Lubatud uisutamise-lullamilla

JÄÄ JA UISUTAJA

JÄÄ TEEB KAANE MERELE
JA ÜTLEB TERE PERELE,
KES NÜÜD ON UISUD ALLA SAAND
JA RÕÕMSALT JÄÄ PEAL LIUGLEMAS.
“TERE-TERE, UISUMEES,
KES JÄÄL ON NAGU KALA VEES!”
“OH JÄÄ, OH JÄÄ,
ON RÕÕMUD KÄES,
KUI ÕHETAB PÕSK KÜLMA KÄES,
KUI LIUGLEB TUULEKIIRUL UISK
JA JÄRELE EI JÕUA TUISK!
OH JÄÄ, OH JÄÄ,
SA SIIA JÄÄ,
JÄÄ, KUNI JAANIPÄEV ON KÄES!”
liuguisk

Ja siin on ka mu eilne arvamuslugu Lääne Elus.

Üldse tundub, et laupäeval oli vist Valliku-teemaline erinumber, sest seal ilmus ka Muhvi lastekirjanduskriitikaauhinna (issand, kui lahedalt pikk liitsõna!) laureaadi Krista Kumbergi arvustus mu Roosi-raamatu kohta. Kole kahju, et seda netti pandud ei ole, nii et ma linkida ei saagi (aga kui ma homme Kristale helistan, siis võib-olla lubab ta mul selle teksti ka otse blogisse kopeerida?).

Täna ma ei teinud mitte midagi mõistlikku. Peale elementaarsete väiksemate majapidamistööde, näiteks kütmine. Eks proovigem praeguste ilmadega kütmist ignoreerida.
Ja siis kudusin.
Ja käisime ema juures saunas. Selles kohas, kus ma varsti elama hakkan, on ka kindlasti saun olemas. Peab olema, sest ma olen fänn. Eriti äge on siis, kui oled enne jaani usin olnud ja kasevihtasid ka teinud. Kui Papi alles meie hoovis elas (see soome pensionär, kes meil siin tänavaäärses majas 6 aastat elas), siis käisime koos metsas vihtade jaoks oksi toomas, pärast istusime õhtuni õues muru peal ja sidusime neid vihtu. Muide, nööriga õiget vihta ei seota, ikka vaid oksaga.
Ma kusjuures enam tegelikult vist ei mäletagi, kuidas oksaga neid vihtu täpselt rõngastati… aga ehk lihasmälus on see olemas ja tuleb meelde, kui kord selle asja uuesti ette võtan.
Aga jah, Papiga läks 2009. aastal nii, et tema viis poega Soomes liitusid nõu ja jõuga ja viisid Papi tagasi Soome, kontrollitud tingimustesse. Eks tal läks viimastel aastatel tervis järjest kehvemaks ka, kuigi me ikka püüdsime teda aidata. Pärast seda oleme mõni kord temaga helistanud, aga see näeb välja nii, et rääkida eriti ei saagi, sest Papi ainult nutab seal toru otsas.
Kurb lugu jah.
Aga saun on alati hea.
Ja Papist olen ma kirjutanud ju ka oma “Pintsu ja Tutsiku” raamatutes, kõik on jumala tõsi.

Advertisements

Kihutamise vahepeal

Kole kiire on ühe suure toimetustööga praegu. Ega tegelikult siin midagi uut ja erilist vahepeal nii juhtunud ka ole, mis vääriks kirjutamist. Ainult seda peab ütlema, et õhus on asju. Kui need kuju omandavad, saab neist rääkida ka.

Parem näitan oma jaanuaris ilmunud lullamillasid, need on täitsa toredad.

Kolmekuningapäeva puhuks:

KOLMEKUNINGAPÄEV

 

 

JÕULUD LÄKSID LUDINAL,

LÕPUKS KÄIS KOLM KUNINGAT,

KROONID PEAS JA MANTLID ÜLL,

ÜTLESID, ET AITAB KÜLL!

PÜHI NIIGI PIKALT SAAND

PIPARKOOGIRAGINAL,

JÕULUKUUSED PUDISEVAD,

KÄED JA JALAD SURISEVAD.

NII ET LÕPKU JÕULUAEG,

TULGU JÄLLE TÖÖ JA VAEV…

SELLEPÄRAST TULID, VAAT’,

MEILE NEED KOLM KUNINGAT.

Image

 

Edasi hakkas külmaks minema ja talv jõudis kohale.

KUBUJUSSI ÕNNEAEG

 

KUBUJUSSIL ÕNNEAEG,

LÄBI ON TA OOTUSVAEV,

LÕPUKS OMETI ON KÜLM,

NII ET ROHKEMGI KUI KÜLL.

KUBUJUSS SAAB SELGA PANNA

KÕIK, MIS KAPIST LEIDA ANNAB:

NELJAD PÜKSID, VIIED JOPID

RÕÕMUSTADES SELGA TOPIB.

 

HIP-HIP-HURRAA! KUI TORE KÜLM!

SAAB PANNA PALJU RIIDEID ÜLL,

KAPITÄIE KORRAGA

JA MINNA KAS VÕI NORRA KA!

 

HIP-HIP-HURRAA! KUI TORE KÜLM!

NÜÜD SIND EI AITA PITS VÕI TÜLL!

NÜÜD PANE SELGA ELU EEST

KÕIK, MIS SA LEIAD KAPI SEEST!

Image

 

Meri külmus ära erakordselt heaks uisujääks.

Aga tõsi — seda ma ei tohiks veel siia panna. See läheb hoopis kõigepealt homsesse Lääne Ellu, nagu mu eile õhtul kirjutatud arvamuslugugi (jobudest ja kõvatajatest), ja alles siis jõuab siia.

Kahju. Hea lullamilla ja hea pilt. Aga ootame homseni.

Silmapaistev mõistus ja taiplikkus!

Läinud laupäeval käisime oma Kepimurdjaga taas mälu mängimas, rahvaliiga B-finaalis. Tuli välja, et tegemist oli meie hooaja parima mänguga, ja isegi meie võistkonna kogu eksistentsi parima mänguga, sest B-finaali oleme me varem ka ühel korral saanud, aga A-finaali mitte kunagi.
Seekord aga jah, endalegi üllatuseks osutusime üle Eesti võistelnud 40 rahvaliiga võistkonna hulgas viiendaks ja platseerusime seega hoogsalt A-finaali.
Tubli, härrased! Tänan soodsate küsimuste koostajat ja silmapaistvalt suure mõistuse ja taibuga võistkonnakaaslasi!
Selle mängu küsimused/vastused ja lõpptabeli saab lahti klikata siit leheküljelt.
A-finaalis meil kardetavasti midagi head oodata ei ole. Selles osalevad ka superliiga võistkonnad, ning nendega me ennast paraku võrrelda ei saa. Need kuradid on profid.
Aga las ma vähemalt praegu olla uhke nagu kukeke. Kuni selle A-finaali mänguni, eks ole.

Neiukese mütsi sain valmis, aga kahjuks unustasin enne äraviimist üles pildistada. Ja nüüd koon oma isiklikule tütrele sokke, ta viimane kord kodus käies kurtis sokituse üle. Mina ei tea, kuhu ta need kõik kaotab, tal peaks neid olema nagu murdu… võib-olla sööb salaja lõnga ja tema alter ego on koi?

Aga külm on, talv on, mulle ei mõju see üldse hästi. Kohe närvid lähevad hellaks ja ma tunnen, et olen tasakaalust väljas. Vahel on talve ilus vaadata küll, aga enamalt jaolt on see mulle ikkagi ebameeldiv, tundub ohtlik, kurb ja tekitab ärevust. Võib-olla ma olen eelmises elus surnuks külmunud ja sellepärast reageeringi talvele niimoodi täiesti ebapõhjamaiselt. Mine tea.
Aga noh, paari nädala pärast hakkan jälle vaikselt ära harjuma ja siis läheb paremaks. Ning üleüldse on varsti märts käes. Poolteist kuud veel, siis hakkan tomateid külvama. Ja see on üks väga lohutav mõte.

Ongi porgand külvatud!

Ma pean selle kui kurioosumi meelde jätma: 9. jaanuaril külvasin porgandit, redist, salatit, spinatit ja tilli. Nelja viimast kasvuhoonesse, esimese jaoks tegin köögiviljanurgas peenrakese. Ott segas komposti ja siis ma korjasin veel tormiga aeda mööda laiali lennanud lillepotte ja püsikupealseid, panin talvituma juba läinud kevadel pottidesse kolimisvalmiks istutatud lemmiktaimepoegi.
Esimest korda elus külvasin köögivilja talve alla. Targemad väidavad, et nii on mõistlik ja hea. No eks ma kevadel vaatan.
Ma ei tea, see pole normaalne, kuidagi kohe kevadine õhin on sees ja meel rõõmus. Aga see läheb ilmselt üle, kui homsed ilmailgused kohale jõuavad.
Täna sai tehtud veel üks arvamuslugu ja lullamilla, sest homme on veidike teised programmid. Homme ajame äri ja kantseldame isa. Kuigi ma loodan, et varem hommikul jõuan ma järgmise “Saladuste” osa stseenid paika kavandada.
Ja siis ma parandasin täna õige mitu paari villasokke, mis mul kevadest saadik käsitööökorvis ootasid. Tegin valerisotot kanafileega (riisi asemel riivitud lillkapsas, väga maitsev!) ja viimaste aiast võetud lehtpeedilehtedega. Koristasin natuke kuuri. Kütsin. Võtsin vastu oma seekordse kodutarvetelaadungi (tellin juba aastaid nii-öelda profipuhastusvahendeid ja pesupulbreid ja vetsupaberit suurpakendites ühelt firmalt, mis ise mulle koju kätte toob selle kraami)ja paigutasin kappidesse ära. Saatsin kuus e-kirja. Visiteerisin sõberblogisid ja monitoorisin paari foorumit.
Aga rohkem ei tee ma täna midagi… kuigi võib-olla ikka võiks ühe mütsi alguse varrastele üles luua… Üks armas noor neiu ootab mult mütsi (sellist jube ilusat ikka, ega ma siis niisama). Lubasin kududa.

Pikale veninud sügis…

…lubas ka minul lõpuks jõuda omadega kasvuhoone koristamise ja pesemiseni täna. Ülehomseks ennustatakse ilmamuutust ja talve, oligi ju enam-vähem viimane hetk see asi ära teha. Muidu Rambo kevadel jälle küsib, et miks mul need tomativarred talv läbi kasvuhoones olid. Häbilugu (ühe korra kunagi juhtus jah nii).
Päris meeleolukas oli jaanuarikuus voolik välja vedada ja veega ladistama hakata. Ja siis tulid veel igasugused mõtted, et kaevaks natuke peenart ja külvaks porgandid talve alla maha… ja spinatit ja salatit…
Kui homme veel ilma hoiab, siis teen ära. Selline aianduslik rahutus on jälle ligi hiilinud. Et võiks nagu ikka rohida veel midagi olla jne.

Tegelikult väike hirm on, et võib korduda midagi taolist nagu see 2005./2006. aasta talv – et on pluss viis ja nädal aega sajab üüratutes kogustes vihma, ja siis korraga üleöö tuleb paljale maale -25 ja jäätab kõik surnuks. See oli tõsine katastroof ikka. Kevadel oli umbes 70 % kõigest, mis mu aias kasvas, surnud mis surnud, sh muru. Mordor minu koduaias.
Siis ma veel blogi ei pidanud, nii et kuhugi netikülgedele seda väikest apokalüpsikut jäädvustatud ei ole. Ainult tolleaegsetes taimekaustikutes on 2006. aasta kevadel väga palju mahatõmbamisi, peaaegu järjest.
Siis, muide, läksid välja ka tobiväät, roniv hortensia, üks Zilga ja kõik ploomipuud. Püsilillede seast kadus ka suur osa täiesti lollikindlaks ja külmakindlaks peetavaid liike ja sorte. Ma roosidest ja iiristest parem ei räägigi.
Üks aiatark seletas mulle kevadel asja ka ära — nähtavasti tuli meie kandis see karm pakane nii kiiresti vihmale peale, et vesi ei jõudnud sügavamale ära imbuda, vaid jäätus taimede juurte ümber (paljas maa!), miska juured jäid ummuksisse ning said ka jää poolt rebestatud.

Aga see jääb praeguses situatsioonis loodetavasti paljalt õudusjutuks, sest miinus kümme, mida seekord lubatakse, ehk ei ole selline massimõrvar. Pealegi kui lumepilv tuleb ees, siis äkki saab enne kõik ka teatava teki alla.
Ma loodan küll.

Ja siis ma mõtlen, et huvitav, kas mingi Bauhof vmt müüb ka avariilinti, seda punasetriibulist? Et koerad mul eelmine talv lustiga üle kõikide peenarde lasid talv otsa, siis tänavu lõin peenarde äärde tokid maasse, et vean mingi paela või traadi umbes nende koonude kõrgusele ette — äkki siis taipavad, et talv ei ole mingi õigustus mööda peenraid kooserdamiseks. Ainult et mingit pruuni nööri või peent traati ei pruugi nad märgata, nii et vist oleks avariilint etem? Punane triip paistab ju iga ilmaga.
Võiks töötada? Või jah?

Head uut aastat, kõik mu sõbrad ja (blogi)lugejad!

Ikka hooga ja täie tinnaga, uue põlemise ja tuhinaga, nagu säde oleks saba all!
pabahh
Endalegi üllatuseks lõpetasin 2013. aasta igati mažoorses helistikus, ja minu siiras uusaastasoov ning -veendumus on, et just samamoodi peab nüüd kõik ka edasi minema. Kergenduse, rõõmu ja edenemisega. Sest näib, et midagi tõepoolest muutus siin aasta teisel poolel oluliselt, kas mingid energiad loksusid äkki paika või mis, aga äkki tõesti saabus tunne, et ma olen jälle jõudnud mingi pika ja üüratu jamarüsi vahelt vabasse vette. Nii hoida!

Kevadistest-varasuvistest suurtest eepilistest paukudest pole enam mõtet rääkida, eks ole. Las vajuvad sinna ajaloo hõlma, ja küll nendega, kes mulle nood käkid kokku keerasid, elu ise ükskord selle ära õiendab, kui on tingimata vaja. Taevased veskid jahvatavad aeglaselt, aga õiglaselt, ütles mu kadunud vanaisa, ja see on õieti üks vimmast vabastav ja maharahustav tarkusetera.
Nii et olgu sellega rahu. Ja sellega ka, et majamüük ja seekaudu avanev võimalus Tartumaale siirduda pole seni neist taevastest veskitest läbi läinud. Järelikult on sellel miski põhjus, mida ma seni veel ei tea või ei tunnista. Mina muidugi ju kärsitu inimene, tuleb mõte ja olgu olla, aga… universum ilmselt korraldab asju kuidagi teisiti. Küllap see tuleb. Ehk juba sel aastal tuleb. Äkki saan juba kevadel uut maad kaevata ja külvata? Või mis?

Läinud aasta tõi kahed matused ja mu isa haiguse. Ka see jääb miinuspoolele, aga selles polnud ega ole minu ja Oti jaoks midagi eriti elumuutvat. Kahju, jah, emotsioonid, mälestused, leinatunne, närvipinge… aga mitte maavärin otse jalge all, vaid justkui nagu veidi kaugemal. Pealegi, selline on elu, ikka pulmad ja matused.

Missu kukkus end haigeks, aga õnneks paranes. Oli õnne. Hermann-vanake on vapralt vastu pidanud, ka sellega on olnud õnne. Tädi Tötsu on terve ja heas vormis. Lapsel läheb hästi, ta on jätkuvalt vaimustav, andekas ja tubli. Meie Otiga oleme hoopis paremas vormis kui läinud suvel, kumbki jõulueelse seisuga umbes 15 kilo kergemad kui varem.
Nii kaua plaanitsetud ja ette valmistatud “Roosi ja emme” sai lõpuks raamatuna ilmuda ning hulgimüüjate raportite ja tellimuste järgi otsustades müüb maru hästi: tegime Eesti tingimustes sellise keskmiselt suure tiraaži, mis on müügil olnud nüüdseks 3 nädalat, ja kui järgmine nädal hulgisse nende poolt täna tellitud uue sajase portsu ära viime, jääb meie enda lattu veel vaid 40 raamatut. Ma ütleks küll, et üle ootuste. Kui ma järgmise nädala lõpus näen ära need eelmise kuu müügiaruanded, siis peab otsustama, kas äkki hakata kordustrükki tegema.
Tänu Marita piltidele ja Heiki tehnoabile sai “Kuidas elad, Ann” e-raamatuks, ja sellel on ka minekut! Hurraa! Maritaga koostöö üle on mul iseäranis hea meel, ja see jätkub, ja see jätkub!
Üks inimene maksis mulle ära mitme aasta taguse suure võla, mis võimaldas minul korraga ära maksta enda ühe pikaleveninud suure võla. Jupikaupa makstes sain talve hakuks ühele poole ka kahe teise suure võlaga (üks eraisikule, teine pangale), milline vabanemistunne sellest tuli!
Aasta lõpus, just detsembris, sain veel 5 esinemist, mis tagasid meile esimest korda üle kolme aasta rahaliselt üsna muretu pühadepidamise.
Nii ongi selline rahulik ja tänulik tunne. Aitäh-aitäh-aitäh selle kõige eest!

Aga minu uusaastalubadused:
1) Viin kastidega keldrisse ära kõik need mu kööki ummistavad koolide ja vallavalitsuste logodega eri värvi ja eri kujuga tassid, mida tekib kogu aeg juurde ja mille tõttu ma oma kokkuhoidlikkuses ei ole juba üle 10 aasta omale koju oma maitse järgi tasse ostnud, sest neid teisi on ju… Aga ma tahan ka lõpuks teistsuguseid, iseloomuga, ilusaid tasse! Ma tahan, et mu köögi tassid üksteise ja mu köögiga kokku sobiks, ja et mu süda laulaks ja rõõmustaks, kui ma võtan kapist tassi ja see näeb minu maitse järgi välja! Ühesõnaga – ma ostan sel aastal endale päris oma tassid.
2) Soetan lõpuks ometi lõunasöögiserviisi 12 või veel parem, 18 inimesele, sest mu kodustel pidudel kipub alati nõusid puudu jääma, rääkimata sellest, et need nõud miskitpidi ühesugused või komplektis oleksid.
3) Võtan veel üpris, üpris palju kaalust alla, sest selle lchf-süsteemiga ei ole see mitte mingi kunst, kondiväänamine või tahtejõupingutus. See tuleb nagu iseenesest, võrreldes kõige muuga, mis ma varasematel aegadel oma suure kere ohjeldamiseks teha olen püüdnud.
4) Müün lõpuks selle maja maha ja kolin Tartumaale. Soovitavalt enne serviisi soetamist, et oleks vähem asju vaja pakkida.
5) Kirjutan. Kirjutan. Kirjutan. Ja see on see aasta, mil ma kirjutan lõpuni ka oma 2 varasemalt alustatud pikka poolelijäänud tööd. Ausõna. (Ma pidin seda muidu juba läinud aastal tegema, aga kui ma ühega valmis olin saanud ja tulemus oli selline… kohutav põrumine, siis ma olin selle teemaga jälle kuidagi rajalt täitsa maas. Aga praeguseks ma olen ennast juba jälle ilusti kokku korjanud ja kavatsen selle ree peale tagasi ronida.)
8) Leian võimaluse “Kuidas elad, Ann” taas paberil välja anda, sest eelmised trükid on juba paar aastat absoluutselt otsas, kuid nõudlust kohtal igal sammul.
9) Ja “Mis teha, Ann” saab kindlasti digitaalseks. Seda ma luban täitsa kindlalt. Marita juba joonistab piltegi.
Nii saagu!

Soovide ja unistuste täitumist kõigile teilegi!