Reedene rosolje

Ei tea, kas homme ongi aega kirjutada, kirjutaks igaks juhuks täna ära, sest homme läheme Kepimurdjaga taas kord maakilvale (mäng Lihulas) ja pärast teeme võistkonnaga väikese istumise meie pool. Nii tore, polegi ammu saanud nendega arutada ja jaurata!
Ott aga istub kodus ja joonistab. Roosi-raamat läheb 20-ndal trükikotta ja viimaste piltide ning küljendusega on juba kiirus taga. Nii et sekeldamist on.
Täna kirjutasin lullamilla ja tegin kolmanda toimetamisringi (koos tõlkija arvamuste arvessevõtmisega) sellele noortekale, millest juba millalgi enne natuke juttu tegin. Sain ära saata. Täna oli tähtaeg. Tähtajalised sooritused tulevad mul siiski päris hästi välja.
Lihtsalt ajaliselt jooksin aga iseenda arvatust üle ja aeda kõbima nii ei jõudnudki: kui laua taga lõpetasin, oli õues juba vana pime.
Siis pidime minema meile mõlemale talvesaapaid ostma, sest Otile tuli siin vahele üks ootamatu ots, mida Ott ei tahtnud kuidagi võtta (sest aeg läheb ju kõik praegu “Roosile”!), aga ikkagi nõustus lõpuks, kui lubati maksta mitmekordselt ja ettemaksuna. Lühike töö, kolm pildikest, must-valged. Selle ootamatu ja eelarvevälise tulu otsustasime paigutada talvesaabastesse. Minu vanade käimade, mida olen pruukinud 2 (või 3?) talve, mõlemad tallad on päka alt konkreetselt pooleks lõhenenud, ja Oti hellyhansenid, mis on teda teeninud tervelt 5 hooaega, hakkasid eelmisel talvel lõpuks siiski sulailmaga vett sisse laskma. Nii et 2 paari uusi talvesaapaid on veel selle aastanumbri sees siin majas vältimatu ost.
Täna jäi see ost küll ära, sest lubatud ettemaksu selle koguulatuses ette siiski ei laekunud, kuigi pildid Ott saatis (tõsi – esialgu sellisel kujul, mis ei võimalda nende trükis kasutamist. Tal on pärast paari tüngasaamist omad nipid arenenud, kuidas valmis, kuid tehniliselt mittekasutatavasse kujju pandud pilt tellijale ette saata ning anda see kasutataval kujul üle alles pärast raha laekumist). Ei tea nüüd jah, kas seal käib mingi hull muukimine praegu, või mõtlevad nad talle raha ikka ära maksta, et me lõpuks oma saapad kätte saaksime.
Sellised naljakad lood siis.
Mis meil siis veel siin. Muud toredat nagu polegi praegu. Ülejäänu on puha mured. Hermanniga on pahasti ja järjest pahemaks läheb tal see tagumine ots. Saab teda iga päev ikka mitu korda taguotsast üles tõstetud ja käpad sirgu seatud, kuni ta need jälle alla võtab. Aga selle jamaga käib kaasas ju veel ka sellesama tagumise otsa süvenev tundetus, mis tähendab, et ta enam väga ei valitse, mis sealt kuhu maha tuleb. Eks ole. Nii et ajalehed, lapp ja põrandapesupang — need me sõbrad kolmekesi. Aga mis ma sest ikka räägin, see on nii kurb jutt, et…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: