Ainult head asjad

Toimetasin siin üht tõlkenoortekat, täna õhtuks sain selle niikaugele, et tõlgile ülevaatamiseks ja kooskõlastamiseks saata. Väga meeldiv töö oli, sest tõlk oli tõeliselt head tööd teinud. Väljendus- ja kirjaoskus hindele “viis”, mul polnudki seal nagu eriti midagi parandada peale juhuslike näpukate ja mõne vähema veakese, ja vormistus oli ka korralik. Uhh, ma olen vist friik, aga mulle NII meeldib, kui inimesed oma tekstides joondust kasutavad! Kohe üldse ei salli ma neid näritud parempoolseid servi. Ja nende blogikeskkondade juures on minu jaoks ka mõnevõrra närvesööv, et seda joondamise võimalust ei ole (või siis ei oska ma ise seda siin peale panna?). Midagi kergelt aspergerlikku äkki.

Siis juhtus täna veel üks kummaline ja tore asi, nimelt helistas inimene, kes ikka päris mitu aastat tagasi mulle ja Otile ühe korraliku käki kokku keeras ja kellega ma seetõttu igasuguse suhtlemise lõpetasin. Olin oma hinges nii tema kui selle vana asja juba ammu maha kandnud, aga näe, nüüd inimene ilmutas ja avaldas soovi seda jama kuidagi heastama asuda. Teate, meele teeb rõõmsaks selline asi. Päike piilub kohe pilve tagant välja, kui inimene ükskord mõistma hakkab, tunnistab ja head kavatseb. Ja edu ning indu talle selle hea teostamiseks!

Täna oli rahapäev ja tegime Otiga suurema poeskäigu kohe. Ja siis ma vaatasin, et meie toidukorv on ikka JUBE kummaliseks muutunud. Pole üldse nagu mitte inimese oma. Leiva-saia ja makaronide-riisi-kartuli asemel on hoopis igasugune muu träna (praadimisõli, kala ning liha me poest peaaegu üldse kunagi ei osta, see tuleb sigalast ja turult, st kodusest sügavkülmast või keldrist. Teate, milline vahe on hakklihal, mis esimese hooga panni vett täis ujutab, ja hakklihal, mis hakkab kohe algusest peale korralikult praadima ning ei mingit vett?): köögivili, oliiviõli, suured vahukoored ja mitu pakki võid, ja siis hunnik igasuguseid pähkleid, mandlilaaste, sihvkasid ja kookoshelbeid…. müsli tegemiseks.
Ma armastan seda müslit. Segan kõik need pähklid, laastud ja helbed suures klaaspurgis kokku ning panen umbes ülepäeviti vahukoore ja paksu maitsestamata talujogurti segu sisse koos magusa steviaga. Pluss mõni lusikatäis marju. Eriti mõnus umbes südaöiseks maiustamiseks huvitava juturaamatu kõrvale. Seni, kuni lihtsüsivesikuid menüüsse ei lase, on sellisel maiustamisel vägagi allavõttev funktsioon.

Šuuššulavad kaššikonšervid…

… valmivad kodušeš konšervifaktooriš…

Ühesõnaga, lihapäev.
7 kilo seakülge (natuke veider on mõelda, et kõik see liha jooksis eile veel ringi ja röhkis):

7 kilo külge

Ja mis sellest pärast tükeldamist kõik sai:

tükid

Valges kausis olevatest lihatükkidest sai hakkliha:

hakkliha

Siis sai veel kassile (neer, süda ja maks köögikombainis purustatuna ja kokkusegamist ootamas (suure kassitoidukausi taga viisakamates nõudes ligunevad puhtaks inimtoiduks mõeldud keeled ja südamed):

kassile

Ja sai ka koertele. Oma pool ämbritäit oli mul selle pildi tegemise ajaks juba tükeldatud ja kotistatud.

koertele

Ma arvan, et sellega tuleme me nüüd päris kaua aega toime. Järgmise lihapäeva võtan ette millalgi jõulueelsel ajal.

Ja turult läbi hüpates sain hea portsu sügispakse kilusid. Osa läks sügavkülma, osa tegin purki vürtsikiluks.
Sest on ikka hea, kui süüa on.

Möllasin selle kõigega umbes kaheni päeval, siis olin läbi kui Läti raha ja tegin umbes kahetunnise uinaku, et ärganuna uuesti süüa (õhtusööki) tegema hakata. Ja nüüd ma olen ikka veel (või juba jälle) natuke liiga väsinud, et lõpuks veel tööd kah teha.

Mõni päev on kohe väga-väga veider.

Unenägu, mis ma päeval nägin, oli küll kummaline. Ja pikk ja painav selline. Oli kuidagi nii, et ma olin üksinda nelja koeraga jalutamas, lisaks meie kahele elukale oli meil justkui veel kaks koera, midagi karmikarvalise taksi sarnast. Lossipargist läbi jõudnud, märkasin, et ühe rihma otsa pandud taksid käitusid kuidagi jube veidralt, vaatasin: rihma neil polegi, on mingi köiejurakas, millega nad kokku olid seotud, ja see köis ei seisnud koos. Mõtlesin, et nii ei saa ju kuhugi minna, lähme korraks parem tagasi ja võtame kodust korralikud rihmad. Lossipargis läks see köis aga lausa katki veel ja siis ma olin 4 lahtise koeraga. Ellit ja Hermanni ma nagu usaldasin, aga need taksikuradid…

Aiaväravapoolse valli peal oli mingi kandilise kujuga kaevu moodi sügav veeauk (ilma raketeta, ainult nagu mingi veider puitliistudest rest oli seal peal) ja üks taks kukkus sinna sisse. Mina lasin kõhuli ja hakkasin ühte taksi ära päästma, ise samal ajal teist kõrvale tõrjudes, et see ka vette ei kukuks. Aga selle rahmeldamise peale libisesin ja kukkusin ise ka sinna kaevu. Upitasin siiski taksi veest välja augu servale ja hakkasin ise ka välja ronima, kui äkki näen –

vee alt kerkib üles väikelapse surnukeha.
Õudus ja paanika. Upitasin lapse veest välja ääre peale, ronisin ise järele, kohutavalt kohkunud. Vaatan: surnud. Igaks juhuks keerasin ta üle oma põlve, pea alaspidi, vesi voolab lapsel suust välja, aga elumärke ei ole. Panin ta rohule lamama ja tahtsin politseisse helistada. Aga telefoni ei olnud kuskil, vist jäi veeauku.

Umbes kuskil toomkiriku taga vallipealsesl asus Wiedemanni kool, mõtlesin, et koolimajast ikka saab helistada. Vaatasin veel viimast korda last – aga see sunnik liigutas õrnalt jalga. Mina jälle tema juures tagasi, et kas tõesti elus. No ei saa aru. Rohkem ei liigutanud. Ilmselt vist surnud ikka, aga päris kindel ma ka ei olnud. Koerad vahtisid kõrval lollide nägudega.

Koju! käskisin ja näitasin käega suuna kätte. Koerad hakkasid, lonts-lonts, tagasi vahtides minema. Mina jooksin valli peal asuvasse koolimajja, ise samal ajal mõeldes, et jube jama, nagunii lähevad koerad nüüd linna peale hulkuma ja et väike laps on surnud ja et mis pagana pasa sisse ma olen nüüd sattunud.

Koolimaja oli tühi, kabinetid kinni, helistada ei saanud. Trepi peal nägin Kallet, anusin abi ja nõu, et mis ma ometi tegema pean! Kalle andis oma telefoni, püüdsin numbreid valida, aga ei teadnud, kas kutsuda kiirabi või politsei, ja numbrite valimisest ei tulnud ka midagi välja, sest käed värisesid nii, et ei saanud klahvidele pihta lihtsalt.

Kalle valis lõpuks kiirabi numbri, andis telefoni mulle, rääkisin närviliselt ja tundsin end jumala lollina, et ei tea, kas laps on elus või surnud. Kiirabi ütles, et nad lossiparki sisse sõita ei saa, et ootavad mind politseimaja juures parklas, toogu ma laps sinna. Jooksin veeaugu juurde tagasi, Kalle oli algul nagu kannul, aga siis kadus ära. Vaatasin: üldse kuidagi palju rahvast on tekkinud, mingi üritus on vahepeal hakanud. Laps lamas endistviisi veeaugu juures rohul, inimesed käisid mööda, vahtisid, aga ei reageerinud. Võtsin lapse sülle ja ta hakkas liigutama. Issand, elus, aga kas ma jõuan, mõtlesin, ja jooksin, laps süles, valli pealt alla. Jooksu pealt mässisin talle oma jaki hõlma ümber ja surusin ta vastu oma keha, et ta sooja saaks.

Väikese linnuse ees avastasin hirmuga, et laps hõlma alt kadunud. Kuidas, kuhu? Jooksin tagasi, laps lamas maas käärkambri nurga juures, silmad lahti, aga ei karjunud. Korjasin ta üles, uuesti vastu oma keha ja hõlma alla, ja jooksin edasi, suurest väravast välja, üle lossiplatsi – aga kiirabiautot ei ole. Küsisin inimestelt, keegi ei teadnud, lõpuks üks näitas: kiirabi on parkinud eriti lolli kohta Lossiplats 5 taha, kust ta platsile ei paistagi. Jooksin sinna, nutt kurgus — kas õnnestub lapsel ellu jääda või mitte —, laps on üsna raske ka joostes kõhu peal tassida. Ja otse mu nina alt keeras kiirabiauto hoovist välja ja sõitis minema, juht hõikas mulle allakeeratud akna vahelt: sorry, prioriteetsem väljakutse!

Mina nutu äärel seisin, külm laps kõhu peal, püüdes välja mõelda, mis nüüd teha, ja hakkasin Lossiplatsil parkivate autode juures olevaid inimesi läbi käima, et ehk keegi viiks meid lapsega haiglasse. Keegi polnud nõus. Lõpuks mingid kaks noort kutti, veidi nokastanud olemisega, aga võtsid tõsiselt. Lubasin, et maksan trahvi kinni, kui politseile vahele jääme, ja sõitsime lapsega haiglasse.

Ühesõnaga, laps jäi ellu, soojendati üles ja viimane mälupilt sellest unenäost on nagu arutelu arstiga, et kui lapse vanemaid välja ei ilmu, kas ma oleksin nõus ta siis lapsendama.

Kes selle unenäo oskab ära seletada…. no see on unenägude seletamise alal kibe käpp. Anne ütleb, et kuu loomise ajal nähtud unenäod pidid olema prohvetlikud ja enne järgmist kuu loomist täide minema… Nii et ma tahaksin tõesti teada, mis mind nüüd siis ähvardab.

Peale asjaolu, et sügavkülma ei mahu jälle mitte midagi enam juurde.

Newer entries »