Sirbi-saaga 3.postitus

Millised päevad!
Jahumist muidugi jätkub. Ministeerium juba möönab, et asi näib inetu. Nad väljenduvad eufemistlikult ruudus. Samuti kasutavad probleemi pisemana näitamiseks tuntud demagoogiavõtteid: probleemi näitamist isiksusekeskse konfliktina (Lang ja õhtul “Vabariigi kodanikes” ka Klaas) või kahe ealiselt eristuva kultuuripõlvkonna konfliktina (Lang ja õhtul teles Klaas). Millisest kahe põlvkonna diskursusest me räägime, kui ühelt poolt on meediasse loetud päevade jooksul paiskunud mitukümmend nördinud arvamuslugu ja teiselt (selle nii-öelda noorte) poolelt õigupoolest üksainuke (kui lihtsalt sellele takkakiitvat ja mitte eriti argumenteerivat vanema põlvkonna esindajat Hardo Pajulat mitte arvestada), ja see ka raiub sedasama joont, so et probleem seisneb milleski muus, mitte selles, milles ta seisneb. Tiit Hennoste vastab sellele arvamusele kiiresti ja ma olen temaga absoluutselt nõus.
Samas tänase päeva põhisisuks on siiski juba mingid faktid, mingigi info. Ruussaare “Keskpäevatunni” väga loogilisi järeldusi püüab Lang küll üpris energiliselt ümber lükata, aga päeva edenedes ilmuvad olulised tunnistajad tõendama fakti, et Sirbi koosseisu- ja peatoimetajavahetus oli siiski planeeritud ja ette valmistatud just nimelt ministeeriumi osalusel (ja tõenäoliselt ka initsiatiivil, kuid see on hetkel siiski veel järeldus, mitte fakt. Kuigi väga loogiline ja tõenäoline seletus.) Pärast seda infot on Lang juba nõus tunnistama, et kohtus tõesti nii Kenderi kui Väljatagaga, enne kui löömaks läks.
Ja Valle-Sten Maiste käes olevat reaalne kirjavahetus, mis tõendavat Väljataga survestamist kultuuriministeeriumi poolt.
Sotsid esitasid Langile arupärimise, küsides tõesti kaks head küsimust. Tõepoolest, kuidas saab nõnda olla, et protsessi dirigeeriv kultuuriministeerium aitab takka ja soodustab juhatusel ja nõukogul SA Kultuurilehe põhikirja rikkuda? Kas need päevapealt koondamised on tõesti seaduslikud? Kas kuuajast etteteatamiskohustust ei olegi enam?
Teatriliit teeb pöördumise ja otsib justkui taga eilset päeva, nõudes kultuuriministeeriumist ja SA Kultuurilehelt kiiret uue peatoimetaja konkursi väljakuulutamist. See nõudmine jääb juba veidi hambutuks minu meelest. Tänase seisuga räägitakse juba veidi teistes kategooriates. Õhtuse seisuga ilmus ka minu postkasti listikirju, kus nõutakse juba Langi tagasiastumist, ja sellest oli veidi juttu ka tänases “Vabariigi kodanikes“. Võib juhtuda, et homselt loomeliitude, kultuuriministeeriumi ja SA Kultuurilehe juhatuse ühisnõupidamisel see nõudmine äkki esitataksegi, kui häbematu hämamine jätkub. (Isver, tõesti, nagu uus loomeliitude pleenum oleks homme tulemas…) Kannatus on kultuuriringkondades üsna otsas, nagu täna teleski võis Peeter Lauritsa pealt näha.
Aga Sirbist endast – noh, Kender ise on vähemasti optimistlik, tundub. Kuigi täna teatas ka Sirbi senine muusikatoimetaja, et temagi lahkub. Keeletoimetaja olevat nädala lõpus avaldunud südamerikete tõttu haiglas, kunstitoimetaja samuti haiguslehele jäänud ja nähtavasti sügavalt vapustatud (absoluutselt mõistetav minu meelest).
Ja ma tõesti küsin, ning sugugi mitte vaid retooriliselt: kuidas on võimalik ilma spetsialistideta, valdkonnatoimetajateta, teha professionaalset kultuurilehte? Kuidas see võimalik on?
Hämar mõistus maalib seinale koletisi, eks ole, aga Sirbi tuleviku kõige tähtsam küsimus ongi ju see, kas ta on võimeline edasi jääma tippkultuuri kajastavaks ja süvitsi käsitlevaks väljaandeks, sihtgrupiks kultuurist sügavuti huvitujad ja sellega süvitsi tegelejad, või on meie eest varjatud eesmärgiks just nimelt kaugeneda sellest sihtgrupist ja saavutada mingil põhjusel laiem, populaarsem kõlapind? Mis tähendabki suhteliselt pealispinnalist ja kergekaalulist laiatarbelehte á la Areen, Arter või AK. Aga et need viimased 3 meil juba on, siis mis oleks Sirbi ärandamise mõte?
Ainus loogiline vastus sellele küsimusele olekski ju see, mida viimastel päevadel nimetatakse paranoiaks ja vandenõuteooriateks.
Või on veel mingi teine loogiline vastus siin võimalik?
Ja mis edasi? Mulle tundub, et selle info valguses, mida Toomas Väljataga täna andis, ei ole ükski paranoia enam liiga uskumatu.
Ja see asi on tõesti kohutavalt käest ära läinud. Kuigi tõele au andes – eks sinnapoole ole ka väga pikalt juba teel oldud.

Tegelikult. Mind pani veidi imestama, et tänases “Vabariigi kodanikes” keegi ei küsinud Klaasilt põhjendust, milliste põhjendustega ei osutunud Sirbi peatoimetaja konkursil kvalifitseerituks mitte ükski kolmest tõsiseltvõetavast kandidaadist: Ülo Matteusest, Ivo Rullist ja Andres Ammasest. Kui see küsimus konkreetselt ning selgesõnaliselt ära vastataks, siis oleks kogu selle püha ürituse motiivid minu meelest palju selgemad.

Aga veel. Suvel siin jälgisin mõningase huviga Tartu kunstnike liidu ja kultuuriministeeriumi vahelist vägikaikavedu. Kui asi lõppes sellega, et kultuuriministeerium Tartu kunstnike liidu kogu selle asjaga ikkagi puu taha saatis, andis Tartu asja kohtusse ja esimese astme kohtu otsus on nüüd käes. Eks tõenäoliselt kaevatakse see edasi, aga minu meelest ilus märk on siin ikkagi see, et kohtud näikse siiski veel valitsusest sõltumatult tegutsevat. Kuigi prokuröride suunalt kostis siin eelmises “Pealtnägijas” ka juba selliseid… ärevakstegevaid signaale.
Aga seni on seal vist ikka, nagu on ja nagu käib. Loodame.

Mis siis veel?
Kogu selle praeguse paanikakeskuse töö taustal paneme siin Otiga muuseas oma uue lasteraamatu küljendust kokku. Arvutiga, mis kipub nii mõne tunni tagant jälle kokku jooksma. Ma usun, et me teeme seda paraku vist terve tänase öö ja tõenäoliselt homme hommikul ma mingid tunnid, sest pärastlõunaks peavad trükifailid trükikojas olema.
Hoidke meile pöialt, et jõuaksime ja enne jõule veel uut lasteraamatut näha saaks!

Advertisements

9 kommentaari

  1. Maire said,

    20. nov. 2013 kell 09:51

    Täna avaldatud intervjuu Väljatagaga EPL-is tõmbab ilusti kõik otsad kokku ja paneb teemale selles mõttes punkti, et enam ei jää ühtegi küsimust õhku. Ta näitas ajakirjanikule ette Klaasi saadetud sõnumi, kus selgelt kirjas, et minister ootab kohtumisele. Ja Kender kutsuti ka sinna ministri poolt, mitte ei võtnud Väljataga teda sinna ise kaasa. Ühesõnaga kogu see reformikate punt – Lang, Klaas ja Nõgene – tegid kenasti koostööd ja kõik need kolm on viimastel päevadel südamerahus rahvale valetanud.
    Väljataga tegi väga õigesti, et lõpuks rääkima hakkas – reformi reitingut enam päästa ei saa, see kukub nagunii kolinal ja aina kiiremini. Milleks olla truu võimule, kes paari aasta pärast nagunii enam midagi ei otsusta? Aga kultuuriinimesed jäävad ja ei unusta, nii et parem olla nendega aus.

