Öösel kell neli

Kell neli öösiti on üks kummaline kellaaeg. Väga paha aeg. See on kellaaeg, kui algab haigus ja tõuseb palavik. Näiteks. Või juhtuvad ka muud halvad asjad. Ma juba lapsest peast mäletan, et öösiti kell neli tõusis palavik. Nüüd suurest peast on samamoodi, kuigi haigusi endid on palju harvem. Aga nüüd ma üle pika-pika aja mingi kõhuviiruse  igatahes kätte sain, sellise priske, kompleksse ja kobeda palavikuga. Loomulikult öösel kell neli. Ja siis on paha olla, magada ei saa ja ootad hommikut. Et valges millegipärast hakkab alati parem ja nii edasi.

See hetk, kus haigus tuli ja palavik tõusis, ma tegelikult olin sellises vastikus poolunes ja tundsin ära, et midagi läheb nüüd lahti. See algas unenäos, nagu kolm suurt sammast oleks taevast alla läbi minu langenud: üks punane, teine hall, kolmas tumesinine, nagu naelutasid mu paigale ja minust hakkas neid sambaid mööda justkui midagi kohutava kiirusega välja voolama. Siis ma ärkasin üles ja mõne aja pärast voolas nagu reaalsuses ka kõiksugu asju. Päris rõve.

Täna on juba üsna hästi, kuigi nõrgavõitu ja palavik päris maas ei ole. Aga ikkagi tunduvalt parem kui esmaspäeval või eile. Ühesõnaga, hea, et ma aknaid ei plaaninud pesta. Stsenaariume ja keeletoimetust olen ikka nii pooltunnikaupa edasi punnitanud, sest kuu lõpp on käes ja kuhugi lükata enam pole, muidu ei saaks järgmine kuu raha.

Näedsasiis, selline lugu minuga. Aga olgu see mulle õpetuseks, et kräppi ei maksa mõelda, veel vähem selle sisse mitmeks päevaks kinni jääda ja endas salaviha keerutada. Ma arvan küll, et ma tean, milliste mõtete peale see jama tuli. No ei olnud head mõtted. Ja siia ma kirja ka ei kavatse neid panna. Olgu see mu kehast nüüd välja pestud.

Aga muidu sai siin läinud nädalal ühe toreda mälumängu! Mulle ülivägahirmsasti meeldib, et üle mitme-setme aasta on Haapsalus jälle ka OMA mälumänguvoor. Toimub igal teisel neljapäeval Talumehe kõrtsis, võistkondi on läinudneljapäevase seisuga 8 ja see oli selle sarja teine mäng. Esimesel mängul mind ei olnud, sest sain sellest liiga hilja teada ja mul olid külalised, nii et teised kepimurdjad pidid oma esikoha ilma minuta noppima. Seekord olin mina aga platsis – ja jäime teiseks. Veevärgi võistkond tegi meile ühe punktiga ära. Aga Sadama 5 jäi meist tahapoole, nii et jess. Ikkagi vedas.

Selle udusevõitu pildi tegi Kepimurdjast Raili:

Kepimurdja 20.2.14

Ja siis ma kirjutasin enne nädalalõppu veel Lääne Elule ühe arvamusloo, nagu paluti. Ning lullamilla, mille panen ehk edaspidi. Olin hädas konjuktiviidiga, mille tõttu ma ei läinud reedel isegi linnapea ja maavanema vastuvõtule, sest mida sinna punaste, paistes ja jooksvate silmadega ikka ronida, eks ole, kui isegi jänesekostüümiga ennast vabandada ei saa. Kirjutasin “Saladusi”. Ah jaa, ja enne seda, kolmapäeval ja neljapäeval tegin hullu kiirusega Kulkale taotlust. Sest…

Olin mõelnud, et MTÜ alt seekord mingi minu uue raamatu taotlust sisse ei anna, sest Päike ja Pilv pidi seda nagunii tegema. Et ega nad ühes taotlusvoorus kaht Aidi Valliku lasteraamatut vast ikka toetama ei hakka, ja mis ma siis tükin sinna Päikest ja Pilve segama, parem teen oma taotluse maikuus, sest ega Ott saa nagunii enne suve keskpaika selle tulevase raamatu illustreerimisega pihta hakata, tal praegu isegi tööd palju ja väga etteulatuvalt. Pealegi polnud mul üldse selgegi, mis see minu järgmine isiklik projekt olema peaks. Anni kordutrükist ma ei räägi, sest kordurtükkidele Kulkast nagunii küsida ei saa ja see ei puutu seega hetkel teemasse.

JA SIIS kolmapäeval selgus, et Päike ja Pilv ei annagi nüüd veebruaris minu raamatu taotlust sisse, sest Elina, kes seda illustreerima peaks, on ära Prantsusmaal, ja et lükkavad selle maikuu taotlusvooru. Mis omakorda tähendab, et oma isikliku projektiga ma maikuus siis kah ju peale lennata ei saa? Või noh, saaks, aga poleks ilus ja eriti mõttekas ka mitte.

Nii et mul oli vaja kolmapäeva jooksul välja mõelda, mis ma teen, ja paberid kokku panna. Ainukese päris uue asjana kumises mul kuklas “Minu jalgadele” järg “Minu käed”, mis on mul tegelikult ammu valmis kirjutatud ja Elina käes ka, sest Elina pidi seda illustreerima nagu jalaraamatutki. Tookord aga oli veel paks masuaeg ja sai selle asjaga pidurit peal hoitud… aga nüüd on Elina juba räägitud Päiksele ja Pilvele minu lumehelbekeseraamatut illustreerima ja… Ühesõnaga, plinder. Aga välja mõtlesin.

Mul on lullamillad, palju lullamillasid. Et täpne olla, viimase lasteluulekogu väljaandmisest saadik on neid kuhjunud taas kausta nii 200 tükki. On, mille hulgast valida.

Ja siis ma koostasin terve kolmapäeva oma tulevase lasteluulekogu käsikirja. Neljapäeva hommikul tegin eelarve, kalkulatsioonid ja taotluse… ning läkski teele. Vuhh.

Milline kergendus.

Nojah, Ja siis ma eelmisel nädalal külvasin veel basiilikut, paprikat ja peterselli. Basiiliku ja paprika tõstsin ahju otsa idanema, ja ena imet – ülejärgmisel päeval olid basiilikud üleval. Kui paprikad nüüd just ära ei küpse, siis ehk ilmutavad ennast ka varsti. Näib, et soe ahjupealne on neile soojalembidele idanemiseks ikka pigem meeltmööda. (Muidugi basiilikud kolisid kohe ahju otsast märksa valgemale aknalauale ümber, eks ole.) Aa, ja aiaukse alla tõstetud rõdukastis idaneb salat ja rukola. Kui nüüd mingeid ägedaid külmalaineid tegema ei hakka, siis kavatsen selle kasti koos juba idanenud taimedega mingi hetk kasvuhoone põrandale üle kolida, et kah valgem nagu.

See anomaalselt varane kevad tekitab tõelist motoorset rahutust. Juba tahaks midagi kaevata ja rohida, kas või natuke…

Advertisements

Eriti jube lullamilla

NAKKAV PAHA

KUI PÄTT LÖÖB KOERA JALAGA,

SÖÖB KOER TA JALA ÄRA!

NII PÄTT SAAB PALGA PARAJA

JA KAHETSEB KAH PÄRAST.

KUID KOERA KÕHUS VÕÕRAS JALG

EI SEEDI HÄSTI LÄBI.

ON VALUS KÕHT JA KOERA PALG

TÄIS RASKET SÜÜD JA HÄBI.

NII PAHA ILMAS RINGI KÄIB

JA ÜHELT TEISE NAKKAB,

JA TULEMUSEKS IKKA NÄIB,

ET KÕIGIL PAHA HAKKAB.

paha

(See oli siis see, millest eelmises postituses lühidalt juttu tegin.)

Aga eile ja täna miskipärast ei edene, ei ole lennuilma. Ma suren lihtsalt ära selle praeguse “Saladuste” osa otsa. Stseenid ja sündmustik on kavandatud kõik, aga tegelased mu peas lihtsalt ei kõnele. No ei hakka omavahel rääkima, ei hakka elama. Kohutav. Kuidas ma niiviisi kirjutan? Repliik — ja delete. Uus repliik — ja jälle delete. Vot nii on  need asjad mul teist päeva. Pluss kerge konjuktiviit. Ja üldine virr-virr.

Aga selle eest hakkasin ma jälle õmblema. Tohutu naudinguga. Läinud nädala jooksul on mu vuristajamasina alt tulnud pihikseeliku ja põlle hübriid, suvine öösärk ja täna lõikasin juurde omale uue ÜRBI. (ÜRP on ülimugav ja kiiresti ning märkamatult paigaldatav pikk avar riietusese, mida saab kasutada nii kodukleidi kui öösärgina (eriti võõrastes kohtades ööbimisel, kus öösärk oleks liiga intiimne) ja hommikukohvi joomisel (võimalik ka mõni üksik õlu või pokaalike veini.) Oma eelmist ÜRPI — mille siidtrikotaažist kangal kunagi aegade alguses ilutsesid mustal taustal helelillad orhideeõied, viimastel aastatel aga midagi luitunud lillakashallikat tumehallimal taustal ja nii mõnedki augud — kandsin sisuliselt selle katva funktsiooni äärmise piirini (kulumis- ja suitsuaukude tõttu), sest ei raatsinud sellest kuidagi loobuda.

Aga siis olin sunnitud ikkagi nentima, et selle riideesemega ei kõlba isegi üksi olles enam peeglisse vaadata, ja harutasin selle hellalt, südamlikult ja hoolikalt õmblustest lahti, et kasutada selle röögatult mõnusa rõiva lõiget uue ÜRBI õmblemiseks. Ja see aeg on nüüd käes. Leidsin täna kaltsukast väga sümpaatse pehmest naturaalsiidist kolmemeetrise kanga, maksin selle eest kolm eurot, koju jõudes laotasin selle esimese asjana hellalt laiali, vana ÜRBI tükid lõikeks peale, ja pidulikult oma pühasid rätsepakääre kasutades (sellepärast pühad, et Otil ja Maril on kategooriliselt keelatud nendega lõigata traati, linoleumi, plekki ning isegi tavalist paberit! Ning veelgi enam, neil mõlemal on täielikult keelatud neid kääre isegi puutuda, rääkimata nende õmbluslaua juurest eemaleviimisest ja suvalistesse kohtadesse unustamisest!) lõikasin välja oma uue ÜRBI.

Siis hoidsin ennast tagasi ja EI hakanud kohe seda asjandust kokku õmblema. Vaid ütlesin endale, et väike rosin las olla igas päevas, jätsin selle töö homseks, ja siirdusin töölaua taha neid õnnetuid stseene ja dialooge endast välja punnitama, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud õhtuni. Või noh, peaaegu.

Millalgi piinlemise vahepeal mõtlesime Otiga, et teeme vahelduse mõttes tuludeklaratsiooni ära. Tegimegi, umbes kümne minutiga. Ma pean märkima, et see on aastatega kuidagi järjest lihtsamaks läinud. Aga kunagi ammu oli see tõsine poole päeva töö, mille käigus sai nii higi kui pisaraid. Võimalik, et ka verd, kuigi ühtegi konkreetset juhtumit mul meeles ei ole.

Ja siis ma võtsin alla ja pesin ära ülemise korruse elutoa kardinad, kokku 4.

Elasin üle lühikese, kuid seda hüsteerilisema hirmuhoo, kui Ott ronis päikeselist päeva kasutades katusele, et seal midagi üle vaadata või mis ta seal tegi. Eriti kohutav oli hetk, kui ta tulemüüri serval kõndides komistas. Siis ma ei julgenud enam vaadata, vaid jooksin mööda tubade vahet ringi ja korrutasin endale: “Ta tuleb sealt õnnelikult ja täiesti tervena alla. Ta tuleb sealt õnnelikult ja täiesti tervena alla.” Jne. Tuligi.

Huvitav, kui me olime nii kahekümnendates eluaastates, või noh, kolmekümnendate lävel, siis mind üldse ei erutanud, kui ta seal katusel päevad läbi ringi kõõlus, seda puhastas ja värvis. Aga nüüd hull valmis. Või noh, selle katustel käimise kohapealt.

Jah, ja siis külvasin veel rippuvaid lobeeliaid, valgeid ja siniseid. Kõik muudkui külvavad, nii et mina tahtsin ka. Aed ju kutsub juba. Eile näiteks sooritasin aias igakevadise sõnnikukoristuse. Seekord läks sellega väga lihtsalt, sest selle kolme nädala jooksul, mis see lumi maas oli, polnud koerad jõudnud sinna erilisi mägesid tekitada.

Nisugune päev siis. Ise ka loen ja imestan, et üksainus päev ja mis kõik toimus. Samas kui seda postitust kirjutama hakkasin, siis oli küll mõte peas, et panen ainult lullamilla — sest millestki muust täna küll kirjutada ei ole…

Läks vist liiga tõmblemiseks…

… aga ega see paha ka tee. Loen selle kevadise suurpuhastuse esimeseks järguks ja kui sulailmad püsivad, siis ehk võtan ükshaaval ka akende pesu ja kardinad ette. Nimelt korraldasin siin kõva rookimise, pesin seinu ja uksi ja kappe ja põrandaid… sest nädalavahetusel pidid tulema ühed huvilised, kellega jutt juba üsna konkreetseks oli läinud, maja teist korda üle vaatama ja kindlat plaani paika panema. Sellepärast mul see suurpuhastuski.

Aga noh. Kui nädalavahetus kätte jõudis,  oli eeter tumm. Eks paistab, mis sellele rindel edasi toimub. Inimestel juhtub igasuguseid asju, ja mõni vajab rohkem mõtlemisaega, ei suuda otsuseid langetada, või lihtsalt mõtleb ümber, edasi ja tagasi. Praegu ma muidugi suhteliselt mossis, eks ole, sest mina olin oma plaanidega ju juba mitu sammu edasi lennanud. Aga vahet pole, nui  neljaks, see maja saab müüdud.

Reedene päev möödus meil Otiga Hiiumaal, kus ma esinesin Kõrgessaare noortekeskuses ja Kärdla kultuurimajas. Läks ilusasti. Kõrgessaare noortekeskuses töötab üks mu kunagine õpilane — nii tore oli teda nüüd aastaid hiljem näha. Keskkoolieast saadik pole ta ka nagu päevagi vananenud, ikka sama ilus, rõõmus ja asjalik.

Jajah, ja neljapäeval tegime oma reedese töö Lääne Elu jaoks ette ära.Mul tuli täiesti hullumeelne lullamilla, aga ma pean enne Oti arvutist selle pildi kuidagi kätte saama, et see blogisse riputada.

Ja siis lõpetasin meie lastekirjandussauruse kahe uue teose toimetamise ning alustasin “Saladuste” kevadise hooaja viimase saate kirjutamist. Täna viin selle lõpule, ja alustan ilmselt kohe ka sügisese hooaja esimese saatega. Ma pean muidugi enne Tuuliga natuke arutama, aga mulle tundub küll, et sügisene hooaeg on jätkuvalt üsna tõenäoline.

Päevad tuhisevad

Päevad tuhisevad nii, et pole nagu enam aegagi ringi vaadata. Ja ma püsin lausa kohutavalt tempokas, organiseeritud ja sirge joone peal nii majapidamise kui oma töödega – ei saa mitte end kiitmata jätta, sili-sili-pai. Kui on hea olla ja hoog sees, tuleb niimoodi põrutada, kaua lastakse.

Mis muidugi vahepeal juhtus, oli see, et too lastejutt, millest siin umbes nädala eest pajatasin, osutus kirjastuse formaadi jaoks liiga pikaks. Tulnuks kas oluliselt kärpida (aga kärpe ulatus olnuks sel juhul tervelt pool mahust, nii et… mis sellest siis järele oleks jäänud?) või uus jutt kirjutada. Võtsin mõne päeva mõelda, tegin üks õhtu Otiga köögilaua taga ajurünnaku – ja uus jutt vormus eile failiks ning läks  teele.

Paljasmaale lastenäidendi sain samuti valmis. Ma pole ise küll päris 100% rahul, midagi selles veidi nagu häiriks mind. Aga tegeliku lavastamiseni on ju veel aega kuipalju, küll ma jõuan seda mudida ja näperdada, kuni selle sõlme lahti harutan. Praegu on oluline asi üldse käiku lükata.

Laupäeval käisime Kepimurdjaga mälumängus. Paides, Rahvaliiga A-finaalis, kuhu me üldse saime esimest korda ajaloos, kuigi me mängime oma võistkonnaga ju juba mingi tosin aastat. Ja muide, sellest finaalmängust ei kujunenudki sellist tohutut põrumist, nagu ma pelgasin — sest mängus oli koos siiski Eesti rahvaliiga paremik —, ja kui üldkokkuvõttes saab öelda, et lõpetasime Maakilva hooaja rahvaliiga 17. võistkonnana üle Eesti mänginud umbes 60 võistkonna hulgast, siis on see õigupoolest isegi lausa äge värk. Selle mängu küsimusi, vastuseid ja lõpptabelit saab lahti klikata siit.

See laupäev läks üldse kätte täiesti hullumeelseks, sest tagasi ma sõitsin “poistega” vaid Raplani, Raplas istusin ümber meie oma Sussi sisse, millega Ott mind Kodilasse Mamma juurde sünnipäevale edasi viis. Teekond sünnipäevalt koju viis veel läbi Visu (mu eksabikaasa, kellega olime abielus 1992 — … , see lõpp oli meil kuidagi sujuv, nii et elasime enne juba tegelikult aastaid lahus, kui ametlikult ükskord ära lahutasime, noh, Otiga abiellumiseks aastal 2000 oli vaja vahepeal tagasi vallaliseks naiseks saada) ja Lili uue kodu Kuusikul, seejärel tuhinaga Haapsallu, Maximast läbi, brändi kaasa, ja Tarmo sünnipäevale Sadama viide. Ott samal ajal suundus kokkulepitud bändiproovi ja liitus meie teistega seal sünnipäeval hiljem, millalgi üheteistkümne paiku. Vot selline tempo on pidude ja pillerkaaritamistega siin.

Pühapäeval hakkasin jälle tööle, alustasin meie tuntud ja armastatud lastekirjandusklassiku (ikka tõelise klassiku — ega ma praegu endast räägi!) kahe tulevase raamatu toimetamistööd. Tegin seda edasi eile ja tänagi, hommikust kuni siiamaani. Esimene ring sai neile nüüd peale, nii et nüüd jooksen vahepeal natuke ringi ja teen muid asju ka.

Külalised ja reklaamiminutid

Ei tea, mis see kuuseis nüüd on, aga üle meie ukse on viimase paari päev jooksul astunud taas inimesi, keda hulk aega näinud pole! Täitsa lõbus ja vahva – eile õhtul istusime oma köögis rõõmsas seltskonnas, ja üleeile käis autogeenius Pürksi Ott meie Sussi enda kätte võtmas, täna käis jälle, et see vahepeal korraks tagasi tuua. Ja nüüd on lootus, et ta sellega juba üsna pea oma töökoja suunas otse ajama paneb, et see pulkadeks lahti võtta ning nii korda teha, nagu 12 aasta vanust autot vähegi saab.
Ja siis käis meil täna veel Tom.
Ning kõige selle kõrvalt suutsin ometi ka Aivole lubatud lastenäidendi esimese versiooni üles kirjutada, et oleks, mis kulkale ette surada.
Oi-oi, olen tubli küll. Ja sõpradest hea meel.

Tempokas elu on viimasel ajal. Igati kooskõlas Oti uusaastapildiga, kus rõõmsal riuklikul raketil juba säde on sappa torgatud. Muide, olen asunud oma uusaastalubaduste täitmisele. Kööki on tellitud uued, ilusad tassid nonde endiste kappi ummistanud kooli- ja vallalogodega reklaamkruuside asemele. Kui ma need uued kätte saan, küll siis pildistan ja näitan, mis sest lubadusest sai.

Ja nüüd reklaamiminutid. Olen sügavas vaimustuses meie jõulukingitusest Missule. See oli tõesti suurepärane idee ja Missu ehk proua Punks on sellest ka jätkuvalt vaimustuses. Nii maniakaalse huviga ei mängi ta ühegi muu mänguasjaga: see “rotodroom” saab tema käest ikka vähemalt kümme korda päevas kõvasti rappida. Püüdsin seda pildistada ja filmida, aga et Proua Punksule ei meeldi, kui teda mängu juures jälgitakse, siis polnud sel tegevusel eriti ilmekat tulemust. Parim pilt, mille ma sain, kujutab teda lihtsalt selle seadeldise kõrval istumas. Palun tõlgendada seda helki tema silmades jahikirena.

missu rotodroomiga

Aga lähemas vaatluses näeb see “rotodroom” valja niisugune, ja ma võin kinnitada, et selles reklaamtekstis öeldu on puhas tõde.
Üldse ma olen vaadanud, et tohutu hulga pahna kõrval, mida Select oma kataloogis pakub, on seal aeg-ajalt päris vaimukaid leide. Mul on eredalt meeles, kuidas ma kunagi nägin seal müüdavat raadiokella ja paanikanupuga varustatud WC-paberi hoidjat, ja ma suutsin VAEVU (peamiselt Oti veenmisel) hoiduda kiusatusest see mõnele sõbrale kinkimiseks sealt tellida.

Konstruktiivse tegutsemise poole

Järgmine samm konstruktiivse tegutsemise elulistes õppetundides: koostasin nimekirja veebruaris kindla peale ees olevatest töödest (juba tellitud või kokku lepitud) ja märkisin taha ka, mitu täistööpäeva mul ühe või teise töö jaoks kuluks, kui ma mõistliku tempoga, ööaegu ja nädalavahetusi kasutamata neid teeks. Sain 23 tööpäeva.
Nii et ikka, jah. Laupäevad mängu võtta on paratamatus. Aga tegelikult ei ole see üldse traagiline, kui tegevus ise ju meeldib. Ma leian. Nagunii ma kirjutaks midagi.
Tegelikult ma tean juba ette, et mõistlikust tempost ei pruugi mulle omaselt midagi välja tulla. Kuu lõpus tuleb ikka ahaa-elamus, et pooled tööd on ju veel tegemata, isver küll, ja siis lähevadki ööd ja päevad segamini, et joonele jõuda.
Aga ma jätkuvalt püüan ennast kasvatada!
Sest tegelikult mulle meeldib olla tegutsemas. Kõige tõhusam olengi ma siis, kui ora juba p…s torgib.

Üks kurioosum, ja isegi veel märksa kurioossem kurioosum, toimus täna veel – käisime Otiga notaris. Ott tahtis testamendi ära teha. Mitte et tal mingi hirmus haigus küljes oleks, ei. Ta on oma viimase 10 aasta parimas vormis. Lihtsalt viimastel aegadel on meie infovälja sisse sõitnud mitmed kummalised lood inetutest pärandivaidlustest (no tõesti – ükskõik kui suur või väike jaotatav pärand näikse välja toovat inimeste kõige halvemad iseloomuomadused!) ja Ott leidis, et ta tahab enda puhul esinevaid riske maandada.
Mina läksin lihtsalt niisama kaasa, sest noh… Ott tahtis, ja eks me käimegi igal pool koos.
Ja seal ma mõtlesin jälle, et mul on vist midagi viga või, sest kõik asjapulgad, kellega mul viimasel ajal on kokkupuudet olnud, on nii rõõmsad ja südamlikud ja soojad inimesed. Või vähemalt näib mulle sedamoodi. Noh, hiljuti ma sain ju ka pangas oma laenuhalduriga konsulteerimas käies tohutu positiivse emotsiooni. Ja nüüd notarist. Nii et no ei saa vist päris normaalne olla… või?

Aa, selle testamendiloo sisuline algus oli tegelikult (pärast mitut aastat jutuveeretamist ja mõtisklusi) mind 2013. aasta kevadel tabanud paanikahoos, kus ma ühel kenal kevadisel päeval ärkasin üles õudse teadmisega, et me ei tohi Otiga täna Tallinnasse sõita, sest me saame mõlemad kindlasti surma. Ja ma olin ikka päris tõelises paanikas, süda peksis ja lämbusin siin oma hirmu kätte, vaata et suren veel enne uksest väljajõudmist ära. Aga et Tallinnas oli töö teha, siis tuli minna, ja lõpuks Ott sai mu autosse nõnda, et tegi enne toas oma käsikirjalise testamendi. Meie kooshukkumisest maanteel see meid mõistagi päästma ei pidanud, küll aga oli väike lohutus, et vähemalt see, mis pärast meid tuleb, on kuidagi reguleeritud.
Noh, paanika läks üle, sõit sai tehtud ja nagu jooniselt näha, oleme siiani täitsa elus ja terved. Ja muide, see paanikavärk on nüüd ka jälle kuidagi taandunud, igatahes pole mul umbes suvest saati enam selliseid irratsionaalseid hirmuhooge olnud… peaaegu. (Võimalik, et mul on miski diagnoosimata ärevushäire, aga kuni see elu just väga segama ei hakka, seni pole mul plaanis hulluarsti poole pöörduma hakata. Ma olen üldiselt kursis, millega seda ravitakse, ja nende ravimitega ei suuda ma ridagi kirjutada. Nii et ma parem riskin.)
Eks sealt see testamendi korraliku ja püsiva vormistamise mõte Otil idanema hakkaski. Õige ka, säästab palju tühja tööd ja vaeva, kui iga poole aasta tagant, kui ma jälle temaga kuhugi sõita ei taha, peaks ta jälle uut paprit kirjutama hakkama.

Aga täna pärast kodus mõtlesin ma välja ning kavandasin Paljasmaa järgmise lastenäidendi sündmustiku. Homme toimugu tekstiloome. Olen heas vormis, küllap see nii läheb.

Appi, mul on ideed vaja…

Hirmus kiiresti oleks nüüd üht lastejutu ideed vaja. Lubasin Päikesele ja Pilvele ühe nüüd enne veebruarikuist kulka taotlusperioodi valmis kirjutada, aga nüüd olen kui munas kana siin, ükski asi, mis läbi pea jookseb, et taha pidama jääda ja jutuks vormuda.
Põrguvärk.
Aga on ju vaja, KOHE on vaja, ja siis veel see lastenäidend Paljasmaale – kah lubasin, kah veebruari taotlusvooruks. Jeesusmariajajoosepküll.
Kesse ütles, et lastekirjanikul peab olema igal ajahetkel uus idee peas olemas. Kesse, ah?
Ja teine asi: kesse lubab siis niiviisi…
Eriti kui enne seda lõpetasin kiiruga neid jaanuarikuu stsenaariume, ja pärast seda lõpetasin ülima kiiruga veel selle 450 lk paksuse spiooniromaani toimetust. Ja nüüd on tuli takus juba nende lubatud kulkaasjadega.
Aga ma tean, et idee tuleb. Tuleb. Tähtaeg inspireerib, ütles ERR-s ükskord Olav Ehala.

Lääne Elu ei ole Krista Kumbergi arvustust mu Roosi-raamatule netti riputanud, nii et ma teen seda nüüd ise.

Krista Kumberg:
Roosi roosiline elu

Aidi Vallik
Roosi ja emme
pildid Ott Vallik
Lugu-Loo, 2013

Milline võiks olla lasteaialapsele adresseeritud tõsieluteemalise raamatu kirjutamise juhend? Mitmete sääraste raamatute autorid arvavad, et vaatluses ja registreerimises. Tuleb lihtsalt jälgida, mida oma laps teeb ja ütleb, see kõik kirja panna ning ongi huvitav teos valmis. Ongi. Ka huvitav. Aga pahatihti ainult oma pere jaoks. Pereringist väljapoole jäävate lugejate tarbeks peaks raamatus ka mingi üldistus või lisaväärtus olema. (Mõnikord, tõepoolest, piisab ka äratundmisrõõmust.)

Eelpoolnimetatud retsepti järgi on kirjutatud hulgaliselt emaraamatuid (või isaraamatuid), mis on üldjoontes naljatlevalt pinnalised. Kirjatööle tuleks kasuks mõningane ajaline distants ja emotsioonide settimine. Samuti teadmine sellest, mida öelda soovitakse, kuhu jutuga välja tahetakse jõuda.

Ei ole teada, kas Aidi Vallik Roosist kirjutama asudes mõnd kindlat last ja tollega juhtunud seiku silmas pidas. Kaotsiminek, tavatu lemmiklooma leidmine, mängu sisse kinni jäämine ja sellega üle võlli käimine, asjatu hirm, suurte maailma arusaamatute seikadega silmitsi seismine – seda kõike tuleb igas lastega peres ette. Autori hoiak on selgelt last ja tema tegemisi toetav. Mitme loo lõpust leiab kokkuvõtva ütlemise, mis mõjub naljakat ja võiks käibele minna ka lendlausena. Näiteks pärast seda, kui põlve katki kukkunud tüdruk ahastades arvab, et tal selle koha pealt soolikad juba paistavad ja nüüd sureb ta kindlasti ära, aga rahuneb pärast ema selgitusi ning „… pühkis silmad kuivaks ja elas edasi.“ Roosi arvab pärast lõbusat omapäi seiklemist linnapeol, et ta ei läinud sugugi kaotsi: „Ma teadsin kogu aeg, kus ma olen.“ Kui laps leiab kassipoja ja kuulab ära ema loengu, mis kõik lemmiklooma võtmisega kaasas käib, siis arvab ta lõpuks: „Võtame ta ikka meie juurde. Terveks eluks.“

Valliku Roosi on lastaialaps, kes elab kahekesi koos emaga. Isa jättis nad maha, kui tüdruk oli alles tita. Roosi teda enam eriti ei mäleta, ka ei tunne temast puudust. Lood turgutavad lugejas rõõmsameelsust ja seda tunnet, et elu on vahva. Päris lõpus saab Roosi enesele papa. Pitsamehe sellesuunalisi pürgimusi võis juba eelmistes peatükkides tähele panna.

Tegelikult tahaks aga rääkida hoopis Roosi emast – nimetu, nagu ta väikelaste raamatutele omaselt on. Roosi ema paistab silma mängulise meelelaadi poolest. Ehk just seetõttu saab ta oma lapsest paremini aru ega riidle kunagi. Samas ikka keelab ja sätib piire paika, päris vabakasvatuse vili tüdruk ei ole. Kusagilt ei paista välja seda väsinud-vaevatud-pettunud üksikema kuvandit, mida laste- ja noorteraamatutes mõnikord kohtab. Kui selles peres ka raskusi ning muresid on, siis lapseni (lugejani) need ei jõua. Ema huvid, tegevused, mis ei seostu Roosiga, tema „oma elu“ jäävad lasteraamatu piiridest välja. On „üdini emme“, võiks öelda.

Roosi ema on nõus mängult laps olema, õpetab aga sedakaudu tütrele emakohustusi. Kui Roosi ei taha kõndida, siis alustab ema helikopterimängu ja koju jõutakse lausa jooksujalu. Ta ronib puu otsa, et tütre pall ära tuua. Kui Roosi joonistab tekikotile „monumentaalmaali“, siis pahandamise asemel soovitab ema üksiti ka teine kotipool täis joonistada. Keelamise asemel püüab ema last veenda, näidata Roosile tema tegudega kaasnevat. Nukuvoodisse pandud vihmauss sureb varem või hiljem ära. Kord võetud nunnu kassipoeg kasvab suureks ja inimese hoolt ning armastust peab jätkuma „terveks eluks“ jne. (Muuseas, ka juba mainitud Pitsamees on mängualdis vennike. Tema vaikival nõusolekul saabki tekikotist lõuend ja vihmaveetorusse kinni jäänud õnge otsas on ühtäkki kala.)
Ema käib küll tööl, aga mida ta täpselt teeb, ei saa teada. Väsimusekoormat ta igatahes koju ei too. Ikka on mahti ja tahtmist Roosi tegemistes kaasa lüüa, külas ja peol ja väljas söömas käia. Võiks lausa öelda, et Roosil on unistuste emme, kes kõlbab kõikidele emmedel e eeskujuks.

Raamatu helgele tonaalsusele lisab vürtsi Ott Vallik oma piltidega. Muidu nagu pildid ikka, aga igal illustratsioonil asjatab Roosi kaisukaru, keda jutu sees ei mainitagi. Tema tegemisi ja vaikivaid kommentaare tasub üles otsida ja jälgida. Ott Vallik teeb oma nalja sellega, et kirjutab joodiku viinapudeli sildile „Rikutud vesi“, üllatusmunale aga „Ülla-ülla“. Rõõmus raamat, elust endast ja kõrva taha panemise väärset leiab sealt suur ja väike.