Hea, et niigi läits

Mul kuidagi on õnnestunud kolm päeva järjest kuidagi liiga palju tööd teha. Jaa, on küll kuu lõpp, aga see ikka ei ole üldse normaalne. Sest selle kuu lõpp kuidagi kuhjus veel eriti.
Esmaspäev algas turvalise teadmisega, et nüüd ongi kuu lõpuni vaja veel ainult selle viimase “Suletud uste” osaga (kus isa kaotanud lapse pärast sugulased kätšima hakkavad) ühele poole saada ja pärast eksperdi kommentaaride laekumist viia viimased käsikirjalised parandused sisse ühesse lastele mõeldud aiandusraamatusse, mida toimetan. Aga kus.
See plaan lõppes täpselt eile ennelõunal, kui sain meili, et mu ühele tööandjale on laekunud mu septembrikuus toimetatud kolesuure aiandusraamatu osaliidid ja et mul on aega teha see viimane ülevaatus täna hommikuks. Nii ma viskasin kõik muu kõrvale, alustasin 270 lehekülje umbes viienda ülelugemisega (ja ei saa salata, isegi viiendal lugemiskorral leidsin veel mõne seni kahe silma vahele jäänud pisivea pluss kaks küljendusviga) ning lõpetasin sellega öösel kell kolm. Igatahes hommikuks oli kirjastusel kõik vajalik laua peal.
Tänahommikune mõte umbes kell kümme oli, et nii tore vahepeal maganuna stsenaga edasi põrutada, kui läks uuesti lahti. Vahepeal oli juba tunne, et lülitan telefoni ja arvuti postkasti välja, sest ilmselt on kuu lõpp igas jumala asutuses ja kõik tahavad korraga aruandeid, kokkuvõtteid ja arveid saada. Ühesõnaga, siis ma koostasin ja saatsin muudkui neid arveid ja kokkuvõtteid, mis võtab minu käes ikka mitu tundi, sest ma oma udupäisuses pean alati kõik kümme korda üle kontrollima. Muidu on alati mingi jama, oktoobri asemel veebruar, maksmise kuupäev ületuleval (või möödunud) aastal, valed teenuse kirjeldused jne. Juhtumisi see dokumentide maailm on küll maailm, kus ma olen absoluutselt andetu ja pean õnnelik olema, et “niigi läits.”
Kui ma sellega suure surmaga ühele poole olin saanud, algas uus terror, seekord saatetoimetusest, kus avastati, et kaks varem saadetud stsena oleks vaja ümber teha. Mitte palju, aga no… jälle tunnikest paar.
Umbes kolmest sain asuda selle kallale, millega hommikul õigupoolest alustasin. Isa jäi paraku surnuks, ema ja kasuema leppisid ära ja kohtuotsus jättis lapsele õnneliku lapsepõlve. Pahad vanavanemad pani hunt nahka (noh, peaaegu).
Lõpetasin selle NÜÜD. Ja siis kirjutasin ja saatsin selle kuu teletööde kokkuvõtte.
Aga noh. Hea, et niigi läits, nagu rahvasuu ütleb.

Homme mõtleme edasi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: