Lubatud uisutamise-lullamilla

26. jaan. 2014 kell 22:54 (Muiduelu, Töised asjad)

JÄÄ JA UISUTAJA

JÄÄ TEEB KAANE MERELE
JA ÜTLEB TERE PERELE,
KES NÜÜD ON UISUD ALLA SAAND
JA RÕÕMSALT JÄÄ PEAL LIUGLEMAS.
“TERE-TERE, UISUMEES,
KES JÄÄL ON NAGU KALA VEES!”
“OH JÄÄ, OH JÄÄ,
ON RÕÕMUD KÄES,
KUI ÕHETAB PÕSK KÜLMA KÄES,
KUI LIUGLEB TUULEKIIRUL UISK
JA JÄRELE EI JÕUA TUISK!
OH JÄÄ, OH JÄÄ,
SA SIIA JÄÄ,
JÄÄ, KUNI JAANIPÄEV ON KÄES!”

Ja siin on ka mu eilne arvamuslugu Lääne Elus.

Üldse tundub, et laupäeval oli vist Valliku-teemaline erinumber, sest seal ilmus ka Muhvi lastekirjanduskriitikaauhinna (issand, kui lahedalt pikk liitsõna!) laureaadi Krista Kumbergi arvustus mu Roosi-raamatu kohta. Kole kahju, et seda netti pandud ei ole, nii et ma linkida ei saagi (aga kui ma homme Kristale helistan, siis võib-olla lubab ta mul selle teksti ka otse blogisse kopeerida?).

Täna ma ei teinud mitte midagi mõistlikku. Peale elementaarsete väiksemate majapidamistööde, näiteks kütmine. Eks proovigem praeguste ilmadega kütmist ignoreerida.
Ja siis kudusin.
Ja käisime ema juures saunas. Selles kohas, kus ma varsti elama hakkan, on ka kindlasti saun olemas. Peab olema, sest ma olen fänn. Eriti äge on siis, kui oled enne jaani usin olnud ja kasevihtasid ka teinud. Kui Papi alles meie hoovis elas (see soome pensionär, kes meil siin tänavaäärses majas 6 aastat elas), siis käisime koos metsas vihtade jaoks oksi toomas, pärast istusime õhtuni õues muru peal ja sidusime neid vihtu. Muide, nööriga õiget vihta ei seota, ikka vaid oksaga.
Ma kusjuures enam tegelikult vist ei mäletagi, kuidas oksaga neid vihtu täpselt rõngastati… aga ehk lihasmälus on see olemas ja tuleb meelde, kui kord selle asja uuesti ette võtan.
Aga jah, Papiga läks 2009. aastal nii, et tema viis poega Soomes liitusid nõu ja jõuga ja viisid Papi tagasi Soome, kontrollitud tingimustesse. Eks tal läks viimastel aastatel tervis järjest kehvemaks ka, kuigi me ikka püüdsime teda aidata. Pärast seda oleme mõni kord temaga helistanud, aga see näeb välja nii, et rääkida eriti ei saagi, sest Papi ainult nutab seal toru otsas.
Kurb lugu jah.
Aga saun on alati hea.
Ja Papist olen ma kirjutanud ju ka oma “Pintsu ja Tutsiku” raamatutes, kõik on jumala tõsi.