Aidi Vallik avalikult

Vaatasin, et võib-olla oleks täitsa mõistlik ja kasulik ka mõned selletalvised lullamillad siia üles panna, äkki rikastab mõne lapse salmivaramut.

SUURE LAPSE JÕULUOOTUS

ALGAB JÕULUOOTUSAEG,
KUIGI OOTUS ON ÜKS VAEV!
MILLAL KÜLL, MILLAL KÜLL
JÕULUPUU SAAB EHTED ÜLL?
MILLAL JÕUAB KODU UHTA
JÕULUDE EEL HÄSTI PUHTAKS?
MILLAL TEEME PIPARKOOKE?
MILLAL MANDARIINE TOOME?
MILLAL JOOME JÕULUJOOKE?
MILLAL PÄHKLEID-KOMME SÖÖME?

KÕIGE TÄHTSAM KÜSIMUS
ON AGA: KUS MU KINGITUS?
SEDA PÜÜAB PEITA EMA
NII, ET MA EI LEIAKS ENAM!

TULI LUMI

MAGASIME HOMMIKUNI,
AGA ÖÖSEL — LUMI TULI!
SADAS MAHA, VÄRSKE, VALGE,
MUUTIS RÕÕMSAKS PÄEVA PALGE.
MUUTIS RÕÕMSAKS LASTE MEELE,
LÜKKAS SUUSAD-KELGUD TEELE,
LASKIS LUMEMEMME TEHA,
LASKIS PUHKUSELE REHA,
AGA LUMELABIDAL
TÖÖD ON NÜÜDSEST RABINAL!

PÄIKESE TALVEUNI

DETSEMBRI VÄRV ON HALL, ON HALL,
SEST PÄIKE KÕNNIB MADALAL.
KUID TIHTI PILVETEKI ALL
ON HOOPIS TALVEUNI TAL.
NÄE, TULEB LÄBI AJADA,
KUI EI SAA PANNA AJAMA.
ON MAID, KUS PÄIKENE EI MAGA,
VAID TALVELGI SEAL VALGUST JAGAB.
JA MÕNI UHKE ÕNNESEEN
DETSEMBRIS SINNA SÄÄRED TEEB,
ET OODATA, MIL TULEB KEVAD
JA PÄIKE SIIN EI MAGA ENAM.

Ja lõpuks mitte jõulu- vaid lihtsalt üks tore lullamilla, kirjutatud eelmise reede tormisel varahommikul:

TORM

ISSI TUDUB.
VÄLJAS ON TORM.
VUHISEB TUUL
JA EMME ON MORN.
SEISAME, VAATAME —
ISSI MAGAB,
ÕHKU TÕUSEVAD TARE TAGA
KASVUHOONE
JA KÜTTEPUUD,
AIAMÖÖBEL
JA GRILL JA LUUD…
TORM NÄRIB KATUST
JA KOER LENDAB KUULE,
AGA ISSI TUDUB,
EI KUULE.
MUUDKUI MAGAB.
VÄLJAS ON TORM.
EMME ON ÕIGUSEGA NII MORN.

Lubasin selle Scriptale tehtud jõulujutu blogisse ka panna, kui see ära ilmub. Siin see on, kahjuks ilma pildita. Kuid lastele ettelugemiseks ehk kõlbab seekord niisama ka.

