Ideaalsest tulevikust

Kirjutasin täna jõulujutu nagu igal aastal umbes samal ajal. See läheb koguduse jõululehte ja millalgi pärast esimest adventi vast panen selle siia ka üles, hea lastele ette lugeda või midagi niisugust.
Ma ikka unistan, et kunagi teen päris oma jõulujuttude kogumiku. Umbes sellise, nagu meil 2011. aastal plaanis oli, aga mis jäi rahaliste võimaluste või võimatuste taha pidama. Noh, ma pole seda mõtet veel sugugi maha matnud. Ootan veel mõne aasta ja saan hoopis paksema raamatu. Ja ilmtingimata Ott illustreerib!

Aga eile lõpetasin ühe “Saladuste” loo, millega läks normaalsest palju kauem ja millega ma olin sõna otseses mõttes pahuksis. No ei istunud mulle see teema, ja algmaterjal oli igerik, aga taheti, noh… ja nii ma surin selle otsas mitu päeva, enne kui valmis sain. Ei hoogu ega hoopi, aga pärast, kui üle lugesin, siis pidin tunnistama, et sai ikka vist päris okei lugu lõpuks.
Ega see järgmine ka suurt parem ole, mis ees ootab. Homme võtan ta ette ja vaatan talle teravalt silma. Näis. Midagi ikka saab.
Aga seekordne lugu rääkis lapsele ideaalse tuleviku kujundamisest. Noh, eliitkooli sissesaamine ja kogu selle ümber toimuv möll, kui lapsevanem juhtub ebatavaliselt motiveeritud olema.Ja mis juhtub, kui lapse tegelik hiljem avalduv akadeemiline võimekus või lihtsalt närvisüsteem pole päris see. Jah, ma tean, et lastelood lähevad mulle üldiselt ikka VÄGA korda, ja see asi iseenesest läks ka, aga lihtsalt kuidagi… hakkas vastu.
Mu isiklik seisukoht on, et eliitkoolidel ON omad eelised (enam-vähem ühtlase võimekusega klassid, sarnase taustaga motiveeritud kodud taga jne), aga kõik see hull pungestamine neisse pääsemise nimel ja katsed seitsmeaastastele ja kogu see haip nende koolide ümber mõjub peaaegu nagu massihüsteeria ja see tekitab minus vastumeelsust. Suhtumine, nagu ainus õige haridus Eestis tulekski vaid eliitkoolidest ja et need lapsed, kes kusagil G5-st väljaspool õpivad, on nagu millegi poolest halvemad või vähemalt halvemas seisus.
Ma mõistan, et tahetakse laps panna parimasse võimalikku kooli, aga ma ei mõista sellega kaasnevat lastele ja kodudele laienevat hinnangulisust ja eelarvamusi.
See ambitsioonikus, pürgimus ja konkurents ei ole minusuguse vaikse tiksuja jaoks (või minusuguse isiksusetüübiga lapse jaoks). Kindlasti on aga lapsi, kellele see kõik väga sobib, ja paraku on ka neid, kellele see ei sobi… nagu elus ikka.
Noh, neid riigieksamite hindeid on muidugi tore vaadata… aga nagu minu plika eelmine aasta ütles (kui prantsuse filli astus ja kohtas mitutki lütseumist tulnut seal): “Mina tulen Noarootsist oma kolm aastat õpitud hädise prantsuse keelega, ja nemad on seda 12 aastat iga päev tuupinud, ja ülikoolis sisuliselt mitte mingit vahet ei ole! Ma küsin, milleks siis üldse need varasemad 9 aastat tõmmeldi?”
Noh, minu plika puhul peab muidugi arvestama tema erilist võõrkeeltelembust ja seda, et nood võõrad keeled hakkavad talle peaaegu et ise külge. Nii et see tema arvamus ei ole ilmselt objektiivne, kuigi subjektiivsel tasemel ilmselt paikapidav, kui ta seal ülikoolis mul peaaegu ainult A-sid saabki. Ja tänu sellele stippi, mille üle mul on praktilistel põhjustel iseäranis hea meel.

Täna mõtlesin, et ma pean vist hakkama paar tundi varem ärkama. Ja /või siis tuleb kirjatöö jätte õhtupoolsele ajale, kui väljas pimedaks läheb. Muidu see aed mul jääbki lume alla sellisena, nagu ta on. Ega muud ju polekski midagi, aga esiteks endal paha vaadata, ja teiseks, kuidas ma saadan oma aia asemel mingi räga talveunne. Hooaja lõpetuseks peaks ikka kõik taimekesed veel üle siblima ja näpuga ära katsuma.

Ah jaa, see laupäevane mälumäng. Eks oma rolli mängis see, et olime ainult kolmekesi, Andrus ei saanudki tulla lõpuks. Ja muidu me oleme ju ka sellised luftivennad, meelelahutajad ja mütsiga lööjad, nii et võib-olla on isegi lohutav teada, et pärast esimest mängu on Kepimurdja sellest hoolimata Väinamere regiooni tabeli esimeses pooles.
Keda selle mängu küsimused ja vastused huvitavad, saab neid vaadata siit, kui klikkida “Küsimused ja vastused”.

Advertisements

1 kommentaar

  1. Köögikata said,

    14. nov. 2013 kell 21:45

    Ma olen ka nõus, et see eliitkoolidesse pürgimine hakkab vastu. Just nende juntsude koha pealt. Ühele juntsule on parim ikka kodulähedane kool. Eriti, kui see juhtub väike maakool olema. Mul omal on küll ka paar last eliitkoolis käinud/käimas, aga nad on selle tee alles suuremana ja täiesti omaalgatuslikult valinud. Mina olen ainult tehnilistes küsimustes toeks olnud.
    Ma olen aias küll mõned pealsed maha lõiganud, aga suuremaid riisumisi ega muud ei ole mitte viitsinud enam ette võtta. Lohutan end sellega, et kevadel on nii suur kihk midagi juba tegema hakata, siis on hea, kui sulab välja midagi, mida kohe näppida saab. 😉


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: