Ikka hooga ja täie tinnaga, uue põlemise ja tuhinaga, nagu säde oleks saba all!
Endalegi üllatuseks lõpetasin 2013. aasta igati mažoorses helistikus, ja minu siiras uusaastasoov ning -veendumus on, et just samamoodi peab nüüd kõik ka edasi minema. Kergenduse, rõõmu ja edenemisega. Sest näib, et midagi tõepoolest muutus siin aasta teisel poolel oluliselt, kas mingid energiad loksusid äkki paika või mis, aga äkki tõesti saabus tunne, et ma olen jälle jõudnud mingi pika ja üüratu jamarüsi vahelt vabasse vette. Nii hoida!
Kevadistest-varasuvistest suurtest eepilistest paukudest pole enam mõtet rääkida, eks ole. Las vajuvad sinna ajaloo hõlma, ja küll nendega, kes mulle nood käkid kokku keerasid, elu ise ükskord selle ära õiendab, kui on tingimata vaja. Taevased veskid jahvatavad aeglaselt, aga õiglaselt, ütles mu kadunud vanaisa, ja see on õieti üks vimmast vabastav ja maharahustav tarkusetera.
Nii et olgu sellega rahu. Ja sellega ka, et majamüük ja seekaudu avanev võimalus Tartumaale siirduda pole seni neist taevastest veskitest läbi läinud. Järelikult on sellel miski põhjus, mida ma seni veel ei tea või ei tunnista. Mina muidugi ju kärsitu inimene, tuleb mõte ja olgu olla, aga… universum ilmselt korraldab asju kuidagi teisiti. Küllap see tuleb. Ehk juba sel aastal tuleb. Äkki saan juba kevadel uut maad kaevata ja külvata? Või mis?
Läinud aasta tõi kahed matused ja mu isa haiguse. Ka see jääb miinuspoolele, aga selles polnud ega ole minu ja Oti jaoks midagi eriti elumuutvat. Kahju, jah, emotsioonid, mälestused, leinatunne, närvipinge… aga mitte maavärin otse jalge all, vaid justkui nagu veidi kaugemal. Pealegi, selline on elu, ikka pulmad ja matused.
Missu kukkus end haigeks, aga õnneks paranes. Oli õnne. Hermann-vanake on vapralt vastu pidanud, ka sellega on olnud õnne. Tädi Tötsu on terve ja heas vormis. Lapsel läheb hästi, ta on jätkuvalt vaimustav, andekas ja tubli. Meie Otiga oleme hoopis paremas vormis kui läinud suvel, kumbki jõulueelse seisuga umbes 15 kilo kergemad kui varem.
Nii kaua plaanitsetud ja ette valmistatud “Roosi ja emme” sai lõpuks raamatuna ilmuda ning hulgimüüjate raportite ja tellimuste järgi otsustades müüb maru hästi: tegime Eesti tingimustes sellise keskmiselt suure tiraaži, mis on müügil olnud nüüdseks 3 nädalat, ja kui järgmine nädal hulgisse nende poolt täna tellitud uue sajase portsu ära viime, jääb meie enda lattu veel vaid 40 raamatut. Ma ütleks küll, et üle ootuste. Kui ma järgmise nädala lõpus näen ära need eelmise kuu müügiaruanded, siis peab otsustama, kas äkki hakata kordustrükki tegema.
Tänu Marita piltidele ja Heiki tehnoabile sai “Kuidas elad, Ann” e-raamatuks, ja sellel on ka minekut! Hurraa! Maritaga koostöö üle on mul iseäranis hea meel, ja see jätkub, ja see jätkub!
Üks inimene maksis mulle ära mitme aasta taguse suure võla, mis võimaldas minul korraga ära maksta enda ühe pikaleveninud suure võla. Jupikaupa makstes sain talve hakuks ühele poole ka kahe teise suure võlaga (üks eraisikule, teine pangale), milline vabanemistunne sellest tuli!
Aasta lõpus, just detsembris, sain veel 5 esinemist, mis tagasid meile esimest korda üle kolme aasta rahaliselt üsna muretu pühadepidamise.
Nii ongi selline rahulik ja tänulik tunne. Aitäh-aitäh-aitäh selle kõige eest!
Aga minu uusaastalubadused:
1) Viin kastidega keldrisse ära kõik need mu kööki ummistavad koolide ja vallavalitsuste logodega eri värvi ja eri kujuga tassid, mida tekib kogu aeg juurde ja mille tõttu ma oma kokkuhoidlikkuses ei ole juba üle 10 aasta omale koju oma maitse järgi tasse ostnud, sest neid teisi on ju… Aga ma tahan ka lõpuks teistsuguseid, iseloomuga, ilusaid tasse! Ma tahan, et mu köögi tassid üksteise ja mu köögiga kokku sobiks, ja et mu süda laulaks ja rõõmustaks, kui ma võtan kapist tassi ja see näeb minu maitse järgi välja! Ühesõnaga – ma ostan sel aastal endale päris oma tassid.
2) Soetan lõpuks ometi lõunasöögiserviisi 12 või veel parem, 18 inimesele, sest mu kodustel pidudel kipub alati nõusid puudu jääma, rääkimata sellest, et need nõud miskitpidi ühesugused või komplektis oleksid.
3) Võtan veel üpris, üpris palju kaalust alla, sest selle lchf-süsteemiga ei ole see mitte mingi kunst, kondiväänamine või tahtejõupingutus. See tuleb nagu iseenesest, võrreldes kõige muuga, mis ma varasematel aegadel oma suure kere ohjeldamiseks teha olen püüdnud.
4) Müün lõpuks selle maja maha ja kolin Tartumaale. Soovitavalt enne serviisi soetamist, et oleks vähem asju vaja pakkida.
5) Kirjutan. Kirjutan. Kirjutan. Ja see on see aasta, mil ma kirjutan lõpuni ka oma 2 varasemalt alustatud pikka poolelijäänud tööd. Ausõna. (Ma pidin seda muidu juba läinud aastal tegema, aga kui ma ühega valmis olin saanud ja tulemus oli selline… kohutav põrumine, siis ma olin selle teemaga jälle kuidagi rajalt täitsa maas. Aga praeguseks ma olen ennast juba jälle ilusti kokku korjanud ja kavatsen selle ree peale tagasi ronida.)
8) Leian võimaluse “Kuidas elad, Ann” taas paberil välja anda, sest eelmised trükid on juba paar aastat absoluutselt otsas, kuid nõudlust kohtal igal sammul.
9) Ja “Mis teha, Ann” saab kindlasti digitaalseks. Seda ma luban täitsa kindlalt. Marita juba joonistab piltegi.
Nii saagu!
Soovide ja unistuste täitumist kõigile teilegi!
Aidi Vallik avalikult 