  2. aidivallik said,

    20. nov. 2013 kell 10:03

    Tead, jälgisin viimastel päevadel telepildis Toomas Väljataga miimikat ja kehakeelt, ja ma nägin murtud, hirmul ning segaduses meest. Ka siis, kui ta veel täie rauaga eetrisse valetas, rääkis ta keha hirmust ja ebakindlusest. Mul ei olnud mingit kahtlust, et ta oli sunnitud sellesse rolli vastumeelselt ja suurte kõhklustega.
    Vähemalt on nüüd ajakirjanduse käes reaalsed dokumendid, sõnumid, tõendid, et see afäär ei olnud paranoia või vandenõuteooria, nagu asjaosalised oponeerijaid naeruvääristada üritasid. Vaid see oli väga selge ja häbematu ilming sellest, kuidas reformierakondlik valitsus demokraatiareegleid täielikult eirab.

    • Maire said,

      20. nov. 2013 kell 10:38

      Jah, ma vaatasin ka, et Väljataga vajub iga päevaga aina rohkem ja rohkem ära. Eilsetes intervjuudes oli ta juba nii läbi omadega, et mõtlesin, et ilmselt sööb rahusteid, et üldse olukorraga toime tulla. Kahju temast.

  3. aidivallik said,

    20. nov. 2013 kell 10:23

    Väljataga kohta kirjutab Tarmo Teder: http://www.saartehaal.ee/2013/11/20/sirp-alasi-ja-haamri-vahel/

    Siin on Väljataga enda intervjuu: http://epl.delfi.ee/news/eesti/toomas-valjataga-minister-lang-maaras-koos-kenderiga-sirbi-koondamised.d?id=67123632

    Ka tänase Päevalehe juhtkiri nõuab valetava Langi tagasiastumist: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/juhtkiri-valetaja-astugu-tagasi.d?id=67123606

  4. aidivallik said,

    20. nov. 2013 kell 11:53

    Toomas Väljataga Postimehele: http://www.postimees.ee/2603220/toomas-valjataga-rein-lang-pani-mind-tanki

    Vilja Kiisler Äripäevas leiab nagu minagi, et asi on liiga kaugele läinud selleks, et vaid Sirbis status quo taastamisega saaks piirduda. http://www.aripaev.ee/blog/2013/11/20/jalle-valetavad-jalle

  5. Kadri said,

    22. nov. 2013 kell 10:44

    Tere,
    selle toreda blogi lugejana ja kultuurihuvilise inimesena lisan paar mõtet, mis kummitavad, aga millest ei julge küll kuhugi avalikule (fb-)lehele kirjutada – mulle ei meeldi sõimata saada.

    Ma ei kiida heaks, kuidas asju tehti. Sellest kasvasid välja kõik halvad asjad, s. h kõrvaltvaatajaid raputav meeletu, pidurdamatu viha ja vimm. Tõesti, nagu ütles ka Lotman (tsitaat ei ole täpne): skandaal on tagasi vaadates tore asi, aga väga halb on olla skandaali keskel.

    Mis siis, kui põhjuseks, miks ei ilmu “teistsuguseid” arvamusi, on hirm peksa saada? Kõik, kes midagi üldse (rahulikult, argumenteeritult) arvavad, tehakse meeletu vihaga maatasa (võrdle suhtumine Juhan Kivirähki peale pronksiööd). Enamik inimesi ei julge sellisel juhul üldse midagi arvata. Sellest ei saa järeldada, et ei ole teistsuguseid arvamusi.

    Mille eest saab kiita Toomas Väljataga? Selle eest, et ta oma nahka päästis, kõik ilusti “üles tunnistas”, ennast peitis, igas suunas puges? Kas ei ole väärikamaid käitumisviise? Kas tegu on tõesti juhiga?

