aina hullemaks, ja kelle suguvõsas on palju samalaadseid näiteid, kannab endas geene, mis annavad süsivesikute suhtes keskmisest suurema tundlikkuse (sest teravili, kartul ja suhkur on inimkonna geneetikat arvestades väga uus toit ja mutatsioonid, mis teevad võimalikuks selle uue toidu tolereerimise ainevahetuses, pole levinud massiliselt).
Kui see inimene sööb teravilja, tärklist või suhkrut, kergitab see veresuhkru pärast söömist hüppeliselt väga kõrgele ja kõhunääre hakkab eritama organismi insuliini, mille ülesanne on selle veresuhkruga toita ära kõik keha rakud ning ülejääk ära paigutada rasvarakkudesse. Insuliini teine ülesanne on aga ka lukustada need rasvarakud nii, et neid varusid ära raisata ei saaks. Ühesõnaga insuliin käitub nagu säästlik taluperenaine, kes toidab suurel perel kõhu täis, ülejäägi viib aita, paneb ukse lukku ja hoiab võtit enda käes. Neid varusid on võimalik sealt kätte saada ainult näljarežiimil või siis juhul, kui insuliin hoitakse võimalikult madalal tasemel (siis hakkab keha energia saamiseks tarvitama rasva, aga insuliin püsib madalal tasemel ainult siis, kui veresuhkur hoitakse madalal tasemel (et ei teeks neid söögijärgseid hüppeid üles ja pankreas insuliini purskama ei hakkaks).
Geneetiline tundlikkus süsivesikute suhtes avalduvat sellena, et pankreas kipub veresuhkru realiseerimiseks eritama veidi rohkem insuliini kui vaja (Eenfeldi väitel mitte ainult diabeetikute, vaid ka lihtsalt tüsedate insuliininäidud on normist veidi kõrgemad). Probleem seisneb selles, et süsivesikute söömine ei anna stabiilset veresuhkru nivood, vaid suhkrut ilmub verre korraga liiga palju, nii et alati jääb midagi üle ja liiga tragi insuliin toimetab selle liiga kiiresti aita hoiule. Vere suhkrusisaldus seepeale muidugi langeb kiiresti – ja langeb ka veidike liiga madalale, sest palju insuliini on puhta vuugi teinud. Ja siis hakkavad keha rakud, mis vajavad siiski stabiilset varustamist, nälga tundma — ja inimesel on vaja uuesti midagi süüa, tuleb näljatunne.
Peale selle, kui organism eritab veidike liiga palju insuliini, eritab ta samal ajal sellega korrelatsioonis insuliinipõhist kasvufaktorit (veel üks hormoonikene), mille ülesanne on keha igasuguseid rakke uuendada ja pooldumise teel paljundada (lastel ka pikkuse kasvamiseks vajalik!). Kui insuliini tuleb liiga palju, tuleb ka kasvufaktorit liiga palju, aga täiskasvanu enam kõrgusesse ei kasva ja sõber IGF-1 (seesama kasvufaktor) asub pooldumise teel paljundama rasvarakke, mis hakkavad ka loomulikult kohe süüa nõudma. Sest ka rasvarakud vajavad toitu, et elada. Samas moodustavad nad uued sahvrikesed, mida perenaine insuliin muudkui täita püüab.
Sellest tulebki see, et vastava geneetilise soodumuse (veidi suurem insuliinitootlikkus) on paksul inimesel ilma pikaaegse nälgimiseta alla võtta äärmiselt keeruline, väga tihti võimatu, ja kehakaalu säilitada samamoodi. Iga süsivesikuamps, mis tuleb, vallandab ahelreaktsiooni, mis päädib lõpuks ikka suurenenud söögiisuga, väljendades rakkude nälga.
(Nälgimiseks saab nimetada kõiki dieete, mis toimivad energeetilise defitsiidi tekitamise põhimõttel (et sööd vähem, kui kulutad — sest see seisund ON organismile ebanormaalne, see ON sisuliselt nälg ja vabatahtlikult ei suuda seda keegi taluda aastaid, sest see tekitab väga ebameeldivaid aistinguid. Ka aju ainevahetusel, mis vajab just rasva, on siin suur roll mängida).
Nii et selle uue toitumispõhimõte on hoida veresuhkur pidevalt stabiilne (ei söö suhkrut, teravilja ja tärklist, nn kiireid süsivesikuid, mis seda kergitavad), et insuliin varustamise ja hoiustamisega hulluks ei läheks ja et IGF-1 (kasvufaktor) insuliiniga koostöös rasvarakke juurde ei paljundaks. Kui seda ei toimu ja süsivesikute juurdevool organismi on piiratud, annab perenaine insuliin vastu vaidlemata võtmed käest, et keha saaks energia saamiseks hakata kasutama varutud rasva. Et veresuhkur ei kõigu ja keha rakud söövad hoidiseid (rasva), ei tule näljatunne ka nii lihtsalt kallale. Ma ju räägin, minu probleem on see, et ma ei tunne enam üldse, et mu kõht tühjaks läheks.
Aga kui siiski vahel maiustada tahaks, siis kasutatakse steviat näiteks. Mina teen sellega kohupiima-vahukoort ja panen nt hapukapsaste sisse. Meie tellime siit: http://www.sojapood.ee/et/stevia/stevia-100ml, aga olen ka poodides näinud. Pulbrite ja tablettide kujul müüdava stevia puhul vaata ette ja loe koostist: olen näinud poes ka variante, mis on tärklisega segatud (sest see on suhkrust magusam).
aidivallik said,
13. nov. 2013 kell 22:48
Panen siia otselingiga need juhised ka (kui allapoole kerid, on ka eestikeelne variant saadaval): http://www.dietdoctor.com/lchf