Appi, mul on ideed vaja…

Hirmus kiiresti oleks nüüd üht lastejutu ideed vaja. Lubasin Päikesele ja Pilvele ühe nüüd enne veebruarikuist kulka taotlusperioodi valmis kirjutada, aga nüüd olen kui munas kana siin, ükski asi, mis läbi pea jookseb, et taha pidama jääda ja jutuks vormuda.
Põrguvärk.
Aga on ju vaja, KOHE on vaja, ja siis veel see lastenäidend Paljasmaale – kah lubasin, kah veebruari taotlusvooruks. Jeesusmariajajoosepküll.
Kesse ütles, et lastekirjanikul peab olema igal ajahetkel uus idee peas olemas. Kesse, ah?
Ja teine asi: kesse lubab siis niiviisi…
Eriti kui enne seda lõpetasin kiiruga neid jaanuarikuu stsenaariume, ja pärast seda lõpetasin ülima kiiruga veel selle 450 lk paksuse spiooniromaani toimetust. Ja nüüd on tuli takus juba nende lubatud kulkaasjadega.
Aga ma tean, et idee tuleb. Tuleb. Tähtaeg inspireerib, ütles ERR-s ükskord Olav Ehala.

Lääne Elu ei ole Krista Kumbergi arvustust mu Roosi-raamatule netti riputanud, nii et ma teen seda nüüd ise.

Krista Kumberg:
Roosi roosiline elu

Aidi Vallik
Roosi ja emme
pildid Ott Vallik
Lugu-Loo, 2013

Milline võiks olla lasteaialapsele adresseeritud tõsieluteemalise raamatu kirjutamise juhend? Mitmete sääraste raamatute autorid arvavad, et vaatluses ja registreerimises. Tuleb lihtsalt jälgida, mida oma laps teeb ja ütleb, see kõik kirja panna ning ongi huvitav teos valmis. Ongi. Ka huvitav. Aga pahatihti ainult oma pere jaoks. Pereringist väljapoole jäävate lugejate tarbeks peaks raamatus ka mingi üldistus või lisaväärtus olema. (Mõnikord, tõepoolest, piisab ka äratundmisrõõmust.)

Eelpoolnimetatud retsepti järgi on kirjutatud hulgaliselt emaraamatuid (või isaraamatuid), mis on üldjoontes naljatlevalt pinnalised. Kirjatööle tuleks kasuks mõningane ajaline distants ja emotsioonide settimine. Samuti teadmine sellest, mida öelda soovitakse, kuhu jutuga välja tahetakse jõuda.

Ei ole teada, kas Aidi Vallik Roosist kirjutama asudes mõnd kindlat last ja tollega juhtunud seiku silmas pidas. Kaotsiminek, tavatu lemmiklooma leidmine, mängu sisse kinni jäämine ja sellega üle võlli käimine, asjatu hirm, suurte maailma arusaamatute seikadega silmitsi seismine – seda kõike tuleb igas lastega peres ette. Autori hoiak on selgelt last ja tema tegemisi toetav. Mitme loo lõpust leiab kokkuvõtva ütlemise, mis mõjub naljakat ja võiks käibele minna ka lendlausena. Näiteks pärast seda, kui põlve katki kukkunud tüdruk ahastades arvab, et tal selle koha pealt soolikad juba paistavad ja nüüd sureb ta kindlasti ära, aga rahuneb pärast ema selgitusi ning „… pühkis silmad kuivaks ja elas edasi.“ Roosi arvab pärast lõbusat omapäi seiklemist linnapeol, et ta ei läinud sugugi kaotsi: „Ma teadsin kogu aeg, kus ma olen.“ Kui laps leiab kassipoja ja kuulab ära ema loengu, mis kõik lemmiklooma võtmisega kaasas käib, siis arvab ta lõpuks: „Võtame ta ikka meie juurde. Terveks eluks.“

Valliku Roosi on lastaialaps, kes elab kahekesi koos emaga. Isa jättis nad maha, kui tüdruk oli alles tita. Roosi teda enam eriti ei mäleta, ka ei tunne temast puudust. Lood turgutavad lugejas rõõmsameelsust ja seda tunnet, et elu on vahva. Päris lõpus saab Roosi enesele papa. Pitsamehe sellesuunalisi pürgimusi võis juba eelmistes peatükkides tähele panna.

Tegelikult tahaks aga rääkida hoopis Roosi emast – nimetu, nagu ta väikelaste raamatutele omaselt on. Roosi ema paistab silma mängulise meelelaadi poolest. Ehk just seetõttu saab ta oma lapsest paremini aru ega riidle kunagi. Samas ikka keelab ja sätib piire paika, päris vabakasvatuse vili tüdruk ei ole. Kusagilt ei paista välja seda väsinud-vaevatud-pettunud üksikema kuvandit, mida laste- ja noorteraamatutes mõnikord kohtab. Kui selles peres ka raskusi ning muresid on, siis lapseni (lugejani) need ei jõua. Ema huvid, tegevused, mis ei seostu Roosiga, tema „oma elu“ jäävad lasteraamatu piiridest välja. On „üdini emme“, võiks öelda.

Roosi ema on nõus mängult laps olema, õpetab aga sedakaudu tütrele emakohustusi. Kui Roosi ei taha kõndida, siis alustab ema helikopterimängu ja koju jõutakse lausa jooksujalu. Ta ronib puu otsa, et tütre pall ära tuua. Kui Roosi joonistab tekikotile „monumentaalmaali“, siis pahandamise asemel soovitab ema üksiti ka teine kotipool täis joonistada. Keelamise asemel püüab ema last veenda, näidata Roosile tema tegudega kaasnevat. Nukuvoodisse pandud vihmauss sureb varem või hiljem ära. Kord võetud nunnu kassipoeg kasvab suureks ja inimese hoolt ning armastust peab jätkuma „terveks eluks“ jne. (Muuseas, ka juba mainitud Pitsamees on mängualdis vennike. Tema vaikival nõusolekul saabki tekikotist lõuend ja vihmaveetorusse kinni jäänud õnge otsas on ühtäkki kala.)
Ema käib küll tööl, aga mida ta täpselt teeb, ei saa teada. Väsimusekoormat ta igatahes koju ei too. Ikka on mahti ja tahtmist Roosi tegemistes kaasa lüüa, külas ja peol ja väljas söömas käia. Võiks lausa öelda, et Roosil on unistuste emme, kes kõlbab kõikidele emmedel e eeskujuks.

Raamatu helgele tonaalsusele lisab vürtsi Ott Vallik oma piltidega. Muidu nagu pildid ikka, aga igal illustratsioonil asjatab Roosi kaisukaru, keda jutu sees ei mainitagi. Tema tegemisi ja vaikivaid kommentaare tasub üles otsida ja jälgida. Ott Vallik teeb oma nalja sellega, et kirjutab joodiku viinapudeli sildile „Rikutud vesi“, üllatusmunale aga „Ülla-ülla“. Rõõmus raamat, elust endast ja kõrva taha panemise väärset leiab sealt suur ja väike.

Advertisements

10 kommentaari

  1. Maire said,

    4. veebr. 2014 kell 16:20

    Mu mees ütles, et Eestis on suur puudus ajaloolistest lastejuttudest. Et Jüri Parijõgi olevat omal ajal mõned kirjutanud, aga see olevat ka kõik. 5. klassis hakatakse ajalugu õppima ja Sander ütleb, et seal oleks hea anda lastele mõni ajalooline jutt, mida siis pärast saaks koos tunnis arutada. Just vanemast ajaloost pole midagi kirjutatud (muinasaeg ja keskaeg), aga Sander ütleb, et isegi ükskõik, mis aeg, peaasi, et midagi oleks. Kasvõi lihtsalt mingi ajaloolise sündmusega seoses. Sa võiksid lausa terve sellise sarja kirjutada – lastel oleks tore lugeda ja üks hetkel täiesti tühi nišš saaks täidetud 🙂 Rahastamise taotlemisel ka hea argument, kuna ajalooõpetajad tunnevad sellisest asjast puudust 🙂

  2. indigoaalane said,

    4. veebr. 2014 kell 16:31

    Ajalugu on väga hea mõte- Mikita viimasest raamatust annab meeletult inspiratsiooni ammutada. eesmärk oleks siis eesti rahvuse identiteedi tugevdamine.
    Aga omalt poolt soovitaks veel teemaks meedia; kuidas teha vahet faktidel ja fantaasial; kuidas kaitsta oma identiteeti jne.

  3. Köögikata said,

    4. veebr. 2014 kell 17:19

    See ajalugu on väga hea mõte minu meelest.
    Arvustus on super, mul on kahju, et mina veel seda raamatut lugenud pole.
    Mul tuli ka üks idee pähe, aga see vist lasteraamatuks eriti ei sobi, pigem kooliealiste laste vanematele. Nimelt oleks vaja neile selgeks teha, et kui laps ei õpi väikekoolis kõige paremini, ei ole alati nõrgad õpetajad/õppekavad, vaid pigem tuleks vaadata, kui andekas su enda laps siis ikkagi on ja kas ta on üldse suuteline oivik olema, samuti, kas kodused tingimused on ikka lapsele parimad ning kas lapsel lastakse ka lihtsalt olla, või veetakse ainult trennist trenno. Meil siin on jätkuvaks tendentsiks, et kui laps saab viletsaid hindeid, kiirustatakse teda mujale kooli ära viima, ka tutvuste kaudu eliitkoolidesse smugeldama. Kurb on, sest tegelikult on meie kool väga heal tasemel, mu lapsed on kõik siin hästi ained omandanud ja ka edasistes koolides häid tulemusi saanud. On olnud probleeme, et keeleõppe tase ei ühti, aga tean, et ka need probleemid on parandatud. Ühesõnaga – kuidas panna lapsevanemaid nägema teiste pindude asemel ka palke oma silmas…

  4. SK said,

    4. veebr. 2014 kell 22:18

    Miks mul/meil seda Roosi raamatut pole?

  5. aidivallik said,

    4. veebr. 2014 kell 22:20

    Selle ajalooteema üle tasub mul tõesti mõelda. Kuigi samas tundub natuke hirmutav ka. Kuidagi keeruline tundub sellisest rahvusromantilisest vaatenurgast kõrvale hiilida, nagi säherdust raamatut kirjutades minu meelest peaks. Kiviräha moodi groteski ka ju minna ei saaks, kui eesmärk on tõesti lastele mingit ajalookogemust vmt anda.
    Köögikata, jumal paraku, selle sinu kirjeldatud suhtumise taga on minu meelest teatud üsna suure hulga lapsevanemliku kontingendi kindel veendumus, et lapse kasvatavad ja harivad lasteaed ja kool. Sest milleks nad siis muidu makse maksavad… Minu meelest on see ka nagu natuke vale ja kurb.

  6. aidivallik said,

    4. veebr. 2014 kell 22:25

    SK – ma ei tea… Praegu hetkel ma saan ainult soovitada, et kui tahad osta, siis osta ruttu, sest mu enda käest on juba KÕIK otsas, üle poole tiraažist oli juba jaanuari alguse seisuga läbi müüdud ja mis nüüd jaanuarikuus toimunud on, seda saan varsti näha hetkel veel laekumata müügiaruannete pealt. Aga hulgid on mitmeid kordi seda raamatut mult juurde tellinud, nii et tundub, et ostetakse, mis kohiseb. Kordustrüki osas samas pole ma veel otsustanud. Jälle seesama – nüüd veebruari esimesel nädalal näen aruannete pealt, kui palju reaalselt teda müüdud on ja kui palju veel hulgide ladudes või poodides vedelemas. Ja siis otsustan, kas trükin juurde või ei.

  7. aidivallik said,

    4. veebr. 2014 kell 22:26

    Ja muide, too jutt sai viimase pooltunni seisuga kirjutatud. Kahjuks küll mitte ajalooteemaline seekord veel.
    Saan enesega rahul olles magama minna.

    • Milda said,

      5. veebr. 2014 kell 11:12

      Tore, et jutt sai kirjutatud, mõnus kindlasti! Tekkis ka kohe huvi Roosi raamatu vastu, lähen raamatupoodi uurima.
      Mul aga selline mõte, et kirjuta midagi arvutijumalusest. Natuke hirmutav on vaadata, kuidas praegu tittedele tahvelarvuti näppu visatakse ja nö kõik mured murtud.

  8. Liis said,

    9. veebr. 2014 kell 19:10

    Aitäh Roosi eest, kahepoolene Reti kuulab ja kuuene Richard veerib ise. Mina muhelen kõrval 🙂

  9. kristina said,

    22. veebr. 2014 kell 21:01

    Meie veidi alla kahene on täielik Roosi fänn! Juba mitu nädalat (nii kaua kui see raamat meil on) nõutakse mitu korda päevas: “Loeme Roosit!” Ma väga loodan, et raamatule tuleb järg ka. Näiteks kärgperest kuhu on lisandunud lisaks Pitsamehele ka tita!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: