Eriti jube lullamilla

NAKKAV PAHA

KUI PÄTT LÖÖB KOERA JALAGA,

SÖÖB KOER TA JALA ÄRA!

NII PÄTT SAAB PALGA PARAJA

JA KAHETSEB KAH PÄRAST.

KUID KOERA KÕHUS VÕÕRAS JALG

EI SEEDI HÄSTI LÄBI.

ON VALUS KÕHT JA KOERA PALG

TÄIS RASKET SÜÜD JA HÄBI.

NII PAHA ILMAS RINGI KÄIB

JA ÜHELT TEISE NAKKAB,

JA TULEMUSEKS IKKA NÄIB,

ET KÕIGIL PAHA HAKKAB.

paha

(See oli siis see, millest eelmises postituses lühidalt juttu tegin.)

Aga eile ja täna miskipärast ei edene, ei ole lennuilma. Ma suren lihtsalt ära selle praeguse “Saladuste” osa otsa. Stseenid ja sündmustik on kavandatud kõik, aga tegelased mu peas lihtsalt ei kõnele. No ei hakka omavahel rääkima, ei hakka elama. Kohutav. Kuidas ma niiviisi kirjutan? Repliik — ja delete. Uus repliik — ja jälle delete. Vot nii on  need asjad mul teist päeva. Pluss kerge konjuktiviit. Ja üldine virr-virr.

Aga selle eest hakkasin ma jälle õmblema. Tohutu naudinguga. Läinud nädala jooksul on mu vuristajamasina alt tulnud pihikseeliku ja põlle hübriid, suvine öösärk ja täna lõikasin juurde omale uue ÜRBI. (ÜRP on ülimugav ja kiiresti ning märkamatult paigaldatav pikk avar riietusese, mida saab kasutada nii kodukleidi kui öösärgina (eriti võõrastes kohtades ööbimisel, kus öösärk oleks liiga intiimne) ja hommikukohvi joomisel (võimalik ka mõni üksik õlu või pokaalike veini.) Oma eelmist ÜRPI — mille siidtrikotaažist kangal kunagi aegade alguses ilutsesid mustal taustal helelillad orhideeõied, viimastel aastatel aga midagi luitunud lillakashallikat tumehallimal taustal ja nii mõnedki augud — kandsin sisuliselt selle katva funktsiooni äärmise piirini (kulumis- ja suitsuaukude tõttu), sest ei raatsinud sellest kuidagi loobuda.

Aga siis olin sunnitud ikkagi nentima, et selle riideesemega ei kõlba isegi üksi olles enam peeglisse vaadata, ja harutasin selle hellalt, südamlikult ja hoolikalt õmblustest lahti, et kasutada selle röögatult mõnusa rõiva lõiget uue ÜRBI õmblemiseks. Ja see aeg on nüüd käes. Leidsin täna kaltsukast väga sümpaatse pehmest naturaalsiidist kolmemeetrise kanga, maksin selle eest kolm eurot, koju jõudes laotasin selle esimese asjana hellalt laiali, vana ÜRBI tükid lõikeks peale, ja pidulikult oma pühasid rätsepakääre kasutades (sellepärast pühad, et Otil ja Maril on kategooriliselt keelatud nendega lõigata traati, linoleumi, plekki ning isegi tavalist paberit! Ning veelgi enam, neil mõlemal on täielikult keelatud neid kääre isegi puutuda, rääkimata nende õmbluslaua juurest eemaleviimisest ja suvalistesse kohtadesse unustamisest!) lõikasin välja oma uue ÜRBI.

Siis hoidsin ennast tagasi ja EI hakanud kohe seda asjandust kokku õmblema. Vaid ütlesin endale, et väike rosin las olla igas päevas, jätsin selle töö homseks, ja siirdusin töölaua taha neid õnnetuid stseene ja dialooge endast välja punnitama, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud õhtuni. Või noh, peaaegu.

Millalgi piinlemise vahepeal mõtlesime Otiga, et teeme vahelduse mõttes tuludeklaratsiooni ära. Tegimegi, umbes kümne minutiga. Ma pean märkima, et see on aastatega kuidagi järjest lihtsamaks läinud. Aga kunagi ammu oli see tõsine poole päeva töö, mille käigus sai nii higi kui pisaraid. Võimalik, et ka verd, kuigi ühtegi konkreetset juhtumit mul meeles ei ole.

Ja siis ma võtsin alla ja pesin ära ülemise korruse elutoa kardinad, kokku 4.

Elasin üle lühikese, kuid seda hüsteerilisema hirmuhoo, kui Ott ronis päikeselist päeva kasutades katusele, et seal midagi üle vaadata või mis ta seal tegi. Eriti kohutav oli hetk, kui ta tulemüüri serval kõndides komistas. Siis ma ei julgenud enam vaadata, vaid jooksin mööda tubade vahet ringi ja korrutasin endale: “Ta tuleb sealt õnnelikult ja täiesti tervena alla. Ta tuleb sealt õnnelikult ja täiesti tervena alla.” Jne. Tuligi.

Huvitav, kui me olime nii kahekümnendates eluaastates, või noh, kolmekümnendate lävel, siis mind üldse ei erutanud, kui ta seal katusel päevad läbi ringi kõõlus, seda puhastas ja värvis. Aga nüüd hull valmis. Või noh, selle katustel käimise kohapealt.

Jah, ja siis külvasin veel rippuvaid lobeeliaid, valgeid ja siniseid. Kõik muudkui külvavad, nii et mina tahtsin ka. Aed ju kutsub juba. Eile näiteks sooritasin aias igakevadise sõnnikukoristuse. Seekord läks sellega väga lihtsalt, sest selle kolme nädala jooksul, mis see lumi maas oli, polnud koerad jõudnud sinna erilisi mägesid tekitada.

Nisugune päev siis. Ise ka loen ja imestan, et üksainus päev ja mis kõik toimus. Samas kui seda postitust kirjutama hakkasin, siis oli küll mõte peas, et panen ainult lullamilla — sest millestki muust täna küll kirjutada ei ole…

Advertisements

1 kommentaar

  1. Muhedik said,

    21. veebr. 2014 kell 14:46

    Nii tore, et üks päev endas nii palju mahutab. A Sa pane selle ürbi pilt ka üles, ega lõiked ka paha teeks 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: