Öösel kell neli

Kell neli öösiti on üks kummaline kellaaeg. Väga paha aeg. See on kellaaeg, kui algab haigus ja tõuseb palavik. Näiteks. Või juhtuvad ka muud halvad asjad. Ma juba lapsest peast mäletan, et öösiti kell neli tõusis palavik. Nüüd suurest peast on samamoodi, kuigi haigusi endid on palju harvem. Aga nüüd ma üle pika-pika aja mingi kõhuviiruse  igatahes kätte sain, sellise priske, kompleksse ja kobeda palavikuga. Loomulikult öösel kell neli. Ja siis on paha olla, magada ei saa ja ootad hommikut. Et valges millegipärast hakkab alati parem ja nii edasi.

See hetk, kus haigus tuli ja palavik tõusis, ma tegelikult olin sellises vastikus poolunes ja tundsin ära, et midagi läheb nüüd lahti. See algas unenäos, nagu kolm suurt sammast oleks taevast alla läbi minu langenud: üks punane, teine hall, kolmas tumesinine, nagu naelutasid mu paigale ja minust hakkas neid sambaid mööda justkui midagi kohutava kiirusega välja voolama. Siis ma ärkasin üles ja mõne aja pärast voolas nagu reaalsuses ka kõiksugu asju. Päris rõve.

Täna on juba üsna hästi, kuigi nõrgavõitu ja palavik päris maas ei ole. Aga ikkagi tunduvalt parem kui esmaspäeval või eile. Ühesõnaga, hea, et ma aknaid ei plaaninud pesta. Stsenaariume ja keeletoimetust olen ikka nii pooltunnikaupa edasi punnitanud, sest kuu lõpp on käes ja kuhugi lükata enam pole, muidu ei saaks järgmine kuu raha.

Näedsasiis, selline lugu minuga. Aga olgu see mulle õpetuseks, et kräppi ei maksa mõelda, veel vähem selle sisse mitmeks päevaks kinni jääda ja endas salaviha keerutada. Ma arvan küll, et ma tean, milliste mõtete peale see jama tuli. No ei olnud head mõtted. Ja siia ma kirja ka ei kavatse neid panna. Olgu see mu kehast nüüd välja pestud.

Aga muidu sai siin läinud nädalal ühe toreda mälumängu! Mulle ülivägahirmsasti meeldib, et üle mitme-setme aasta on Haapsalus jälle ka OMA mälumänguvoor. Toimub igal teisel neljapäeval Talumehe kõrtsis, võistkondi on läinudneljapäevase seisuga 8 ja see oli selle sarja teine mäng. Esimesel mängul mind ei olnud, sest sain sellest liiga hilja teada ja mul olid külalised, nii et teised kepimurdjad pidid oma esikoha ilma minuta noppima. Seekord olin mina aga platsis – ja jäime teiseks. Veevärgi võistkond tegi meile ühe punktiga ära. Aga Sadama 5 jäi meist tahapoole, nii et jess. Ikkagi vedas.

Selle udusevõitu pildi tegi Kepimurdjast Raili:

Kepimurdja 20.2.14

Ja siis ma kirjutasin enne nädalalõppu veel Lääne Elule ühe arvamusloo, nagu paluti. Ning lullamilla, mille panen ehk edaspidi. Olin hädas konjuktiviidiga, mille tõttu ma ei läinud reedel isegi linnapea ja maavanema vastuvõtule, sest mida sinna punaste, paistes ja jooksvate silmadega ikka ronida, eks ole, kui isegi jänesekostüümiga ennast vabandada ei saa. Kirjutasin “Saladusi”. Ah jaa, ja enne seda, kolmapäeval ja neljapäeval tegin hullu kiirusega Kulkale taotlust. Sest…

Olin mõelnud, et MTÜ alt seekord mingi minu uue raamatu taotlust sisse ei anna, sest Päike ja Pilv pidi seda nagunii tegema. Et ega nad ühes taotlusvoorus kaht Aidi Valliku lasteraamatut vast ikka toetama ei hakka, ja mis ma siis tükin sinna Päikest ja Pilve segama, parem teen oma taotluse maikuus, sest ega Ott saa nagunii enne suve keskpaika selle tulevase raamatu illustreerimisega pihta hakata, tal praegu isegi tööd palju ja väga etteulatuvalt. Pealegi polnud mul üldse selgegi, mis see minu järgmine isiklik projekt olema peaks. Anni kordutrükist ma ei räägi, sest kordurtükkidele Kulkast nagunii küsida ei saa ja see ei puutu seega hetkel teemasse.

JA SIIS kolmapäeval selgus, et Päike ja Pilv ei annagi nüüd veebruaris minu raamatu taotlust sisse, sest Elina, kes seda illustreerima peaks, on ära Prantsusmaal, ja et lükkavad selle maikuu taotlusvooru. Mis omakorda tähendab, et oma isikliku projektiga ma maikuus siis kah ju peale lennata ei saa? Või noh, saaks, aga poleks ilus ja eriti mõttekas ka mitte.

Nii et mul oli vaja kolmapäeva jooksul välja mõelda, mis ma teen, ja paberid kokku panna. Ainukese päris uue asjana kumises mul kuklas “Minu jalgadele” järg “Minu käed”, mis on mul tegelikult ammu valmis kirjutatud ja Elina käes ka, sest Elina pidi seda illustreerima nagu jalaraamatutki. Tookord aga oli veel paks masuaeg ja sai selle asjaga pidurit peal hoitud… aga nüüd on Elina juba räägitud Päiksele ja Pilvele minu lumehelbekeseraamatut illustreerima ja… Ühesõnaga, plinder. Aga välja mõtlesin.

Mul on lullamillad, palju lullamillasid. Et täpne olla, viimase lasteluulekogu väljaandmisest saadik on neid kuhjunud taas kausta nii 200 tükki. On, mille hulgast valida.

Ja siis ma koostasin terve kolmapäeva oma tulevase lasteluulekogu käsikirja. Neljapäeva hommikul tegin eelarve, kalkulatsioonid ja taotluse… ning läkski teele. Vuhh.

Milline kergendus.

Nojah, Ja siis ma eelmisel nädalal külvasin veel basiilikut, paprikat ja peterselli. Basiiliku ja paprika tõstsin ahju otsa idanema, ja ena imet – ülejärgmisel päeval olid basiilikud üleval. Kui paprikad nüüd just ära ei küpse, siis ehk ilmutavad ennast ka varsti. Näib, et soe ahjupealne on neile soojalembidele idanemiseks ikka pigem meeltmööda. (Muidugi basiilikud kolisid kohe ahju otsast märksa valgemale aknalauale ümber, eks ole.) Aa, ja aiaukse alla tõstetud rõdukastis idaneb salat ja rukola. Kui nüüd mingeid ägedaid külmalaineid tegema ei hakka, siis kavatsen selle kasti koos juba idanenud taimedega mingi hetk kasvuhoone põrandale üle kolida, et kah valgem nagu.

See anomaalselt varane kevad tekitab tõelist motoorset rahutust. Juba tahaks midagi kaevata ja rohida, kas või natuke…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: