Konstruktiivse tegutsemise poole

5. veebr. 2014 kell 20:35 (Uncategorized)

Järgmine samm konstruktiivse tegutsemise elulistes õppetundides: koostasin nimekirja veebruaris kindla peale ees olevatest töödest (juba tellitud või kokku lepitud) ja märkisin taha ka, mitu täistööpäeva mul ühe või teise töö jaoks kuluks, kui ma mõistliku tempoga, ööaegu ja nädalavahetusi kasutamata neid teeks. Sain 23 tööpäeva.
Nii et ikka, jah. Laupäevad mängu võtta on paratamatus. Aga tegelikult ei ole see üldse traagiline, kui tegevus ise ju meeldib. Ma leian. Nagunii ma kirjutaks midagi.
Tegelikult ma tean juba ette, et mõistlikust tempost ei pruugi mulle omaselt midagi välja tulla. Kuu lõpus tuleb ikka ahaa-elamus, et pooled tööd on ju veel tegemata, isver küll, ja siis lähevadki ööd ja päevad segamini, et joonele jõuda.
Aga ma jätkuvalt püüan ennast kasvatada!
Sest tegelikult mulle meeldib olla tegutsemas. Kõige tõhusam olengi ma siis, kui ora juba p…s torgib.

Üks kurioosum, ja isegi veel märksa kurioossem kurioosum, toimus täna veel – käisime Otiga notaris. Ott tahtis testamendi ära teha. Mitte et tal mingi hirmus haigus küljes oleks, ei. Ta on oma viimase 10 aasta parimas vormis. Lihtsalt viimastel aegadel on meie infovälja sisse sõitnud mitmed kummalised lood inetutest pärandivaidlustest (no tõesti – ükskõik kui suur või väike jaotatav pärand näikse välja toovat inimeste kõige halvemad iseloomuomadused!) ja Ott leidis, et ta tahab enda puhul esinevaid riske maandada.
Mina läksin lihtsalt niisama kaasa, sest noh… Ott tahtis, ja eks me käimegi igal pool koos.
Ja seal ma mõtlesin jälle, et mul on vist midagi viga või, sest kõik asjapulgad, kellega mul viimasel ajal on kokkupuudet olnud, on nii rõõmsad ja südamlikud ja soojad inimesed. Või vähemalt näib mulle sedamoodi. Noh, hiljuti ma sain ju ka pangas oma laenuhalduriga konsulteerimas käies tohutu positiivse emotsiooni. Ja nüüd notarist. Nii et no ei saa vist päris normaalne olla… või?

Aa, selle testamendiloo sisuline algus oli tegelikult (pärast mitut aastat jutuveeretamist ja mõtisklusi) mind 2013. aasta kevadel tabanud paanikahoos, kus ma ühel kenal kevadisel päeval ärkasin üles õudse teadmisega, et me ei tohi Otiga täna Tallinnasse sõita, sest me saame mõlemad kindlasti surma. Ja ma olin ikka päris tõelises paanikas, süda peksis ja lämbusin siin oma hirmu kätte, vaata et suren veel enne uksest väljajõudmist ära. Aga et Tallinnas oli töö teha, siis tuli minna, ja lõpuks Ott sai mu autosse nõnda, et tegi enne toas oma käsikirjalise testamendi. Meie kooshukkumisest maanteel see meid mõistagi päästma ei pidanud, küll aga oli väike lohutus, et vähemalt see, mis pärast meid tuleb, on kuidagi reguleeritud.
Noh, paanika läks üle, sõit sai tehtud ja nagu jooniselt näha, oleme siiani täitsa elus ja terved. Ja muide, see paanikavärk on nüüd ka jälle kuidagi taandunud, igatahes pole mul umbes suvest saati enam selliseid irratsionaalseid hirmuhooge olnud… peaaegu. (Võimalik, et mul on miski diagnoosimata ärevushäire, aga kuni see elu just väga segama ei hakka, seni pole mul plaanis hulluarsti poole pöörduma hakata. Ma olen üldiselt kursis, millega seda ravitakse, ja nende ravimitega ei suuda ma ridagi kirjutada. Nii et ma parem riskin.)
Eks sealt see testamendi korraliku ja püsiva vormistamise mõte Otil idanema hakkaski. Õige ka, säästab palju tühja tööd ja vaeva, kui iga poole aasta tagant, kui ma jälle temaga kuhugi sõita ei taha, peaks ta jälle uut paprit kirjutama hakkama.

Aga täna pärast kodus mõtlesin ma välja ning kavandasin Paljasmaa järgmise lastenäidendi sündmustiku. Homme toimugu tekstiloome. Olen heas vormis, küllap see nii läheb.