    Anonüümsed vihkajad Sirbi kaaperdatud Facebooki-lehe taga – kas tegu on mõne koondatud toimetajaga? Ebamäärane hirm tuleb peale kui mõtlen, et need inimesed võiksid veel pääseda suurde kultuurilehte tööle avalikkuse arvamust kujundama.
    Jne. Sõna “nõiajaht” tuleb liigagi sagedasti meelele.

    Kultuurihuvilise inimesena ma loodan, et Langi lahkumine laseb pallist õhu välja.

  6. aidivallik said,

    22. nov. 2013 kell 12:19

    Kadri, mul on hea meel, et sa siin minu blogis oma arvamuse julged välja öelda.
    Jah, reaktsioon oli äge ja viha ka palju. Selleks ägeduseks poleks vajadust olnud, kui ministeeriumiga oleks saanud algusest peale mõistlikult rääkida, kui sealtpoolt ei oleks alanud keerutamine, pool- ja täisvaletamine ning solvangud (jutud unenägemisest, vandenõuteooriatest, paranoiadest jne. See on vastast alavääristav demagoogia ja sildistamine, mis ainult annab emotsioonidele hagu. Kui nüüd Lang eile ei oleks oma tagasiastumisest teatanud, vaid nad oleksid koos Ansipiga jätkanud vana rida, siis ma arvan, et järgmine nädal oleks see lumepall veerenud juba nii suureks, et oleks hakatud nõudma terve valitsuse tagasiastumist.)
    See oli tegelikult väga keeruline konflikt, mille põhisisu iseenesest ei ole ju see, kas Sirpi tohib uuendada või ei tohi. See oli õigupoolest väärtuste ja põhimõtete konflikt, mille juured olid juba Jänese aegades ja Reformierakonna poliitika palges üldisemalt. See oli pikka aega vindunud reaktsioon valitsuse süvenenud tavale sekkuda jõuga allasutustes toimuvatesse protsessidesse, püüd neid valitsuse poliitiliste eesmärkide suunas käänata ja väänata. See ei ole demokraatia reeglitega kooskõlas. Aga taoline püüd otseselt sekkuda ja mõjutada on ilmnenud nüüdseks juba palju kordi ja seekordne katse kultuuriajakirjanduse kallale minna oli nähtavasti see viimane tilk, mis karika üle ääre ajas. Kui seda oleks vähemalt vormistatud viisakalt, poleks võib-olla vastureaktsioon nii ägedaks läinud. Aga sooritus oli räpakas ja absoluutselt hoolimatu. Ja et sellistele häbematustele ei saa efektiivselt vastata siidkinnastes, on ka juba pikemate aastate jooksul kahjuks selgeks tehtud.
    Langi lahkumine kindlasti võtab suure osa emotsioone maha. Aga üleval on veel küsimused: mis saab Sirbist ja kuidas saab edasi minna, kui valitsus jätkab senist teerullipoliitikat, mis rikub riiklike asutuste otsustusõigusi, sõidab üle tublidest inimestest ja hävitab sellega jätkuvalt ühiskondlikku turvatunnet ja usaldust.

  7. aidivallik said,

    22. nov. 2013 kell 12:38

    Minu meelest sobib siia mu viimase arvamusavalduse otsa ka Aare Pilve blogipostitus, mille just äsja avastasin.
    http://aaree.blogspot.fi/2013/11/vaga-halb-praktika-ehk-vastupanu.html

    • Kadri said,

      22. nov. 2013 kell 22:30

      Jah, on hoomatav, et tegu ei olnud ühekordse purskega, vaid pikema saagaga (viisil Ükskord prahvatab vimm, mis kogunen’d salaja). See on (nüüd) kõigile süvenejatele arusaadav ja sellega tuleb leppida.
      Aare Pilve eemaltpilk tabab olukorda tõesti…tabavalt. Nõustun kõigega, või isegi kui mitte kõigega (boikotivajadus), siis selline väljendusviis tekitab respekti ja kutsub edasi mõtlema. Igatahes on hea meel, et tänasest jõutakse (ehk) juba sinnapoole, kus väljaöeldule tagasi vaadates ei ole tulevikus kõige ja kõigi pärast piinlik.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: