Selle aasta jõulusalmid

Vaatasin, et võib-olla oleks täitsa mõistlik ja kasulik ka mõned selletalvised lullamillad siia üles panna, äkki rikastab mõne lapse salmivaramut.

SUURE LAPSE JÕULUOOTUS

ALGAB JÕULUOOTUSAEG,
KUIGI OOTUS ON ÜKS VAEV!
MILLAL KÜLL, MILLAL KÜLL
JÕULUPUU SAAB EHTED ÜLL?
MILLAL JÕUAB KODU UHTA
JÕULUDE EEL HÄSTI PUHTAKS?
MILLAL TEEME PIPARKOOKE?
MILLAL MANDARIINE TOOME?
MILLAL JOOME JÕULUJOOKE?
MILLAL PÄHKLEID-KOMME SÖÖME?

KÕIGE TÄHTSAM KÜSIMUS
ON AGA: KUS MU KINGITUS?
SEDA PÜÜAB PEITA EMA
NII, ET MA EI LEIAKS ENAM!
ootab

TULI LUMI

MAGASIME HOMMIKUNI,
AGA ÖÖSEL — LUMI TULI!
SADAS MAHA, VÄRSKE, VALGE,
MUUTIS RÕÕMSAKS PÄEVA PALGE.
MUUTIS RÕÕMSAKS LASTE MEELE,
LÜKKAS SUUSAD-KELGUD TEELE,
LASKIS LUMEMEMME TEHA,
LASKIS PUHKUSELE REHA,
AGA LUMELABIDAL
TÖÖD ON NÜÜDSEST RABINAL!
Lund kah


PÄIKESE TALVEUNI

DETSEMBRI VÄRV ON HALL, ON HALL,
SEST PÄIKE KÕNNIB MADALAL.
KUID TIHTI PILVETEKI ALL
ON HOOPIS TALVEUNI TAL.
NÄE, TULEB LÄBI AJADA,
KUI EI SAA PANNA AJAMA.
ON MAID, KUS PÄIKENE EI MAGA,
VAID TALVELGI SEAL VALGUST JAGAB.
JA MÕNI UHKE ÕNNESEEN
DETSEMBRIS SINNA SÄÄRED TEEB,
ET OODATA, MIL TULEB KEVAD
JA PÄIKE SIIN EI MAGA ENAM.
Päikese uni

Ja lõpuks mitte jõulu- vaid lihtsalt üks tore lullamilla, kirjutatud eelmise reede tormisel varahommikul:

TORM

ISSI TUDUB.
VÄLJAS ON TORM.
VUHISEB TUUL
JA EMME ON MORN.
SEISAME, VAATAME —
ISSI MAGAB,
ÕHKU TÕUSEVAD TARE TAGA
KASVUHOONE
JA KÜTTEPUUD,
AIAMÖÖBEL
JA GRILL JA LUUD…
TORM NÄRIB KATUST
JA KOER LENDAB KUULE,
AGA ISSI TUDUB,
EI KUULE.
MUUDKUI MAGAB.
VÄLJAS ON TORM.
EMME ON ÕIGUSEGA NII MORN.
tormiuni

Advertisements

Jõulujutt

Lubasin selle Scriptale tehtud jõulujutu blogisse ka panna, kui see ära ilmub. Siin see on, kahjuks ilma pildita. Kuid lastele ettelugemiseks ehk kõlbab seekord niisama ka.

