Šuuššulavad kaššikonšervid…

… valmivad kodušeš konšervifaktooriš…

Ühesõnaga, lihapäev.
7 kilo seakülge (natuke veider on mõelda, et kõik see liha jooksis eile veel ringi ja röhkis):

7 kilo külge

Ja mis sellest pärast tükeldamist kõik sai:

tükid

Valges kausis olevatest lihatükkidest sai hakkliha:

hakkliha

Siis sai veel kassile (neer, süda ja maks köögikombainis purustatuna ja kokkusegamist ootamas (suure kassitoidukausi taga viisakamates nõudes ligunevad puhtaks inimtoiduks mõeldud keeled ja südamed):

kassile

Ja sai ka koertele. Oma pool ämbritäit oli mul selle pildi tegemise ajaks juba tükeldatud ja kotistatud.

koertele

Ma arvan, et sellega tuleme me nüüd päris kaua aega toime. Järgmise lihapäeva võtan ette millalgi jõulueelsel ajal.

Ja turult läbi hüpates sain hea portsu sügispakse kilusid. Osa läks sügavkülma, osa tegin purki vürtsikiluks.
Sest on ikka hea, kui süüa on.

Möllasin selle kõigega umbes kaheni päeval, siis olin läbi kui Läti raha ja tegin umbes kahetunnise uinaku, et ärganuna uuesti süüa (õhtusööki) tegema hakata. Ja nüüd ma olen ikka veel (või juba jälle) natuke liiga väsinud, et lõpuks veel tööd kah teha.

Mõni päev on kohe väga-väga veider.

Unenägu, mis ma päeval nägin, oli küll kummaline. Ja pikk ja painav selline. Oli kuidagi nii, et ma olin üksinda nelja koeraga jalutamas, lisaks meie kahele elukale oli meil justkui veel kaks koera, midagi karmikarvalise taksi sarnast. Lossipargist läbi jõudnud, märkasin, et ühe rihma otsa pandud taksid käitusid kuidagi jube veidralt, vaatasin: rihma neil polegi, on mingi köiejurakas, millega nad kokku olid seotud, ja see köis ei seisnud koos. Mõtlesin, et nii ei saa ju kuhugi minna, lähme korraks parem tagasi ja võtame kodust korralikud rihmad. Lossipargis läks see köis aga lausa katki veel ja siis ma olin 4 lahtise koeraga. Ellit ja Hermanni ma nagu usaldasin, aga need taksikuradid…

Aiaväravapoolse valli peal oli mingi kandilise kujuga kaevu moodi sügav veeauk (ilma raketeta, ainult nagu mingi veider puitliistudest rest oli seal peal) ja üks taks kukkus sinna sisse. Mina lasin kõhuli ja hakkasin ühte taksi ära päästma, ise samal ajal teist kõrvale tõrjudes, et see ka vette ei kukuks. Aga selle rahmeldamise peale libisesin ja kukkusin ise ka sinna kaevu. Upitasin siiski taksi veest välja augu servale ja hakkasin ise ka välja ronima, kui äkki näen –

vee alt kerkib üles väikelapse surnukeha.
Õudus ja paanika. Upitasin lapse veest välja ääre peale, ronisin ise järele, kohutavalt kohkunud. Vaatan: surnud. Igaks juhuks keerasin ta üle oma põlve, pea alaspidi, vesi voolab lapsel suust välja, aga elumärke ei ole. Panin ta rohule lamama ja tahtsin politseisse helistada. Aga telefoni ei olnud kuskil, vist jäi veeauku.

Umbes kuskil toomkiriku taga vallipealsesl asus Wiedemanni kool, mõtlesin, et koolimajast ikka saab helistada. Vaatasin veel viimast korda last – aga see sunnik liigutas õrnalt jalga. Mina jälle tema juures tagasi, et kas tõesti elus. No ei saa aru. Rohkem ei liigutanud. Ilmselt vist surnud ikka, aga päris kindel ma ka ei olnud. Koerad vahtisid kõrval lollide nägudega.

Koju! käskisin ja näitasin käega suuna kätte. Koerad hakkasid, lonts-lonts, tagasi vahtides minema. Mina jooksin valli peal asuvasse koolimajja, ise samal ajal mõeldes, et jube jama, nagunii lähevad koerad nüüd linna peale hulkuma ja et väike laps on surnud ja et mis pagana pasa sisse ma olen nüüd sattunud.

Koolimaja oli tühi, kabinetid kinni, helistada ei saanud. Trepi peal nägin Kallet, anusin abi ja nõu, et mis ma ometi tegema pean! Kalle andis oma telefoni, püüdsin numbreid valida, aga ei teadnud, kas kutsuda kiirabi või politsei, ja numbrite valimisest ei tulnud ka midagi välja, sest käed värisesid nii, et ei saanud klahvidele pihta lihtsalt.

