Sirbi-saaga 7. postitus

Tahtsin juba eile vahepeal kogunenud ja Sirbi-draama arengut puudutavad lingid seostada ning üles panna, aga eilne päev kujunes selliseks, et istusin hommikul kell 8 stsena kirjutama ja lõpetasin selle õhtul kell 9, ja siis ma olin väsimusest nii süsi, et ei suutnud isegi oma peas mingeid isiklikke mõtteidki seostada, rääkimata mingitest linkidest veel.
Miinus 50 lehekülge. Veel teha 40 kuni 50 + laste aiaraamatu korrektuur.
Jeesusmariajajoosep.
Ma ei taha seda eilset korrata, sest mu kehale üldse ei meeldinud 13 tundi järjest ühe koha peal istuda. Ma ei jõudnud ju isegi Tötsuga jalutama eile.

Aga Sirbis hoolitseb nüüd järgmiste lehtede ilmumise eest kriisitoimetus ning võib-olla täna juba kuulutatakse SA Kultuurilehe nõukogu erakorralisel istungil välja ka uus peatoimetaja konkurss.
Kantsler Klaas leiab, et avalikust arvamusest hoolimata ei ole keset segadusi ametist lahkumine tema stiil. (Pagan, ma jälgin tema sõnu ja kehakeelt… ja ma ei usalda seda inimest üldse, ta oleks kogu aeg nagu maski all. Täpselt nagu Ansip. Ma näen maski, aga ma ei näe selle taga inimest. Ja mul tuleb õõvastav tunne, kas seal taga ON üldse inimest? Võib-olla on mõni inimese endas kuhugi nii sügavale ära peitnud, et ei leia ise ka enam üles, kui vaja peaks olema…)
Samuti ma ei jaga üldse tema kahjutunnet selle üle, et Kenderi visioon jõudis kajastuda vaid ühes Sirbi numbris. Mina ütleks hoopis, et jumal tänatud. Sest see, mis ma sellest uuest visioonist seal näha jõudsin, on pehmelt öeldes ajakirjanduslikult ebakompetentne ja küündimatu.
Sirbi töötajad tegid SA Kultuurilehe juhatusele kirja, kus nõuavad tänasel koosolekul ka Kenderi-eelse olukorra taastamist ja vahepealsete personaliotsuste tühistamist. Ja näib, et avalik arvamus soovib ikkagi ka SA Kultuurilehe nõukogus verd lasta. Mis võib-olla olekski õige, sest ega seda suppi ilma nõukogu osaluseta keeta poleks saanud. Ja Päevaleht juhib tähelepanu sellele, et osa küsimusi toimunu kohta on siiamaani veel vastamata.
Langilt tuli eile ettepanek kaasata SA Kultuurilehe laiendatud nõukokku (teleuudiste sõnastuses) 2 loomeliitude esindajat. Õige. Kuid seaduse kohapealt võiks uurida, kas on mingi õiguste vahe nõukogu tava- ja laiendatud koosseisul. Mind isiklikult teeb see sõnastus natuke ettevaatlikuks, aga väga võimalik, et põhjust polegi.
Ja siis jooksis meediast läbi väike arvamusavaldus Sven Grünbergilt, kes näeb juhtunud eelkõige lahedat häppeningi ja kultuuriteema elavdamist ühiskondlikus teadvuses. No ma ei ei tea, tõesti. Minu meelest ei olnud see häppening, vaid otseselt sigadus.

Isiklikult pinnalt ka: mul on viimasel ajal võimalus huvitavaks sissevaateks Eesti meditsiiniteenuste toimimisse. Seoses mu isa vähidiagnoosiga saab nüüd teda sõidutatud “tõmbekeskuse” vahet, ja just nüüd teisipäeval käisime temaga jälle. 21. oktoobril käisime eelmine kord, siis ta sai ametlikult oma uuringuvastused ja diagnoosi ning määrati ravile alates 26. nov. Teisipäeva hommikul siis sõitsime temaga taas Tallinna — ja saime seal teada, et 26-ndal toimub siiski vaid ravi planeerimine, ning haiglasse ravile saab ta alles 4. detsembril. Minu jaoks oli huvitav teadmine, et tänapäeval on iga ravietapi jaoks ise arst: üks paneb diagnoosi, teine planeerib ravi ja kolmas hakkab seda ravi siis läbi viima. Töölõigud selgelt jaotatud ühesõnaga, sada meest ametis, aga keegi lõpuks ei vastuta. Näiteks juhul, kui selles kohmakas süsteemis vähihaige ravi viibib üle kuu aja. Ja siis sobib siia veel see ütelus, et parem käsi ei tea, mis vasak teeb. Jne. Kuigi ma pean ütlema, et mõlemad arstid, kellega ma isa asjus nüüdseks kohtunud olen, olid toredad, kenad inimesed. Aga süsteem on paraku inimesteülene.
Kui ma 90-ndate alguses oma plikaga rohkesti arstide vahet tiirutasin, nii Tartus, Tallinnas kui Haapsalus, siis oli see süsteem küll kuidagi palju lihtsam ja operatiivsem. Või olin ma siis lihtsalt palju vähem kriitiline. Ma ei teagi tegelikult.

Advertisements

Sirbi-saaga 6. postitus

Hakkab juba tunne tulema, et minust on saanud tahtejõuetu meediasõltlane. Isegi tööle ei suuda korralikult keskenduda, kogu aeg vehitakse kuskil kuklas selle Sirbiga.

Tagantjärgi täpsustatakse fakte, näiteks Lea Larin teatab, et oli nõustunud olema peatoimetaja kt tõesti vaid ühe nädala. Kõlab küll veidralt, aga kui inimene ütles, siis vast peab uskuma.
Kultuuriministeeriumi kantsler ja samuti Sa Kultuurilehe nõukogu liige Paavo Nõgene jätkab oma ombudsmanikursil, teeb SA Kultuurilehe nõukogule ettepanku erakorraliseks koosolekuks, uue peatoimetaja otsimiseks ja loomeliitude esindajate kaasamiseks nõukogu töösse.

Minu meelest on hea, et selle teema meediakäsitlused on laienenud, uued ülevaated hõlmavad sündmusi juba avaramas panoraamis, näiteks see Õhtulehe lugu: http://www.ohtuleht.ee/554766
Kultuuriajakirjanduse väljaandmisest üldse kõneleb Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga.
Sirbi-saaga ja Langi tagasiastumise temaatikalt suunduvad laiemasse poliitikasse Priit Hõbemägi ja eriti Kärt Anvelt Eesti Päevalehes.
Kiviräha arvamuslugu on samamoodi laia põhja, aga terava tipuga. Nagu tal ikka.

Tänane varahommik aga tõi juba uue jahmatava uudise Kenderi tagasiastumisest peatoimetaja kt kohalt. Nojah? Ainult mind paneb tõesti jätkuvalt imestama see juriidiline maailm, milles see gäng tegutseb. Koondamine päevapealt, etteteatamisajata — see pole meie riigis ju lubatud? Tagasiastumine töölepinguliselt ametikohalt — kuidas see võimalik on? Minu teada peaks see käima läbi lahkumisavalduse ja etteteatamisajaga? Või ongi nüüd nii, et kõik vähegi avalikuma ametikoha täitjad saavad nüüd ametist priiks lihtsalt nii, et saadavad lehtedesse pressiteate, et astun tagasi?
Kummaline aegruum igatahes. Et muidu on nagu seadused sellised, aga näe, mõnel on niisugused ja siis veel naasugused.
Ja jälle helbib seda körti Toomas Väljataga. Kui temagi mitte, ütleme, paari tunni pärast käsi püsti ei tõsta ja teata: astun tagasi. Vaadake ise, kuidas saate. Toimetus oskajatest lagedaks tehtud.

Ma pean töötama lõppude lõpuks. Mul siin on endal juba kergelt katastroofimaiguline olukord kõikide nende stsenadega, mis sel nädalal juba olemas olema pidid.
Aga hea on see, et aias olen püüdnud rahmeldada nüüd ikka iga päev mõne tunni ja ring on peaaegu peal. Kui täna jõuan, pesen veel kasvuhoone puhtaks.

Uus Sirp…

… on niisiis tänane peamine jututeema. Alates Terevisioonis rääkinud Veidemannist, lõpetades hiljem peaaegu kõikide mulle helistanud tuttavatega, kui välja arvata visiidile tulnud Paljasmaa, kes käis hommikul meil jõuluetenduse asju arutamas. Aga tema püsib interneti suhtes üldse sellise pika rihma otsas ja ega ma tema lehelugemise kohta ka eriti midagi ei tea.
Ja muidugi oleme Otiga omavahel siin seda teemat ka arutanud täna rohkem kui kaks või kolm korda.
Uus Sirp ei olnud minu jaoks pettumus, see kõigest kinnitas mu kartusi. Kindlasti ei ole mu pilt täielik, sest lugesin seda netist – nii palju, kui neil lugusid sinna üles pandud oli. Paberlehe nimel ma ei pingutanud, sest tean niigi, kui vähe teda Haapsallu müügile tuuakse ja et üsna keeruline on seda isegi tavalisel reedel veidi hiljemaks jäädes putkast kätte saada. Seda enam nüüd, kus ilmselt tormasid Sirpi ostma ka need, kes seda kunagi varem elus lugenudki ei olnud.
Ühesõnaga, kui välja arvata vanade tegijate lood, siis muus osas tuli vägisi meelde aeg, kui tegin gümnasistidega koolilehte. Noorus ja koolilehe puhul võluv, kuid Sirbi puhul kummastav ebaküpsus paistis välja igal tasemel.
Ei saanud ma enda jaoks nende kirjutistest teada midagi, mida ma seni ei teadnud, ei olnud minu jaoks ahhaa-elamus ega isegi mitte huvitav Lilli Suburgi manifest või Sass Henno vägivallakirjutis (no tõesti — kas kultuurilehes peab nii elementaarseid asju üle rääkima? Need, kellele seda vaja oleks, on vast mõne muulaadse väljaande lugejad?). Anna abi, tõesti. Muus osas samuti palju enesekesksust, isiklikkust, oma naba vahtimist, Ameerika avastamist, edvistavat tühisõnalisust.
Kui ma enne mõtlesin, et homme püüaks raamatukokku põigata ja lugemissaalis paberlehele ka pilgu peale visata, siis pärast seda neti-lugemist ma arvan, et ei viitsi. Ei tundu olevat seda viitsimist väärt.
Peeter Sauter annab uuest Sirbist üsna pika ülevaate. Selle põhjal, mis mina lugesin, kaldun ma arvama, et kirjeldab seda asja üsna täpselt.
Täna Klassikaraadios rääkisid uue ja üldse Sirbi teemadel pikalt ka Maarja Kangro, Margit Mutso ja Indrek Koff.
Minu meelest on kurb, et enam ei ole sellist paljude erinevate alade loovintelligentsi ühendavat ja neile kõigile midagi süvitsi pakkuvat nädalalehte. Võib-olla tuleb kunagi siiski midagi Sirbi asemele? Millal? Milliste rahade eest? Milliseks kujuneb uue intellektuaalselt nõudliku lehe ülesehitamine? On see üldse tänases turumaailmas võimalik?

Tänaselt uudisplatsilt aga nägin, et kantsler Paavo Nõgesest on nüüd saanud justkui mingi ombudsman, kes üritab seletada ja siluda.

Mari-Liis Jakobson esitab äärmiselt huvitava poliitiliste skandaalide üldise läbilõike. Hariduslikult tõesti üsna oluline täiendav teadmine!

Aga eks me näe, kuidas edasi. Sirbiga või Sirbita.

Sirbi-saaga 4. postitus

Reformierakond seekord suutis mind hämmastada tõesti.