VALGES LUMES

Väikese tüdruku Liisa juures käisid igal öösel päkapikud ja tõid talle sussi sisse kommi, mandariine ja pisikesi šokolaade. Varsti olid ju jõulud tulemas!
Väikesel tüdrukul Liisal oli sõbraks ilus valge pika karvaga kiisu, kes igal öösel magas Liisa voodis jalgade juures ja lõi talle nurru. Aga kiisule ei toonud päkapikud midagi.
Kiisu ei osanud sellest midagi arvata. Võib-olla oligi see täitsa normaalne, et päkapikud lastele tõid maiustusi, aga kassidele ei toonud. Võib-olla oligi elu just niimoodi seatud.
Nii et kui kiisu midagi head tahtis, siis pidi ta ise jahile minema. Ta küsis ühel õhtupoolikul õue ja hetk hiljem Liisa teda enam aknast ei näinudki. Valget kiisut ei olnud valge lume peal üldse näha.
Aga kiisu avastas majast natuke eemal lumehanges väikese valge hiirekese lõhna!
Hiireke tuuseldas päris lume all, külmunud maapinnal terakesi otsida. Tema tahtis ju ka midagi head suhu pista. Ja näed, ka hiirekeste juures päkapikud ei käi.
Valge kiisu nuusutas lund ja püüdis aru saada, kust hiirekese lõhn tuleb. Kraapis lund siit ja kraapis lund sealt,, et teda üles leida. Hiireke hange all jälle nuusutas maapinda, et aru saada, kust terakeste lõhna tuleb. Kraapis omale lume all käikusid ikka siia- ja sinnapoole, et teri üles leida. Hiireke oli valge nagu lumi ja kiisu oli valge nagu lumi. Lumi oli valge nagu kiisu ja hiireke kokku ja mitte midagi ei olnud selle sees näha.
Õhtu edenes ja väike tüdruk Liisa toas muutus murelikuks. Kuhu tema valge kiisu ometi jäi? Miks ta juba tuppa ei tule?
Liisa vaatas mitu korda aknast välja, tegi mitu korda õueukse lahti ning vaatas pimedust ja valget lund. Kiisut ei kuskil!
Väga murelikuna läks Liisa lõpuks magama. Ta tundis ennast üsna üksildaselt, kui kiisut tema juures voodis ei olnud.
Öösel käisid päkapikud ja tõid talle šokolaadibatooni, kaks mandariini ja pisikeste kellukestega patsikummid. Iga tüdruk oleks nende üle väga rõõmustanud! Aga Liisa oli hommikul ärgates ikkagi kurb. Šokolaadibatoon, mandariinid ja kellukestega juuksekummid ei rõõmustanud teda sugugi, kui tema kõige kallim sõber oli kadunud!
Kui valge kiisu ka järgmise päeva õhtu eel veel koju polnud tulnud, valutas Liisa süda tema pärast nii kangesti, et ta pani omale soojad riided selga ja läks õue kiisut otsima. Liisal oli valge jope ja soe valge müts. Peaaegu kohe, kui ta uksest õue astus, ei olnud teda enam näha, sest ta oli lumega ühtemoodi valge!
Nii otsis valge hiireke lume all terakesi, valge kiisu lumehanges hiirekest ja valge jopega Liisa lume peal oma valget kiisut. No täitsa võimatu oli neil üksteist valge lume sees näha!
Päkapikud tulid Liisa sussi sisse kommi tooma, aga võta näpust — Liisat ennast ei olnudki! Ja sussid ei olnud mitte akna peal, vaid esikus.
Kus Liisa on?
Päkapikud muutusid väga murelikuks. Ega ometi Liisa ole õues lume sisse ära eksinud?
Nad pidasid omavahel nõu. Kuidas Liisa üles leida?
Päkapikud on punased, nii paistavad lume pealt silma küll. Aga seevastu on nad hirmus väikest kasvu. isegi väiksemad kui see hiireke, kes lume all teri otsis. Sellepärast oli neil otsimise juures hädasti abi vaja.
Kõigepealt nad läksid koputasid karu koopa uksele, sest karu oli suur ja tugev ja pruun. Karu oleks olnud väga hea otsija. Aga kahjuks magas karu juba sügavat talveund ega ärganud isegi väga valju koputamise ja hõikamise peale üles.
Siili kodu ei olnud aga võimalik üles leidagi, sest see oli paksu hange alla kinni tuisanud. Ja nii või teisiti magas ka siil juba kindlasti talveund.
Ning näljast hunti ju ometi väikest tüdrukut ja kiisut otsima ei saada!
Päkapikud olid niisiis suures kimbatuses.
Lõpuks ei jäänud neil muud üle kui minna oma koju tagasi ja rääkida jõuluvanale, et Liisa on kadunud.
Jõuluvana oli suur ja punane. Aga eelkõige väga hea ja abivalmis. Ta rakendas kohe oma jõulupõdrad saani ette, kutsus päkapikud peale ja sõitis Liisat otsima.
Nad sõitsid põdrasaaniga risti-rästi ja näe, leidsidki Liisa üles!
“Ma otsin oma kiisut!” ütles Liisa jõuluvanale õnnetult. “Mitte ükski jõulukink ei tee mulle rõõmu, kui mu kiisu on kadunud!”
Jõuluvana võttis Liisa saani ja nad sõitsid uuesti risti-rästi kõik läbi. Ja leidsid ka kiisu üles!
“Ma otsin hiirekest, kes siin kuskil hange all tuhnib!” ütles kiisu jõuluvanale. “Sest kuidas ma muidu jõuluajal maiustada saan?”
Jõuluvana võttis ka kiisu saani ja kiisu puges kohe Liisale sülle. Siis sõitsid nad veel natuke risti-rästi, kuni leidsid ka hiirekese.
“Ma otsin terakesi, mida jõuluõhtul süüa,” ütles hiireke jõuluvanale. Aga kui ta kiisut nägi, puges ta kohe jõuluvana suure labakinda sisse peitu.
“Mis ma teiega nüüd teen?” mõtles jõuluvana. “Teeks nii, et sinu, hiireke, viin ma enda juurde koju ja sa saad teradest kõhu täis süüa. Ja sulle, valge kiisu, toon ma parem maiustamiseks maailma kõige parema kassikonservi. Ja sina, Liisa, saad oma sõbra tagasi ja jõuluõhtul veel terve hunniku kinke ka. Kas see plaan meeldiks teile?”
“Jaa!” hõiskas Liisa rõõmsalt.
“Näu, nurr-nurr,” ütles valge kiisu.
“Piiks!” ütles hiireke jõuluvana kinda sees rahulolevalt.
Ja siis viis jõuluvana saan nad kõik üle valge lume kodu poole.