VALGES LUMES

Väikese tüdruku Liisa juures käisid igal öösel päkapikud ja tõid talle sussi sisse kommi, mandariine ja pisikesi šokolaade. Varsti olid ju jõulud tulemas!
Väikesel tüdrukul Liisal oli sõbraks ilus valge pika karvaga kiisu, kes igal öösel magas Liisa voodis jalgade juures ja lõi talle nurru. Aga kiisule ei toonud päkapikud midagi.
Kiisu ei osanud sellest midagi arvata. Võib-olla oligi see täitsa normaalne, et päkapikud lastele tõid maiustusi, aga kassidele ei toonud. Võib-olla oligi elu just niimoodi seatud.
Nii et kui kiisu midagi head tahtis, siis pidi ta ise jahile minema. Ta küsis ühel õhtupoolikul õue ja hetk hiljem Liisa teda enam aknast ei näinudki. Valget kiisut ei olnud valge lume peal üldse näha.
Aga kiisu avastas majast natuke eemal lumehanges väikese valge hiirekese lõhna!
Hiireke tuuseldas päris lume all, külmunud maapinnal terakesi otsida. Tema tahtis ju ka midagi head suhu pista. Ja näed, ka hiirekeste juures päkapikud ei käi.
Valge kiisu nuusutas lund ja püüdis aru saada, kust hiirekese lõhn tuleb. Kraapis lund siit ja kraapis lund sealt,, et teda üles leida. Hiireke hange all jälle nuusutas maapinda, et aru saada, kust terakeste lõhna tuleb. Kraapis omale lume all käikusid ikka siia- ja sinnapoole, et teri üles leida. Hiireke oli valge nagu lumi ja kiisu oli valge nagu lumi. Lumi oli valge nagu kiisu ja hiireke kokku ja mitte midagi ei olnud selle sees näha.
Õhtu edenes ja väike tüdruk Liisa toas muutus murelikuks. Kuhu tema valge kiisu ometi jäi? Miks ta juba tuppa ei tule?
Liisa vaatas mitu korda aknast välja, tegi mitu korda õueukse lahti ning vaatas pimedust ja valget lund. Kiisut ei kuskil!
Väga murelikuna läks Liisa lõpuks magama. Ta tundis ennast üsna üksildaselt, kui kiisut tema juures voodis ei olnud.
Öösel käisid päkapikud ja tõid talle šokolaadibatooni, kaks mandariini ja pisikeste kellukestega patsikummid. Iga tüdruk oleks nende üle väga rõõmustanud! Aga Liisa oli hommikul ärgates ikkagi kurb. Šokolaadibatoon, mandariinid ja kellukestega juuksekummid ei rõõmustanud teda sugugi, kui tema kõige kallim sõber oli kadunud!
Kui valge kiisu ka järgmise päeva õhtu eel veel koju polnud tulnud, valutas Liisa süda tema pärast nii kangesti, et ta pani omale soojad riided selga ja läks õue kiisut otsima. Liisal oli valge jope ja soe valge müts. Peaaegu kohe, kui ta uksest õue astus, ei olnud teda enam näha, sest ta oli lumega ühtemoodi valge!
Nii otsis valge hiireke lume all terakesi, valge kiisu lumehanges hiirekest ja valge jopega Liisa lume peal oma valget kiisut. No täitsa võimatu oli neil üksteist valge lume sees näha!
Päkapikud tulid Liisa sussi sisse kommi tooma, aga võta näpust — Liisat ennast ei olnudki! Ja sussid ei olnud mitte akna peal, vaid esikus.
Kus Liisa on?
Päkapikud muutusid väga murelikuks. Ega ometi Liisa ole õues lume sisse ära eksinud?
Nad pidasid omavahel nõu. Kuidas Liisa üles leida?
Päkapikud on punased, nii paistavad lume pealt silma küll. Aga seevastu on nad hirmus väikest kasvu. isegi väiksemad kui see hiireke, kes lume all teri otsis. Sellepärast oli neil otsimise juures hädasti abi vaja.
Kõigepealt nad läksid koputasid karu koopa uksele, sest karu oli suur ja tugev ja pruun. Karu oleks olnud väga hea otsija. Aga kahjuks magas karu juba sügavat talveund ega ärganud isegi väga valju koputamise ja hõikamise peale üles.
Siili kodu ei olnud aga võimalik üles leidagi, sest see oli paksu hange alla kinni tuisanud. Ja nii või teisiti magas ka siil juba kindlasti talveund.
Ning näljast hunti ju ometi väikest tüdrukut ja kiisut otsima ei saada!
Päkapikud olid niisiis suures kimbatuses.
Lõpuks ei jäänud neil muud üle kui minna oma koju tagasi ja rääkida jõuluvanale, et Liisa on kadunud.
Jõuluvana oli suur ja punane. Aga eelkõige väga hea ja abivalmis. Ta rakendas kohe oma jõulupõdrad saani ette, kutsus päkapikud peale ja sõitis Liisat otsima.
Nad sõitsid põdrasaaniga risti-rästi ja näe, leidsidki Liisa üles!
“Ma otsin oma kiisut!” ütles Liisa jõuluvanale õnnetult. “Mitte ükski jõulukink ei tee mulle rõõmu, kui mu kiisu on kadunud!”
Jõuluvana võttis Liisa saani ja nad sõitsid uuesti risti-rästi kõik läbi. Ja leidsid ka kiisu üles!
“Ma otsin hiirekest, kes siin kuskil hange all tuhnib!” ütles kiisu jõuluvanale. “Sest kuidas ma muidu jõuluajal maiustada saan?”
Jõuluvana võttis ka kiisu saani ja kiisu puges kohe Liisale sülle. Siis sõitsid nad veel natuke risti-rästi, kuni leidsid ka hiirekese.
“Ma otsin terakesi, mida jõuluõhtul süüa,” ütles hiireke jõuluvanale. Aga kui ta kiisut nägi, puges ta kohe jõuluvana suure labakinda sisse peitu.
“Mis ma teiega nüüd teen?” mõtles jõuluvana. “Teeks nii, et sinu, hiireke, viin ma enda juurde koju ja sa saad teradest kõhu täis süüa. Ja sulle, valge kiisu, toon ma parem maiustamiseks maailma kõige parema kassikonservi. Ja sina, Liisa, saad oma sõbra tagasi ja jõuluõhtul veel terve hunniku kinke ka. Kas see plaan meeldiks teile?”
“Jaa!” hõiskas Liisa rõõmsalt.
“Näu, nurr-nurr,” ütles valge kiisu.
“Piiks!” ütles hiireke jõuluvana kinda sees rahulolevalt.
Ja siis viis jõuluvana saan nad kõik üle valge lume kodu poole.