Veel ennelõunal olin ma üpris veendunud, et kui juba Ansip Langi seljataha astus ja samuti eitama kukkus, siis eitavad nad vana harjumuse kohaselt kõik suure kambaga ja täie jäärapäisusega edasi, kuni millalgi järgmisel nädalal on selle tulemuseks see, et hakatakse nõudma mitte enam Langi, vaid terve valitsuse tagasiastumist.

Et kõik meie loomeliidud eile ta ministri tagasiastumist nõudsid, seda teadis oodata. Aga et tagasiastumisnõudega liitusid ka arstid, see oli üllatus. Aga mille üle ma imestan. Ka meie meditsiin on reformistliku valitsuse ajal korralikult kloppida saanud. Ka Maalehe toimetus ühines tagasiastumise nõudmisega, nähes praegu toimuvas paralleeli 1930-ndate aastate vaikiva ajastu algul toimunud ajakirjanduse suukorvistamisega. Umbes samu tendentse märkis ära ka Kaplinski.

Surve Langile oli eile ja täna tõepoolest äärmiselt suur. Ajakirjanduse käes olevate materjalide valgusel oli Sirbi-skandaal oli muutunud valetamisskandaaliks. Vilja Kiisler Äripäevas leiab, et Langi tagasiastumine oleks absoluutne miinimum, mida Reformierakond nüüd veel teha saaks; Toomas Kümmel annab hea ülevaate tagasiastumisteni jõudnud valetamisskandaalidest teiste maade valitsustes. Langi eilne väljaütlemine, et loomeliidud ei ole veel kogu Eesti kultuur, põhjustas täiendavalt paksu verd nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias. Pealik oma intervjuus Päevalehele kommenteerib ka seda natuke. Berk nimetab Langi oma arvamusloos ebapädevaks juhiks, valelikuks poliitikuks ja argpüksiks. Indrek Kald Äripäevas avaldab kahetsust selle üle, milliseks poliitika Langi muutnud on.

Lõpuks paotas suud ka president, kes oma ettevaatlikkuses tegelikult midagi konkreetset seekord ei öelnud. Minu meelest.

Eilsete väljaütlemiste ja väljatulemiste valguses sai oodata sotside umbusaldusavalduse tulemust, selles vaimus oli ka Päevalehe juhtkiri. IRL väljendas taas oma maailma suurimat paindlikkust ning usaldus jäi.

Aga veidi veidraks läks kõik sellegipoolest. Sest samas pressikonverentsil ei väljendanud Ansip enam väga suurt kindlust Langi jätkamise suhtes, minuni jõudsid ühe tuttava riigikogulase vahendusel lõbus jutt sellest, kuidas valitsuse lagunemise peale seal juba vaata et kihla veetakse, tema prognoos, et Lang astub tagasi järgmise nädala algul või keskel, ja minu prognoos, et kui reformikad jätkavad nii nagu alati, siis ei astu ta tagasi enne, kui terve valitsus juba kõigub. Siis tuli juba Juku-Kalle intervjuu, mis kinnitas, et seekord tagasiastumine tõesti võib tulla — ja tuligi õhtul “Kahekõnes” ära.

Mis Sirbist saab, see on nüüd muidugi teine teema. Selles mõttes ei olnud ju kultuuriministrist lahtisaamine veel mingi lahendus. Enne uut kultuuriministrit ei juhtu midagi, ja uus kultuuriminister on ilmselt taas reformikas, võimalik, et kultuuritaustaga Randpere näiteks, kes käib täpselt sama parteiliini ja toimimismustreid mööda nagu Jänes või Lang — ehtreformlikult eesmärgiks riigi finantseeritavate struktuuride tsentraliseerimine. Selleks need muusikakollektiivide ja muuseumide ühendamisedki olid, sama toimus päästes, politseis, kiirabi- ja meditsiiniteenustes. Eesmärgiks on võimalikult palju asju ühte katlasse kokku viia, et nende ülalpidamise kulusid minimeerida. Kui praegust Sirbi-afääri selles kontekstis vaatan, ja võtan arvesse ka Toomas Väljataga antud info selle kohta, et ees seisvat ka meie teiste kultuuriväljaannete sisu “ülevaatamine” ja kohendamine – siis kas ei või selle kõige laiemaks eesmärgiks olla nende päris mitme kultuuriväljaande asemel tekitada 1 – 2 riigi finantseeritavat kultuuriajakirja + uus Sirp, mille formaat ja sisu muutuks mõnevõrra ajakirjataolisemaks ja mis mingis ulatuses saaks üle võtta kaotatavate kultuuriajakirjade pärusmaale kuuluvat infot. Aga see mõttekäik on muidugi puhas spekulatsioon praegu. Lihtsalt arvestades Refi seniseid suundumusi kõige optimeerimise ja tsentraliseerimise suunas tundub see arenguvisioon mulle tõenäoline.
Aga see oleks kurb. Vähe sellest, see oleks kogu meie haritlaskonnale ja loovintelligentsile suur kaotus. Mihhail Lotman, kes Jüri Üdi klubis ootamatult pehmelt esines, andis ERR-le Sirbi osas tegelikult üsna õige intervjuu. Meelis Oidsalu on vana Sirbi suhtes isegi kriitilisem. Barbi Pilvre meenutab enda koostatud Sirbi uuendamise visiooni aastate eest, kui tema peatoimetajaks kandideeris.
Za/Umi manifest nende kirjeldusteni ei küüni. Küll on Mari Kartau leidnud teravmeelselt, et Za/Umi Sirbi-visioon oleks nagu üks ühele inspireeritud Langi ajal koostatud kultuuripoliitika arengusuundade dokumendist. Aga… kui oli vaja koostada visioonidokument, mis ilmtingimata pidi läbi minema… siis võib-olla ongi?
Za/Um avaldas eile õhtul kah oma pöördumise, mis kubiseb nooruslikest naiivsustest ja ambitsioonikusest. Fb ja kirjanike liidu listis oli nende pärlite kohapealt päris palju ilkumist. Mina ei ilgu… või vähemalt püüan. Aga ma ei saa mainimata jätta, et küllap on just selline foto noortest revolutsionääridest selle loo juures päris muhe toimetajapoolne nali.
Jah, ja noore zaumniku J.F. Lotmani eilsele (või üleeilsele?) arvamusloole oponeerib sama noor ja tubli kirjamees Mihkel Kaevats oma nägemusega Sirbist, etableerunud kultuuriringkondadest jne.