“Roosi ja emme” on olemas, ilus, armas ja esmase vaatlustulemuse järgi ka igati korras!
Ott ei suutnud jätta pildistamata mind pärast kojusaabumist kiire söögitegemise vahel seda imetegu uudistamast:

Pingelangus. Ma ei oska öeldagi, kui väsinud ma korraga olen.
Pealegi oli mul täna Paide gümnaasiumis kaks esinemist põhikooli vanema astme klassidele. Esinemised olid muidugi toredad nagu enamasti ikka. Ja mis mind veel üllatas, oli see, kui lahedaks on võimalik renoveerida 1960-ndate aastate tüüpprojekti järgi rajatud koolimaja! Selline on ilmselt olemas igas Eesti linnas, aga pahatihti vist nüüd juba üsna aegunud ja õnnetus seisus. Haapsaluski see Kuuse tänava koolimaja sama projektiga tehtud. Aga too Paide oma oli renoveeritud igavesti uhkeks ja hubaseks, lift sees ja puha!
Ilm täna muidugi sõitmist ei soosinud, teed kõik vett täis ja lainetasid, Paidest Tallinna ja Tallinnast Riisipereni kõva lörts. Nii et väsinud, jah. Ja koju jõudsime alles seitsmeks.

Päev tõi ka uusi imesid meditsiinipõllult (isaga seoses): kui eelmine kord temaga käisime, määrati ravi alguse päevaks tänane, st 4. detsember. Täna viis vennas isa koos tolle kompsudega sinna – ja pidi teatava võitluse maha pidama, sest papritest oli välja loetud üheksas kuupäev, ja kui mina oleks seal venna asemel olnud, siis ilmselt minu esinemine ei oleks olnud üldse nii kategooriline ja ma oleks selle isaga taas sealt tirinal tagasi tulnud taas. Imede põld tõepoolest. Ja tõesti vedas, et minu asemel oli vend seal olukorda lahendamas.

Aga selle “Roosi” raamatuga on nii, et juba sain infot Tartust, et seal olevat juba täna õhtupoolikul müüki jõudnud. Järelikult siis ka Tallinnas on laiali veetud, julgen ma arvata. Väiksemate linnadega on asi kahtlane, sest neil on siis kauba toomiseks omad kindlad päevad nädala või paari tagant, oleneb kohast. Aga mu meiliaadress töötab endiselt: aidi.vallik@mail.ee, ja samuti töötavad netipangad ja Smartpost või Post24, ja isegi Eesti Post vahel töötab (raamatu hind minu käest koos käibekaga 9 euri pluss saatmiskulu, mis on kolmel kohaletoojal natuke erinev).
Nii et räägime/kirjutame omavahel ja saadame pakke.