Serp i molot

15. nov. 2013 kell 13:55 (Kultuuriminister)

Sirp lõikab, aga alasile haamer lööb. Sest see teerull, millest ma juba palju olen kirjutanud, ikka muudkui sõidab.

Kõigepealt.
Sirbi peatoimetaja konkursile laekus avaldusi 4, millest 1 võeti tagasi (Tarand) ja 3 ei pälvinud heakskiitu. Hämmastav on minu meelest, et kõik need 3 kandidaati olnuks Sirbile vägagi mõeldavad peatoimetajad. Ajakirjanduslik kogemus, kultuuriga üsna sügavalt kursisolek, hea haridus jne. Sisuliselt nad kvalifitseerusid igatpidi, ja vormiliselt samuti kvalifitseerusid kõigile konkursil esitatud nõuetele.
Nii et see lugu peaks algama minu meelest põhjendustest, MIKS need igati kvalifitseritud kandidaadid tagasi lükati ja hakati pasundama, et konkurss on läbi kukkunud. Sest tegelikult ju ei olnud. Kes need kandidaadid olid ja mis võis olla konkursi läbikukutamise põhjusteks, kirjutab Andres Herkel.

Siis ei lähe konkursi “läbikukkumisest” kümmet päevagi, kui ühel ja samal päeval läkitatakse meediasse uudis Kenderi peatoimetaja kohusetäitjaks määramisest ja koondatakse Sirbist mitu staažikat töötajat. Neid uudiseid iseenesest ma siia linkima ei hakka, sest muud infot neis suurt ei sisaldugi. Need ei vasta küsimusele “miks”. Ainus sisuline vastus, mis ilmub, on Kenderi kirjandusrühmituse Za/um manifest või nagu Kender õhtul teles ütles, visioonidokument.
Vastuseks küsimusele “kuidas” esitatakse avalikkusele eri kanalite kaudu järgmine faabula:
1) Sirbi peatoimetaja konkurss kukkunud läbi;
2) Kender olevat kaua aega Väljataga nii-öelda protežee, st Väljataga otsekui tema mentor;
3) Kender helistanud Sirbi juhatuse esimehele Väljatagale ja pakkunud ennast;
4) Samal ajal helistanud Väljatagale ka mõned teised, kes pakkunud ennast, ja Väljataga helistanud ise mõnele teisele, et pakkuda kt kohta;
5) Selgunud, et Kender on neist mõnedest parim kandidaat ja nii sai temast Sirbi peatoimetaja kohusetäitja;
6) Oma esimesel tööpäeval esitas Kender juhatuse esimehe nimel koondamisteated neljale oma valdkonnas väga pädevale töötajale Sirbis, see on õieti täitsa jahmatav, et väljaanne vabatahtlikult kaotab 4 valdkonna toimetajad koos nende allikate ja võrgustikuga, mis ajakirjanduse tegemiseks on hädavajalikud;
7) Samal ajal teatatakse, et ta toob Sirpi kaasa oma meeskonna 3 uue töötaja näol. Selle õigustuseks tuuakse välja kavandatavad struktuurimuutused.
Kuid.
Kas ei ole tööandjal seaduslikku kohustust enne koondamist pakkuda töötajale teisel ametikohal töötamise võimalust? Kui olemasolevad valdkonnatoimetajate ametikohad kaovad, tekivad nende asemele kahtlemata teise nimetusega ametikohad. Ja üleüldse see kiiruga läbi viidud koondamise mehhanism tekitab palju küsimusi, kas või näiteks see detail, et ka koondamisest tuleb siiski kuu aega ette teatada jne.
Sirbi senine peatoimetaja Tarand kommenteerib seda kõike nii.

Mulle tundub paratamatult, et selle jama tagant paistavad taas kultuuriministeeriumi kõrvad. Seda enam, et täna sain teatud eraviisilist infot, et selline toimimine olnud Väljataga jaoks sundseis. Juhatus allub omanikule. Sirbi omanik on riik. Riiki teostab selles valdkonnas kultuuriministeerium.
Muusikatoimetaja Mart Niineste näib olevat selles osas minuga sama meelt.
Lang ise ei tea muidugi midagi. Distantseerib ennast.

Suur osa kirjanikke on tagajalgadel. Nii kiiresti reageerimas ma pole oma kolleege kunagi varem näinud. Pealikku pole ma ka kunagi varem kuulnud nii järsult ütlemas. Jan Kaus on šokis, kuidas inimestega ümber käiakse. Rein Raud vaatab olukorda väga tasakaalukalt ja huvitav on jälgida, mil määral tema prognoos täide läheb ja kuidas (need noored Za/umi kirjandusrühmitusest). Berk on sellel aadressil palju karmim.
Sisuliselt on see minu meelest jabur. Ma arvan, et head ajakirjandust ei saa teha ühtede ja samade tõekspidamiste ja eelistustega rühmitus, üks ja sama seltskond. Jaa, see võib olla hea tiim, aga ajakirjanduslikus plaanis sünnib liigsest ühel meelel olemisest kallutatus, mitte tasakaal; subjektiivsus, mitte objektiivsus. Paratamatult ja isegi mitte meelega. Grupiprotsessid paraku toimivad loodusseadusena.

Sündmustikust veidi laiema ülevaate tegi täna Õhtuleht, seal on võetud ütlusi ka Tarandilt ja peatoimetaja konkursil osalenud Ivo Rullilt ning mõistagi Kenderilt endalt.
Vilja Kiisler kirjutab Äripäeva samuti üsna laiapõhjalise, otsekohese ja karmi arvamusloo.

Aga mis mina Sirbi tulevikust arvan.
Kõigepealt olen ma juba öelnud, et minu meelest väga sarnaste veendumuste ja tõekspidamistega meeskond ei pruugi suuta teha head ajakirjandust. Eriti kui lehest on lahkunud oma valdkondade suured asjatundjad kogu oma pagasi ja allikatega (ja tänase uudise järgi otsustas pikaaegne esseistikatoimetaja lahkuda omal soovil. Omal soovil lahkujaid võib ju tulla veelgi). Selles näen kõige suuremat ohtu.
Teine küsimus on, et Kenderil pole ajakirjanduslikku kogemust. Me ei tea ka, millised on tema oskused kollektiivi juhtida. Ma ei tunne teda isiklikult, minu arvamus on kujunenud tema avalike väljaütlemiste ja esinemiste pinnalt, ja ma ütlen ausalt, et see pealiskaudne arvamus ei ole positiivne. Ma ei suuda millegipärast uskuda inimesse, kelle käitumis- (eilse telesaate põhjal) ja väljendumisstiil on primitiivne ja kasvatamatu, keelekasutus lohakas ja halb, ja kes ei suuda vastata küsimustele sisuliselt, vaid väljakutsuva iroonia vormis.

Aga see, milline mulje minul on Sirbi peatoimetaja kt-st jäänud, pole tegelikult üldse oluline. Tegelikult kogu sellel ümbritseval vahul ei olegi erilist tähtsust, kuni üleval on küsimused “miks” ja “miks nii”. Kuni me ükskord saame teada või mõistame, mida sellega saavutada taheti.