Ühesõnaga – mitte midagi ei ole veel võidetud. Sirbi teema läheb edasi. Kindlasti läheb.

Sirbi-saaga 3.postitus

Millised päevad!
Jahumist muidugi jätkub. Ministeerium juba möönab, et asi näib inetu. Nad väljenduvad eufemistlikult ruudus. Samuti kasutavad probleemi pisemana näitamiseks tuntud demagoogiavõtteid: probleemi näitamist isiksusekeskse konfliktina (Lang ja õhtul “Vabariigi kodanikes” ka Klaas) või kahe ealiselt eristuva kultuuripõlvkonna konfliktina (Lang ja õhtul teles Klaas). Millisest kahe põlvkonna diskursusest me räägime, kui ühelt poolt on meediasse loetud päevade jooksul paiskunud mitukümmend nördinud arvamuslugu ja teiselt (selle nii-öelda noorte) poolelt õigupoolest üksainuke (kui lihtsalt sellele takkakiitvat ja mitte eriti argumenteerivat vanema põlvkonna esindajat Hardo Pajulat mitte arvestada), ja see ka raiub sedasama joont, so et probleem seisneb milleski muus, mitte selles, milles ta seisneb. Tiit Hennoste vastab sellele arvamusele kiiresti ja ma olen temaga absoluutselt nõus.
Samas tänase päeva põhisisuks on siiski juba mingid faktid, mingigi info. Ruussaare “Keskpäevatunni” väga loogilisi järeldusi püüab Lang küll üpris energiliselt ümber lükata, aga päeva edenedes ilmuvad olulised tunnistajad tõendama fakti, et Sirbi koosseisu- ja peatoimetajavahetus oli siiski planeeritud ja ette valmistatud just nimelt ministeeriumi osalusel (ja tõenäoliselt ka initsiatiivil, kuid see on hetkel siiski veel järeldus, mitte fakt. Kuigi väga loogiline ja tõenäoline seletus.) Pärast seda infot on Lang juba nõus tunnistama, et kohtus tõesti nii Kenderi kui Väljatagaga, enne kui löömaks läks.
Ja Valle-Sten Maiste käes olevat reaalne kirjavahetus, mis tõendavat Väljataga survestamist kultuuriministeeriumi poolt.
Sotsid esitasid Langile arupärimise, küsides tõesti kaks head küsimust. Tõepoolest, kuidas saab nõnda olla, et protsessi dirigeeriv kultuuriministeerium aitab takka ja soodustab juhatusel ja nõukogul SA Kultuurilehe põhikirja rikkuda? Kas need päevapealt koondamised on tõesti seaduslikud? Kas kuuajast etteteatamiskohustust ei olegi enam?
Teatriliit teeb pöördumise ja otsib justkui taga eilset päeva, nõudes kultuuriministeeriumist ja SA Kultuurilehelt kiiret uue peatoimetaja konkursi väljakuulutamist. See nõudmine jääb juba veidi hambutuks minu meelest. Tänase seisuga räägitakse juba veidi teistes kategooriates. Õhtuse seisuga ilmus ka minu postkasti listikirju, kus nõutakse juba Langi tagasiastumist, ja sellest oli veidi juttu ka tänases “Vabariigi kodanikes“. Võib juhtuda, et homselt loomeliitude, kultuuriministeeriumi ja SA Kultuurilehe juhatuse ühisnõupidamisel see nõudmine äkki esitataksegi, kui häbematu hämamine jätkub. (Isver, tõesti, nagu uus loomeliitude pleenum oleks homme tulemas…) Kannatus on kultuuriringkondades üsna otsas, nagu täna teleski võis Peeter Lauritsa pealt näha.
Aga Sirbist endast – noh, Kender ise on vähemasti optimistlik, tundub. Kuigi täna teatas ka Sirbi senine muusikatoimetaja, et temagi lahkub. Keeletoimetaja olevat nädala lõpus avaldunud südamerikete tõttu haiglas, kunstitoimetaja samuti haiguslehele jäänud ja nähtavasti sügavalt vapustatud (absoluutselt mõistetav minu meelest).
Ja ma tõesti küsin, ning sugugi mitte vaid retooriliselt: kuidas on võimalik ilma spetsialistideta, valdkonnatoimetajateta, teha professionaalset kultuurilehte? Kuidas see võimalik on?
Hämar mõistus maalib seinale koletisi, eks ole, aga Sirbi tuleviku kõige tähtsam küsimus ongi ju see, kas ta on võimeline edasi jääma tippkultuuri kajastavaks ja süvitsi käsitlevaks väljaandeks, sihtgrupiks kultuurist sügavuti huvitujad ja sellega süvitsi tegelejad, või on meie eest varjatud eesmärgiks just nimelt kaugeneda sellest sihtgrupist ja saavutada mingil põhjusel laiem, populaarsem kõlapind? Mis tähendabki suhteliselt pealispinnalist ja kergekaalulist laiatarbelehte á la Areen, Arter või AK. Aga et need viimased 3 meil juba on, siis mis oleks Sirbi ärandamise mõte?
Ainus loogiline vastus sellele küsimusele olekski ju see, mida viimastel päevadel nimetatakse paranoiaks ja vandenõuteooriateks.
Või on veel mingi teine loogiline vastus siin võimalik?
Ja mis edasi? Mulle tundub, et selle info valguses, mida Toomas Väljataga täna andis, ei ole ükski paranoia enam liiga uskumatu.
Ja see asi on tõesti kohutavalt käest ära läinud. Kuigi tõele au andes – eks sinnapoole ole ka väga pikalt juba teel oldud.

Tegelikult. Mind pani veidi imestama, et tänases “Vabariigi kodanikes” keegi ei küsinud Klaasilt põhjendust, milliste põhjendustega ei osutunud Sirbi peatoimetaja konkursil kvalifitseerituks mitte ükski kolmest tõsiseltvõetavast kandidaadist: Ülo Matteusest, Ivo Rullist ja Andres Ammasest. Kui see küsimus konkreetselt ning selgesõnaliselt ära vastataks, siis oleks kogu selle püha ürituse motiivid minu meelest palju selgemad.

Aga veel. Suvel siin jälgisin mõningase huviga Tartu kunstnike liidu ja kultuuriministeeriumi vahelist vägikaikavedu. Kui asi lõppes sellega, et kultuuriministeerium Tartu kunstnike liidu kogu selle asjaga ikkagi puu taha saatis, andis Tartu asja kohtusse ja esimese astme kohtu otsus on nüüd käes. Eks tõenäoliselt kaevatakse see edasi, aga minu meelest ilus märk on siin ikkagi see, et kohtud näikse siiski veel valitsusest sõltumatult tegutsevat. Kuigi prokuröride suunalt kostis siin eelmises “Pealtnägijas” ka juba selliseid… ärevakstegevaid signaale.
Aga seni on seal vist ikka, nagu on ja nagu käib. Loodame.

Mis siis veel?
Kogu selle praeguse paanikakeskuse töö taustal paneme siin Otiga muuseas oma uue lasteraamatu küljendust kokku. Arvutiga, mis kipub nii mõne tunni tagant jälle kokku jooksma. Ma usun, et me teeme seda paraku vist terve tänase öö ja tõenäoliselt homme hommikul ma mingid tunnid, sest pärastlõunaks peavad trükifailid trükikojas olema.
Hoidke meile pöialt, et jõuaksime ja enne jõule veel uut lasteraamatut näha saaks!

Häired eetris

Ikka kestab veel see Sirbi-möll. Ja kohutavalt palju arvamusi ning analüüse ilmub selle kohta, ning kohutavalt vähe tegelikku konkreetset infot.
Ajakirjanike Liit on need kõige olulisemad küsimused ilusti ära formuleerinud. Tiit Hennoste küsib ka otse, mis Toomas Väljatagaga ometi juhtus, et ta sellised asjad võimalikuks on teinud. Toomas Väljataga midagi justkui vastab, aga samas ka mitte. Pealegi Valle-Sten Maiste teatab avalikult, et nii Lang kui Väljataga mõlemad valetavad avalikkusele. Kender on endiselt üsna arrogantne, aga siiski tunduvalt tuure maha võtnud. Vastuseid ei anna ta sellegipoolest, kuigi küsitud on. Veider, et tema eest räägivad pigem teised. Huvitav on, et ka Liisa Pakosta (riigikogu kultuurikomisjoni liige) keskendub ehk rohkem Kenderi isikule kui situatsioonile endale laiemalt. Kuigi tema arvamusavaldus on mulle täitsa sümpaatne.
Arengutest muidu:
Jan Kaus teatas avalikult oma valmisolekust muutunud asjaolude valguses ise Sirbi peatoimetajaks kandideerida.
Tõnu Õnnepalu distantseeris ennast Sirbi-afäärist üleüldse. Mõistlik mees.
Wimberg kutsub üles uut Sirpi boikottima. Wimberg on tore ja tark sädemega mees, aga see tema sisemine dissident võib-olla muutub vahepeal ka liiga radikaalseks? Ei tea. Ma kardan selle ürituse puhul just seda tulemust, et kui haritlaskonna boikoti tulemusena müüginumbrid kukuvad, siis see võib saada täiendavaks ettekäändeks lobedasõnalist laiatarbekultuurilehte tegema hakata. No nagu et: kui te ise ei tahagi, siis milleks riik peaks peale maksma millelegi, mida te ei taha. Parem tehke laiatarbelehte, millest tormab kultuuriuudiseid ammutama laiem avalikkus.
Rein Raud kirjutas sellest “laiatarbe-kultuurilehe” mõttekusest või mõttetusest ka äärmiselt hea arvamusloo, millega ma lihtsalt kahel käel nõustun. Nii just selle Sirbiga ongi. Arteri, Areeni või AK-ga käsikäes kõndiv laiatarbe-Sirp ei ole enam see Sirp, mida vaja on ja mis on Eestis praegu ainuke.
Kirjanike Liidu juhatusest võtab avalikult sõna veel juhatuse liige Peeter Helme, kes näitab, kui häälestatud on Kultuurilehe nõukogu reformierakonna soovide täitmisele.
Mart Meri sotsdemmidest tõmbab otseseid paralleele EKP propagandaosakonnaga ja teeb seda üsna vaimukalt.
Ja oi-oi, Vilja Kiisler Äripäevas on ikka tõesti kuri. Paari loetud päeva jooksul teine arvamuslugu, ja väga hea. Isegi kõhedaksvõttev analüüs. Kardetavasti on suur osa sellest tõsi.

Serp i molot

Sirp lõikab, aga alasile haamer lööb. Sest see teerull, millest ma juba palju olen kirjutanud, ikka muudkui sõidab.

Kõigepealt.
Sirbi peatoimetaja konkursile laekus avaldusi 4, millest 1 võeti tagasi (Tarand) ja 3 ei pälvinud heakskiitu. Hämmastav on minu meelest, et kõik need 3 kandidaati olnuks Sirbile vägagi mõeldavad peatoimetajad. Ajakirjanduslik kogemus, kultuuriga üsna sügavalt kursisolek, hea haridus jne. Sisuliselt nad kvalifitseerusid igatpidi, ja vormiliselt samuti kvalifitseerusid kõigile konkursil esitatud nõuetele.
Nii et see lugu peaks algama minu meelest põhjendustest, MIKS need igati kvalifitseritud kandidaadid tagasi lükati ja hakati pasundama, et konkurss on läbi kukkunud. Sest tegelikult ju ei olnud. Kes need kandidaadid olid ja mis võis olla konkursi läbikukutamise põhjusteks, kirjutab Andres Herkel.

Siis ei lähe konkursi “läbikukkumisest” kümmet päevagi, kui ühel ja samal päeval läkitatakse meediasse uudis Kenderi peatoimetaja kohusetäitjaks määramisest ja koondatakse Sirbist mitu staažikat töötajat. Neid uudiseid iseenesest ma siia linkima ei hakka, sest muud infot neis suurt ei sisaldugi. Need ei vasta küsimusele “miks”. Ainus sisuline vastus, mis ilmub, on Kenderi kirjandusrühmituse Za/um manifest või nagu Kender õhtul teles ütles, visioonidokument.
Vastuseks küsimusele “kuidas” esitatakse avalikkusele eri kanalite kaudu järgmine faabula:
1) Sirbi peatoimetaja konkurss kukkunud läbi;
2) Kender olevat kaua aega Väljataga nii-öelda protežee, st Väljataga otsekui tema mentor;
3) Kender helistanud Sirbi juhatuse esimehele Väljatagale ja pakkunud ennast;
4) Samal ajal helistanud Väljatagale ka mõned teised, kes pakkunud ennast, ja Väljataga helistanud ise mõnele teisele, et pakkuda kt kohta;
5) Selgunud, et Kender on neist mõnedest parim kandidaat ja nii sai temast Sirbi peatoimetaja kohusetäitja;
6) Oma esimesel tööpäeval esitas Kender juhatuse esimehe nimel koondamisteated neljale oma valdkonnas väga pädevale töötajale Sirbis, see on õieti täitsa jahmatav, et väljaanne vabatahtlikult kaotab 4 valdkonna toimetajad koos nende allikate ja võrgustikuga, mis ajakirjanduse tegemiseks on hädavajalikud;
7) Samal ajal teatatakse, et ta toob Sirpi kaasa oma meeskonna 3 uue töötaja näol. Selle õigustuseks tuuakse välja kavandatavad struktuurimuutused.
Kuid.
Kas ei ole tööandjal seaduslikku kohustust enne koondamist pakkuda töötajale teisel ametikohal töötamise võimalust? Kui olemasolevad valdkonnatoimetajate ametikohad kaovad, tekivad nende asemele kahtlemata teise nimetusega ametikohad. Ja üleüldse see kiiruga läbi viidud koondamise mehhanism tekitab palju küsimusi, kas või näiteks see detail, et ka koondamisest tuleb siiski kuu aega ette teatada jne.
Sirbi senine peatoimetaja Tarand kommenteerib seda kõike nii.

Mulle tundub paratamatult, et selle jama tagant paistavad taas kultuuriministeeriumi kõrvad. Seda enam, et täna sain teatud eraviisilist infot, et selline toimimine olnud Väljataga jaoks sundseis. Juhatus allub omanikule. Sirbi omanik on riik. Riiki teostab selles valdkonnas kultuuriministeerium.
Muusikatoimetaja Mart Niineste näib olevat selles osas minuga sama meelt.
Lang ise ei tea muidugi midagi. Distantseerib ennast.

Suur osa kirjanikke on tagajalgadel. Nii kiiresti reageerimas ma pole oma kolleege kunagi varem näinud. Pealikku pole ma ka kunagi varem kuulnud nii järsult ütlemas. Jan Kaus on šokis, kuidas inimestega ümber käiakse. Rein Raud vaatab olukorda väga tasakaalukalt ja huvitav on jälgida, mil määral tema prognoos täide läheb ja kuidas (need noored Za/umi kirjandusrühmitusest). Berk on sellel aadressil palju karmim.
Sisuliselt on see minu meelest jabur. Ma arvan, et head ajakirjandust ei saa teha ühtede ja samade tõekspidamiste ja eelistustega rühmitus, üks ja sama seltskond. Jaa, see võib olla hea tiim, aga ajakirjanduslikus plaanis sünnib liigsest ühel meelel olemisest kallutatus, mitte tasakaal; subjektiivsus, mitte objektiivsus. Paratamatult ja isegi mitte meelega. Grupiprotsessid paraku toimivad loodusseadusena.

Sündmustikust veidi laiema ülevaate tegi täna Õhtuleht, seal on võetud ütlusi ka Tarandilt ja peatoimetaja konkursil osalenud Ivo Rullilt ning mõistagi Kenderilt endalt.
Vilja Kiisler kirjutab Äripäeva samuti üsna laiapõhjalise, otsekohese ja karmi arvamusloo.

Aga mis mina Sirbi tulevikust arvan.
Kõigepealt olen ma juba öelnud, et minu meelest väga sarnaste veendumuste ja tõekspidamistega meeskond ei pruugi suuta teha head ajakirjandust. Eriti kui lehest on lahkunud oma valdkondade suured asjatundjad kogu oma pagasi ja allikatega (ja tänase uudise järgi otsustas pikaaegne esseistikatoimetaja lahkuda omal soovil. Omal soovil lahkujaid võib ju tulla veelgi). Selles näen kõige suuremat ohtu.
Teine küsimus on, et Kenderil pole ajakirjanduslikku kogemust. Me ei tea ka, millised on tema oskused kollektiivi juhtida. Ma ei tunne teda isiklikult, minu arvamus on kujunenud tema avalike väljaütlemiste ja esinemiste pinnalt, ja ma ütlen ausalt, et see pealiskaudne arvamus ei ole positiivne. Ma ei suuda millegipärast uskuda inimesse, kelle käitumis- (eilse telesaate põhjal) ja väljendumisstiil on primitiivne ja kasvatamatu, keelekasutus lohakas ja halb, ja kes ei suuda vastata küsimustele sisuliselt, vaid väljakutsuva iroonia vormis.

Aga see, milline mulje minul on Sirbi peatoimetaja kt-st jäänud, pole tegelikult üldse oluline. Tegelikult kogu sellel ümbritseval vahul ei olegi erilist tähtsust, kuni üleval on küsimused “miks” ja “miks nii”. Kuni me ükskord saame teada või mõistame, mida sellega saavutada taheti.

Ideaalsest tulevikust

Kirjutasin täna jõulujutu nagu igal aastal umbes samal ajal. See läheb koguduse jõululehte ja millalgi pärast esimest adventi vast panen selle siia ka üles, hea lastele ette lugeda või midagi niisugust.
Ma ikka unistan, et kunagi teen päris oma jõulujuttude kogumiku. Umbes sellise, nagu meil 2011. aastal plaanis oli, aga mis jäi rahaliste võimaluste või võimatuste taha pidama. Noh, ma pole seda mõtet veel sugugi maha matnud. Ootan veel mõne aasta ja saan hoopis paksema raamatu. Ja ilmtingimata Ott illustreerib!

Aga eile lõpetasin ühe “Saladuste” loo, millega läks normaalsest palju kauem ja millega ma olin sõna otseses mõttes pahuksis. No ei istunud mulle see teema, ja algmaterjal oli igerik, aga taheti, noh… ja nii ma surin selle otsas mitu päeva, enne kui valmis sain. Ei hoogu ega hoopi, aga pärast, kui üle lugesin, siis pidin tunnistama, et sai ikka vist päris okei lugu lõpuks.
Ega see järgmine ka suurt parem ole, mis ees ootab. Homme võtan ta ette ja vaatan talle teravalt silma. Näis. Midagi ikka saab.
Aga seekordne lugu rääkis lapsele ideaalse tuleviku kujundamisest. Noh, eliitkooli sissesaamine ja kogu selle ümber toimuv möll, kui lapsevanem juhtub ebatavaliselt motiveeritud olema.Ja mis juhtub, kui lapse tegelik hiljem avalduv akadeemiline võimekus või lihtsalt närvisüsteem pole päris see. Jah, ma tean, et lastelood lähevad mulle üldiselt ikka VÄGA korda, ja see asi iseenesest läks ka, aga lihtsalt kuidagi… hakkas vastu.
Mu isiklik seisukoht on, et eliitkoolidel ON omad eelised (enam-vähem ühtlase võimekusega klassid, sarnase taustaga motiveeritud kodud taga jne), aga kõik see hull pungestamine neisse pääsemise nimel ja katsed seitsmeaastastele ja kogu see haip nende koolide ümber mõjub peaaegu nagu massihüsteeria ja see tekitab minus vastumeelsust. Suhtumine, nagu ainus õige haridus Eestis tulekski vaid eliitkoolidest ja et need lapsed, kes kusagil G5-st väljaspool õpivad, on nagu millegi poolest halvemad või vähemalt halvemas seisus.
Ma mõistan, et tahetakse laps panna parimasse võimalikku kooli, aga ma ei mõista sellega kaasnevat lastele ja kodudele laienevat hinnangulisust ja eelarvamusi.
See ambitsioonikus, pürgimus ja konkurents ei ole minusuguse vaikse tiksuja jaoks (või minusuguse isiksusetüübiga lapse jaoks). Kindlasti on aga lapsi, kellele see kõik väga sobib, ja paraku on ka neid, kellele see ei sobi… nagu elus ikka.
Noh, neid riigieksamite hindeid on muidugi tore vaadata… aga nagu minu plika eelmine aasta ütles (kui prantsuse filli astus ja kohtas mitutki lütseumist tulnut seal): “Mina tulen Noarootsist oma kolm aastat õpitud hädise prantsuse keelega, ja nemad on seda 12 aastat iga päev tuupinud, ja ülikoolis sisuliselt mitte mingit vahet ei ole! Ma küsin, milleks siis üldse need varasemad 9 aastat tõmmeldi?”
Noh, minu plika puhul peab muidugi arvestama tema erilist võõrkeeltelembust ja seda, et nood võõrad keeled hakkavad talle peaaegu et ise külge. Nii et see tema arvamus ei ole ilmselt objektiivne, kuigi subjektiivsel tasemel ilmselt paikapidav, kui ta seal ülikoolis mul peaaegu ainult A-sid saabki. Ja tänu sellele stippi, mille üle mul on praktilistel põhjustel iseäranis hea meel.

Täna mõtlesin, et ma pean vist hakkama paar tundi varem ärkama. Ja /või siis tuleb kirjatöö jätte õhtupoolsele ajale, kui väljas pimedaks läheb. Muidu see aed mul jääbki lume alla sellisena, nagu ta on. Ega muud ju polekski midagi, aga esiteks endal paha vaadata, ja teiseks, kuidas ma saadan oma aia asemel mingi räga talveunne. Hooaja lõpetuseks peaks ikka kõik taimekesed veel üle siblima ja näpuga ära katsuma.

Ah jaa, see laupäevane mälumäng. Eks oma rolli mängis see, et olime ainult kolmekesi, Andrus ei saanudki tulla lõpuks. Ja muidu me oleme ju ka sellised luftivennad, meelelahutajad ja mütsiga lööjad, nii et võib-olla on isegi lohutav teada, et pärast esimest mängu on Kepimurdja sellest hoolimata Väinamere regiooni tabeli esimeses pooles.
Keda selle mängu küsimused ja vastused huvitavad, saab neid vaadata siit, kui klikkida “Küsimused ja vastused”.

Reedene rosolje

Ei tea, kas homme ongi aega kirjutada, kirjutaks igaks juhuks täna ära, sest homme läheme Kepimurdjaga taas kord maakilvale (mäng Lihulas) ja pärast teeme võistkonnaga väikese istumise meie pool. Nii tore, polegi ammu saanud nendega arutada ja jaurata!
Ott aga istub kodus ja joonistab. Roosi-raamat läheb 20-ndal trükikotta ja viimaste piltide ning küljendusega on juba kiirus taga. Nii et sekeldamist on.
Täna kirjutasin lullamilla ja tegin kolmanda toimetamisringi (koos tõlkija arvamuste arvessevõtmisega) sellele noortekale, millest juba millalgi enne natuke juttu tegin. Sain ära saata. Täna oli tähtaeg. Tähtajalised sooritused tulevad mul siiski päris hästi välja.
Lihtsalt ajaliselt jooksin aga iseenda arvatust üle ja aeda kõbima nii ei jõudnudki: kui laua taga lõpetasin, oli õues juba vana pime.
Siis pidime minema meile mõlemale talvesaapaid ostma, sest Otile tuli siin vahele üks ootamatu ots, mida Ott ei tahtnud kuidagi võtta (sest aeg läheb ju kõik praegu “Roosile”!), aga ikkagi nõustus lõpuks, kui lubati maksta mitmekordselt ja ettemaksuna. Lühike töö, kolm pildikest, must-valged. Selle ootamatu ja eelarvevälise tulu otsustasime paigutada talvesaabastesse. Minu vanade käimade, mida olen pruukinud 2 (või 3?) talve, mõlemad tallad on päka alt konkreetselt pooleks lõhenenud, ja Oti hellyhansenid, mis on teda teeninud tervelt 5 hooaega, hakkasid eelmisel talvel lõpuks siiski sulailmaga vett sisse laskma. Nii et 2 paari uusi talvesaapaid on veel selle aastanumbri sees siin majas vältimatu ost.
Täna jäi see ost küll ära, sest lubatud ettemaksu selle koguulatuses ette siiski ei laekunud, kuigi pildid Ott saatis (tõsi – esialgu sellisel kujul, mis ei võimalda nende trükis kasutamist. Tal on pärast paari tüngasaamist omad nipid arenenud, kuidas valmis, kuid tehniliselt mittekasutatavasse kujju pandud pilt tellijale ette saata ning anda see kasutataval kujul üle alles pärast raha laekumist). Ei tea nüüd jah, kas seal käib mingi hull muukimine praegu, või mõtlevad nad talle raha ikka ära maksta, et me lõpuks oma saapad kätte saaksime.
Sellised naljakad lood siis.
Mis meil siis veel siin. Muud toredat nagu polegi praegu. Ülejäänu on puha mured. Hermanniga on pahasti ja järjest pahemaks läheb tal see tagumine ots. Saab teda iga päev ikka mitu korda taguotsast üles tõstetud ja käpad sirgu seatud, kuni ta need jälle alla võtab. Aga selle jamaga käib kaasas ju veel ka sellesama tagumise otsa süvenev tundetus, mis tähendab, et ta enam väga ei valitse, mis sealt kuhu maha tuleb. Eks ole. Nii et ajalehed, lapp ja põrandapesupang — need me sõbrad kolmekesi. Aga mis ma sest ikka räägin, see on nii kurb jutt, et…

Novembrikuised peenrad on kurvad

Jah, ei taha neile õieti ligi minnagi. Nukker vaadata, nukker neid kasida, ja seda pealsepahna pole kuhugi panna, kompostkastis on selleks hilissügiseseks laadungiks ruumi selgelt liiga vähe. Nii et topin suurtesse prügikottidesse ja veame ema juurde kompostihunnikusse ehk (kui ta lubab. Eelmisel sügisel lubas.).

Täna oli muidu õues aiatööde jaoks päris meeldiv ilm, vähemalt ei niristanud midagi krae vahele ja tuul ka ei tahtnud ära lohistada. Ja nii ma mõtlesingi, et kui ma veel kaua oma sügispuhastusega jokutan, on jälle detsember käes, lumi maas ja kogu see räga hangede all… kevadise sula ajal eetrit risustamas. Hakkasin pihta! Jessas, mul on suurest laiskusest isegi kasvuhoonest veel varred ära koristamata. Ja mõned õunad puu all lillepeenras. Ja kõik muu ühesõnaga, mis hilissügisesse aeda tekib.  Eks nüüd tasapisi saab jälle korda kõik, ja aed tuttu.

Lõpuks ilmus ära ka see arvustus, mille ma Postimehele kirjutasin – aga ilmus Ekspressis! Naljamehed. Need meediakontsernid on üks segane värk ja puntratants. Aga mis mul Ekspressi vastu ikka. Nad vist polegi mind varem trükkinud, vähemalt ma ei mäleta.

Meediast tuli läinud nädala lõpus veel üks lahe uudis: minu tööd on sel hooajal mõlemad taas suhteliselt järjekindlalt teletopi esikümnes, seekord siis konkreetselt neljandal ja kaheksandal. Kohe näha, et perenaine on jälle kodus pliidi juures, mitte ei kolista mööda Siberit ringi. Eile sain kirja: meil läheb “Saladustega” sel hooajal isegi niivõrd hästi, et telliti 4 saadet juurde, sh nii-öelda jõulu eri 23. detsembril. See tähendab täiesti pöörast 16-saatelist hooaega, nii et ma püsin praegugi veel sellest natuke nagu vapustatud olekus.
Muide, tahan rõhutada, selle nädala esmaspäevastes “Saladustes” olnud hirmus lugu vägivaldsest kasuisast, kes peale pideva psühho- ja peksuterrori ka lapse kassipoja ära põletas, oli algupäraselt tõepoolest päris kiri. Kiri 18-aastaselt tütarlapselt, kes kirjeldas sündmusi, mis viisid ta korduvate kodunt ärajooksmisteni ja liiga varase iseseisva elu alustamiseni. Muide, saates me tegime lõpu ilusamaks. Tegelikult toodi tüdruk Võrust tädi juurest ikkagi koju tagasi ja ta sattus järgnevate põgenemisretkede käigus üsna halbadesse seltskondadesse… nii et paraku tegelikult sellel ilusat lõppu ei olnud. Kirjutanud neiu tunnistas alkoholi liigtarvitamist ja suhtelist pahuksisolemist kogu oma elu ja maailmaga. Nii et tegelikult sellel lool hetkel veel ei olegi mingisugust lõppu.
Aga et teleloole oli ju lõppu tarvis, siis tegime ta sellise. Nagu see oleks ju võinud olla, kui…
Pagan, need laste lood teevad mu lihtsalt haigeks iga kord.
Sest kõiges nendega juhtuvas on süüdi täiskasvanud oma rumaluse, hoolimatuse, julmuse või nõrkusega. Aga vastutavad lapsed, ja kannavad seda vastutust oma turjal kogu ülejäänud elu.
Pidin ma nüüd jälle selleni jõudma. Rikun veel teie tuju ära.

« Older entries