Jõhvi Gümnaasiumis ja rekka ees

Nii kiire on jälle, et isegi blogi jaoks võta seda aega patuga pooleks.
Aga võib-olla ei tule sellest katastroofi, kui vahepeal ikkagi püüan lühidalt raporteerida.
Üleeile käisime Elamusaasta projekti raames Otiga Jõhvis. Mul oli Jõhvi Gümnaasiumis koos näitleja ja lavastaja Eva Klemetsiga kaks esinemist seitsmendatele klassidele.
Äärepealt oleks läinud nii, et me poleks pruukinud kohale jõudagi. Meie Sussi elektroonikasüsteem käitub vahepeal imelikult, ja tegelikult teeb seda juba suvest saadik, nimelt ta võib mingil suvalisel hetkel mootori lukku panna. Noh, seda on suvest saadik mõne korra ikka juhtunud, aga pärast paariminutilist seismist tee ääres läheb Suss jälle ilusti käima ja sõidab ikka edasi sinna, kuhu vaja.
Aga seekord otsustas Sussi elektroonika mootori lukustada täpselt hetkel, mil lõpetasime suurest, haagisega rekkast möödasõitu ja olime just tagasi reastunud.
Maanteekiirus võrdlemisi hea ilmaga, eks te kujutage ette. Mootor lukus, rool kange, 20 tonni müriseb kuklasse.
Oti reaktsioonikiirus on muidugi imeline. Ta umbes kümnendiksekundi jooksul jõudis ohutuled sisse litsuda ja juhtis kange rooliga Sussi rekka eest diagonaalis teepervele, napilt samal hetkel mühises see 20 tonni meist ka mööda.
Õudne, õudne, õudne, ma ütlen.
Siis me otsustasime, et enam mööda ei sõida, ja vaatame kuni Haruteeni, kuidas Suss käitub. Et kui 1 elektroonikajama enne seda veel tuleb, siis keerame kodu poole tagasi ja jätame Jõhvi minemata. Sest MIDA me teeme sellise Sussiga selle hullu Tallinna ringtee peal, kus tuleb umbes kümnete rekkatega võidu sõita?
Noh, igatahes Jõhvi me jõudsime, ja õhtul tagasi ka. Jõhvi Gümnaasium tundub tore kool ja esinemised läksid ka väga toredasti, ja Eva oli väga vahva, mul oli tõesti hea meel temaga tuttavaks saada. Õpetaja Janika tegi meist pilte ka, selle peal räägib parajasti Eva:

SAMSUNG CAMERA PICTURES

Ja siis näitan veel ühte teist pilti, kus mul kogemata on küll näpp näos — ma ei mäleta, mida ma seal näitasin, või kohendasin prille lihtsalt —, aga seal ma olen peal peaaegu kogusuuruses, ja et siin mõned kauge kandi sõbrad on uudishimulikud olnud, et kuidas mu 15 kg kaalukaotust küll välja võiks näha, saavad seda näha.
Ma ütleks, et väljanägemine peaaegu nagu normaalsel inimesel juba. Peegli ees ei saa ise õieti arugi, aga foto pealt näen küll.

SAMSUNG CAMERA PICTURES

Ja küll ma veel tuleval suvel ilutsen, te ei kujuta ettegi.
Ma loodan.

Aga oma töödega olen jälle puntras, sest see viimane toimetamistöö osutus arvatust palju, PALJU keerulisemaks. Pean seal massiliselt lauseehitust ümber konstrueerima, sest süntaks on selle tõlkija nõrk koht. Ja see võtab jubeda aja. Ja esmaspäeval on tähtaeg. Ja ma pole selle nädalaga veel esimest toimetusringigi lõpuni peale jõudnud.
Jube, jube.
Ning täna müün Haapsalu kultuurimaja jõululaadal oma uut raamatut. Õhtul on sugulaste ühissünnipäev ja pärast seda vist Ivari oma tähistamine ka. Ja homme on ühe kauaaegse hea peretuttava matused, kuhu me oleme Otiga kutsutud. Ning ajaga on kuidagi kõik täitsa käest ära.

Täitsa lõbus on

Mulle ikka meeldib mälumängus käia, jah. Mis siis, et me kõrgeid kohti seal kunagi ei saa, aga see on sellegipoolest üks väga lahe tegevus. Läinud laupäeval käisime jälle. Maakilva II eelvooru mäng. Küsimusi ja vastuseid saab lahti klikkida ja uurida siit. Aalujatele – ma esindasin teid seekordki väärikalt, sest pooppuu tundsin ära. See, et ma krookustega alt läksin, on tegelikult lubamatu, ja ausalt öeldes oli see ennatlik vastus. Oleks ma viitsinud küsimuse süvenenult läbi lugeda, oleks ma ka krookused õigesti vastanud, aga näe, nii see läheb, kui inimene on liiga kärsitu ja enesekindel. Noh, umbes 7 küsimuse vastused jäid meil lauda kah. Peame ilmselt rohkem praktiseerima.
Läänlane on pärast seda, kui Tarmo sinna tööle läks, uskumatult operatiivne ja sisurohke. Kui nii edasi läheb, siis ei jaksa seda enam varsti läbigi lugeda. Igatahes juba umbes tund aega pärast mälumängu lõppu, kui me linna tagasi jõudes Taksisse istuma läksime, olid seal mängutulemused juba üleval. Nagu nähe, tolgendame meie oma Kepimurdjaga stabiilselt seal 6. ja 7. koha vahel, ja vabariiklikus kokkuvõttes oleme 47. Nii et mängime jaanuaris edasi rahvaliiga B-finaalis.
Edasi keeras see laupäev kuidagi kogemata üsna piduseks. Kuigi me Otiga olime hommikul sigalas käinud ja hunniku kraami jälle ära toonud, mis tükeldamist ja sügavkülmutamist nõudis. Mõtlesin sellele kerge murega küll, kui hiljem õhtul veel edasi Kaldatesse läksime, aga ei juhtunud selle lihaga seal puukuuris õhtu ja ööga ka midagi. Pühapäeva hommikul tegelesin asjalike asjadega edasi ja kõik sai korda.
Pühapäev tõi mu lastenäidendi kontrolletenduse. Läänlane kirjutas sellest ka. Ja Arvo Tarmula tegi pilti:
1470326_787534477929075_1010679689_n

1465346_787534484595741_1211773512_n

Minu meelest on see lihtsalt väga vägev, kuidas Paljasmaa teeb siin praktiliselt mittemillestki midagi. Saab kõik mängima, lapsed, harrastusnäitlejad, lavastused toimima… kõigi võimaluste ja ressursside suhtelise suure piiratuse juures. Samas on see natuke nukker ka alati, sest kogu aeg näed, kuidas seal (temas) on ju materjali küllalt ka hoopis teiste võimaluste, päris lavade jne jaoks. Aga nokitseb siin harrastustasmel. Mitte et harrastustase oleks midagi halba. Vastupidi, see on väga vajalik, kogu- ja ühiskonda mõõtmatult rikastav asi, aga mõne inimese eneseteostuse ja potentsiaali ja professionaalsuse avaldumise mõttes võib see teinekord olla nagu liiga väike tuba või nii.
Ühesõnaga, mulle on alati väga meeldinud, mis Paljasmaa mu (ja teiste) tekstidega laval (või kujutletaval laval) teeb.

Aga nüüd ma pean jälle toimetama hakkama, sest järgmine esmaspäev on tähtaeg. Nõustusin siin vahepeal taas ühe aiandusraamatu nokitsemiseks võtma.

Niimoodi siin vahepeal

Vaatasin siin, et kultuuriministri teema kohta on jälle hunnik linke kogunenud, dokumenteerimise huvides võiks vahepeal need kiirkorras üles panna.
Ajakirjandus juba oletas tükk maad enne, et Urve Tiidus saab uueks kultuuriministriks, ja saigi. Ma ei oska temast mitte midagi ette arvata, oma olemuselt oli ta ju “Kahekõne” saates väga sümpaatne ja tema renomee kohta pole ma ka kuulnud ei head ega halba. Ja räägib ta ka sellist… ikka päris inimese juttu. Erinevalt paljudest juhtivatest reformierakondlastest.
Eesti Ekspress kaevas välja Sirbi-skandaaliga rööbiti toimunud kinnisvarajama.
Ugalas tahetakse Kasterpalust lahti saada. Ma ei tea ega oska isegi arvata, mis selle loo ja rahulolematuse taustaks on, nii et ma parem ei hakka oletama, las tuleb rohkem infot.
Kasterpaluga oli mul mõni aasta tagasi üks naljakas juhtumus, kui me linnapea vastuvõtul triivisime teineteist šampuseklaasikesega tervitama ja me mõlemad ütlesime teineteisele esimese asjana korraga: “Tunnista üles, et sina oledki Eleonora Berg!”
Ju meie mõlema kahtlus lähtus sellest, et see “Pilvede all” ja Risti grupp lihtsalt PEAB tegijate kaudu kuidagi Läänemaaga seotud olema… ja keda sa siinkandis teist ikka stsenarismuses süüdistad.
Katrin Seppel kirjutas ilusa arvamusloo kultuuriinimeste tasustamisest, vastuseks järjekordse tarkpea veendumusele, et kõikidele olevat rikkuse saavutamine ühtviisi vaid kättevõtmise küsimus või umbes nii. (Minu arust on see viimane üks kummaline arvamus olukorras, kus Tallinnast ja Harjumaalt väljaspool on täiskohaga töötavate ja väga vajalikke ameteid pidavate inimeste keskmine palk 300 – 400 eurot kätte. Kas meil ei ole siis hooldustöötajaid ja kingseppi ja koristajaid jne vaja või? Keegi peab ju neid ameteid ka pidama. Selle asemel, et inimesi süüdistada, et nad neid madalalt tasustatavaid ameteid peavad ja seetõttu ikka vaesuses rapsivad, peaks võib-olla püsivamalt tegelema küsimusega, kuidas jõuda meie riigimajandusega ükskord sinnamaani, et täiskohaga töötavad inimesed ka väljaspool Tallinna sellist palka võiksid saada, millega lausvaesus kodunurgas ei kükitaks.)

Aga muidu läheb ju hästi. Mul endal. Ühed täna saabunud uudised tegid tuju iseäranis heaks ja südame soojaks — uudised, kuidas ühel teisel ja väga toredal ja targal inimesel ka hästi läheb.

Mis käes, see käes!

“Roosi ja emme” on olemas, ilus, armas ja esmase vaatlustulemuse järgi ka igati korras!
Ott ei suutnud jätta pildistamata mind pärast kojusaabumist kiire söögitegemise vahel seda imetegu uudistamast:

uus raamat 4.12.13

Pingelangus. Ma ei oska öeldagi, kui väsinud ma korraga olen.
Pealegi oli mul täna Paide gümnaasiumis kaks esinemist põhikooli vanema astme klassidele. Esinemised olid muidugi toredad nagu enamasti ikka. Ja mis mind veel üllatas, oli see, kui lahedaks on võimalik renoveerida 1960-ndate aastate tüüpprojekti järgi rajatud koolimaja! Selline on ilmselt olemas igas Eesti linnas, aga pahatihti vist nüüd juba üsna aegunud ja õnnetus seisus. Haapsaluski see Kuuse tänava koolimaja sama projektiga tehtud. Aga too Paide oma oli renoveeritud igavesti uhkeks ja hubaseks, lift sees ja puha!
Ilm täna muidugi sõitmist ei soosinud, teed kõik vett täis ja lainetasid, Paidest Tallinna ja Tallinnast Riisipereni kõva lörts. Nii et väsinud, jah. Ja koju jõudsime alles seitsmeks.

Päev tõi ka uusi imesid meditsiinipõllult (isaga seoses): kui eelmine kord temaga käisime, määrati ravi alguse päevaks tänane, st 4. detsember. Täna viis vennas isa koos tolle kompsudega sinna – ja pidi teatava võitluse maha pidama, sest papritest oli välja loetud üheksas kuupäev, ja kui mina oleks seal venna asemel olnud, siis ilmselt minu esinemine ei oleks olnud üldse nii kategooriline ja ma oleks selle isaga taas sealt tirinal tagasi tulnud taas. Imede põld tõepoolest. Ja tõesti vedas, et minu asemel oli vend seal olukorda lahendamas.

Aga selle “Roosi” raamatuga on nii, et juba sain infot Tartust, et seal olevat juba täna õhtupoolikul müüki jõudnud. Järelikult siis ka Tallinnas on laiali veetud, julgen ma arvata. Väiksemate linnadega on asi kahtlane, sest neil on siis kauba toomiseks omad kindlad päevad nädala või paari tagant, oleneb kohast. Aga mu meiliaadress töötab endiselt: aidi.vallik@mail.ee, ja samuti töötavad netipangad ja Smartpost või Post24, ja isegi Eesti Post vahel töötab (raamatu hind minu käest koos käibekaga 9 euri pluss saatmiskulu, mis on kolmel kohaletoojal natuke erinev).
Nii et räägime/kirjutame omavahel ja saadame pakke.

Süveneb paanika…

… et kas meie “Roosi ja emmega”, mis ülehomme trükikojas peaks valmima, on ikka kõik korras.

Miks ei peaks, aga… vahepealsed paar aastat on mu väga araks vemmeldanud. Rasked aastad on olnud, eks nad mingis mõttes karastasid ja ehk isegi õilistasid veidike (kui lugeda õilistamiseks suurenenud majandusoskused, upsakuse upakileajamise ja teatavad muutused tõekspidamistes), aga teisest küljest ka rappisid isiksust. Selles mõttes, et nüüd tunnen igasuguseid hirme, mida ma varem ei tundnud.

Aga see hirm läheb ära ja ühel päeval ma julgen jälle lõdva randmega igasuguseid asju teha. Selles mõttes on see “Roosi ja emme” minu enda jaoks väga oluline, märgiline, tähtis. Taas üks raamat peale kolmeaastast pausi. Taas üks ettevõtmine. Lõpuks ometi.

Selline ta tuleb:
Roosi kaas

Kõvad kaaned, 48 lehekülge, Ott on selle lehekülg-leheküljelt ilusaid värvilisi pilte täis joonistanud ja minu 16 viguriga juttu Roosi elust kahekesi oma emmega on seal sees. Trükitähed.
Olen sellest raamatust töö käigus kirjutanud veel selles ja selles postituses, koos tekstinäidistega. Ning Täheke on sel aastal ka kolm lugu sealt ära trükkinud.

Nüüd lõpuks saab see raamatuks. Neli aastat pärast ideed ja esimest versiooni, mille kohta NÜÜD sobiks küll tagantjärele targutada, et ära hõiska enne õhtut. Eks ole.

Kuid muud asjad – Sirbi- teemadel jätkub juttu ikka kauemaks. Anvar Samost jõuab oma pikas ja heas intevjuus Sirbi ja Langi juurest otseteed Reformierakonna poliitikani. Samamoodi Tiina Kangro oma äärmiselt heas arvamusloos.
Sirbi toimetuse tööd pidurdavad lepinguvaidlused (eks ikka need ajutised lepingud, mida Väljataga nüüd koondatutega tulekahju kustutamiseks sõlmida püüab).
Oodati suure huviga seda tänast Langi pidulikku tagasiastumiskõnet, et ei tea, mis sealt nüüd tuleb, aga nagu näha, ei tulnudki sealt eriti midagi. Solvumine ja märterlus vaid. Kõne oma täispikkuses asub siin. Eiki Nestor kommenteerib seda kõnet üsna tabavalt siin (kuigi selles sotside vastu suunatud taktika tahtluses ei ole ma sama kindel).

Peaaegu täiuslik finaal

Ma olen endaga väga rahul. Jõudsin KÕIK eelmise kuu tööd õigeks ajaks valmis ja ära saata, isegi selle raamatukorrektuuri. Hoolimata sellest, et reede õhtul olid veel Ivar ja Liis külas ja ma hetkeks olin mures, kuidas ma laupäeva ennelõunal veel need viimased 50 lehekülge korrektuuri ära loen. Aga lugesin. Ja saatsin parandused ja kõik. Täpselt ja tähtaegselt. Aplaus.
Ning pärast käisime ema juures saunas ja õhtul veel juubelil kah.

Aga sellest töö- ja muust tempost tulenevalt nüüd siin vahepealsetel päevadel postitusi ei olegi. Nagu mul ei õnnestunud ka ühtegi minutit telekat vaadata, kuskil käia või isegi viimast Sirpi hankida ja lugeda. Nii et maailmaga kursisolekul on nüüd hetkel mul küll augud sees… kuigi täna püüdsin neid lappida ja kultuuririndel toimunust ikka taas mingi ülevaade saada.

See SA Kultuurilehe nõukogu neljapäevane suur koosolek andis ühe väga õige tulemuse: neli koondatud töötajat palutakse vähemalt ajutiselt tagasi tööle.
Kuulutati välja ka uus peatoimetaja konkurss ja Väljataga jäi ametisse (mis tekitab minus taas mitte eriti usaldavaid mõtteid, millest ehk kunagi edaspidi, aga üldiseks suunaviiteks sobib ehk see lehelugu kultuuriajakirjanduse tuleviku kohta üldse.)
Arvamuslugudes käib mõtisklemine suurte juhtimisvigade (Neivelt), kultuuririnde vigade ja Sirbi otstarbekuse (keegi reformierakondlane Wesse Allik)  ning Kenderi ambitsioonika isiku üle (Hvostov), Sirbi-draamast kui poliitdraamast kui kunstiteosest (Kelomees) ja kommunikatsioonihäirest (Sinijärv). Sulev Vedler püüab Sirbi-draamat paigutada objektiivsemasse mõõtkavasse Ida-Virumaa õlitehase problemaatika kõrval.
Läinudnädalane “Foorumi” saade pakkus Sirbi-afääri osas päris põnevat väitlust poliitikute vahel.

Ja siis jälle see ERSO…?!? Ma ausalt öeldes ei suuda hetkel ise ka mõista, mis seal õigupoolest sünnib, mul pole olnud aega süveneda. Laupäeval tuli uudis, et Lang sai valitsuselt loa Eesti Kontsert ja ERSO lahti riigistada ja muuta sihtasutusteks, mis alustavad oma tööd sellistena veebruarist. Selle peale edastas Vardo Rumessen meediale Neeme Jäve protesti ja teate, et jätab ära ERSO aastalõpukontserdid (“Quo vadis” Klassikaraadios). ERSO direktor Kadri Tali oli ilmselt üsna ehmunud ja teatas, et Neeme Järviga olla sellest asjast ju samuti varem räägitud ja et ta ei mõista, millest selline vastuseis äkki.
Ühesõnaga, ma ei oska praegu sellest loost isegi mitte midagi arvata. Info on liiga vastuoluline ja seda on liiga vähe.
Aga seda “Quo vadise” saadet ma soovitan tõesti kuulata, seal on ka väga hea arutelu küsimuse ümber, mis on õieti kõrgkultuur ja milleks seda vaja on.