Kalle valis lõpuks kiirabi numbri, andis telefoni mulle, rääkisin närviliselt ja tundsin end jumala lollina, et ei tea, kas laps on elus või surnud. Kiirabi ütles, et nad lossiparki sisse sõita ei saa, et ootavad mind politseimaja juures parklas, toogu ma laps sinna. Jooksin veeaugu juurde tagasi, Kalle oli algul nagu kannul, aga siis kadus ära. Vaatasin: üldse kuidagi palju rahvast on tekkinud, mingi üritus on vahepeal hakanud. Laps lamas endistviisi veeaugu juures rohul, inimesed käisid mööda, vahtisid, aga ei reageerinud. Võtsin lapse sülle ja ta hakkas liigutama. Issand, elus, aga kas ma jõuan, mõtlesin, ja jooksin, laps süles, valli pealt alla. Jooksu pealt mässisin talle oma jaki hõlma ümber ja surusin ta vastu oma keha, et ta sooja saaks.

Väikese linnuse ees avastasin hirmuga, et laps hõlma alt kadunud. Kuidas, kuhu? Jooksin tagasi, laps lamas maas käärkambri nurga juures, silmad lahti, aga ei karjunud. Korjasin ta üles, uuesti vastu oma keha ja hõlma alla, ja jooksin edasi, suurest väravast välja, üle lossiplatsi – aga kiirabiautot ei ole. Küsisin inimestelt, keegi ei teadnud, lõpuks üks näitas: kiirabi on parkinud eriti lolli kohta Lossiplats 5 taha, kust ta platsile ei paistagi. Jooksin sinna, nutt kurgus — kas õnnestub lapsel ellu jääda või mitte —, laps on üsna raske ka joostes kõhu peal tassida. Ja otse mu nina alt keeras kiirabiauto hoovist välja ja sõitis minema, juht hõikas mulle allakeeratud akna vahelt: sorry, prioriteetsem väljakutse!

Mina nutu äärel seisin, külm laps kõhu peal, püüdes välja mõelda, mis nüüd teha, ja hakkasin Lossiplatsil parkivate autode juures olevaid inimesi läbi käima, et ehk keegi viiks meid lapsega haiglasse. Keegi polnud nõus. Lõpuks mingid kaks noort kutti, veidi nokastanud olemisega, aga võtsid tõsiselt. Lubasin, et maksan trahvi kinni, kui politseile vahele jääme, ja sõitsime lapsega haiglasse.

Ühesõnaga, laps jäi ellu, soojendati üles ja viimane mälupilt sellest unenäost on nagu arutelu arstiga, et kui lapse vanemaid välja ei ilmu, kas ma oleksin nõus ta siis lapsendama.

Kes selle unenäo oskab ära seletada…. no see on unenägude seletamise alal kibe käpp. Anne ütleb, et kuu loomise ajal nähtud unenäod pidid olema prohvetlikud ja enne järgmist kuu loomist täide minema… Nii et ma tahaksin tõesti teada, mis mind nüüd siis ähvardab.

Peale asjaolu, et sügavkülma ei mahu jälle mitte midagi enam juurde.

Advertisements

4 kommentaari

  1. naine50+ said,

    3. nov. 2013 kell 08:29

    Sry, ma ei tea, miks mu kommentaar eelmise jutu alla läks.

  2. aidivallik said,

    3. nov. 2013 kell 12:47

    Kopin selle siia, teisiti ma ise ka ei oska:

    Autor: naine50+
    Kommentaar:
    Minu vanaema kunagi ütles, et väike laps unenäos tähendab haigust.
    Aga tegelikult annab kõiki unenäos olnud asju läbielatu või mõtetega seostada. Mina küll saan tavaliselt aru, miks ma midagi unes nägin.

  3. Anu said,

    4. nov. 2013 kell 11:17

    ma mõtlen, et kuna laps ellu jäi (ärkas?), siis see tähendab head. et mingi pidurdunud projekt saab uue hoo sisse vms. suure musta koera nägemine pidavat ka head tähendama. ja kui sul endal oli pärast selle unenäo nägemist ja ärkamist hea tunne, siis järelikult on kõik hästi.

  4. Kadi said,

    6. nov. 2013 kell 15:30

    Olen nii mõnigi kord Sinu päevategemistest lugedes mõtelnud, et oleks päris põnev, kui Sinu söögitegemised koos retseptide ja juhistega oleks põimitud mõnda Sinu raamatusse. Lihtsustatult üteldes – Ann oma teismelisemaailmas elu mõtet või mida iganes otsides, teeb sõbrannaga ka nt mõne söögi valmis. Või mõni pisem põngerjas teeb emmega koos Lehm Lulla piimasupi vm. Vb see on juba teostatud, laste- ja noortekirjandus hakkab meil päevskorda alles tulema.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: