Mälumäng

Mälumäng sõitis mulle sisse täpselt siis, kui ma kaks tundi enne olin end põhjalikult käima saanud ja intensiivse palanguga valmis kirjutanud 10 lehekülge “Saladuste” sügisese hooaja esimesest stsenaariumist. Klassikaline hoog peal – tegelased kõnelesid ja liikusid mu peas, nii et jäi üle vaid spontaanselt üles kirjutada, mis nad seal teevad ja räägivad.
Nii et kui äkki kella vaatasin ja avastasin, et pean juba poole tunni pärast olema linna mälumängus, oli see isegi tugevalt nagu selline häiriv adumine.
Jäigi pooleli.
Aga mälumängus tulime esimeseks. Edestasime Veevärgi võistkonda 6 punktiga, mis vist viis meid praegu linna mänguhooaja üldises tabelis esikohale.
Aga muidugi meiega tuli täna mängima ka Ott, kes teadis kolme küsimuse vastust. Comarketi vana (eelmise) logo näiteks tundis ära. Ja veel mõne visuaalse mälu küsimuse. Pildimälu on pildinälu, ma ütlen.
Et Ott Kepimurdjasse püsiliikmeks võtta, selleks tuleb meil vist muuta võistkonna kvalifikatsioonitingimusi, nt kaalu alampiiri. Et minagi loodan varsti olla selle alampiiri ületanud, on see ilmselt hädavajalikki.
No ja Ints, kes mäletas Saskia Alusalu perekonnanime ja Voosi kurku… au ja kiitus.
Ma ise olen uhke, et tundsin ära Rüütliristi kavaleri Paul Maitla, kes 9. mail 1945 Tšehhi põrgus hukka sai.
Ja siis veel igasuguseid asju. Üldiselt olid meie võistkonna jaoks täna lihtsad küsimused.
Nüüd ma kohe mõtlen, kas püüda hääli oma peas taas elustada ja üritada seda stsenaariumi edasi kirjutada, või jätta see homme varahommikuks (mis on tegelikult kahtlane plaan, sest lubasin homme ennelõunast minna Lääne Ellu keeletoimetajat asendama, sinna läheb pea terve tööpäev õhtuni välja).

Advertisements

Mu salatid on elus!

Täna tuvastasin rõõmsa üllatusega, et kasvuhoones idanenud ja juba kasvama hakanud salatid ja spinatid on oma katteloorikihtide all täiesti elus! Elagu polükarbonaat!
Ma arvan, et mu järgmine kasvuhoone peaks ka olema polükarbonaadist.
Ja aprilli lõpus mugin siin oma aia spinatit, redist ja salatit. Lihtsalt imeline. Teine kordki võiks jaanuaris kasvuhoonesse midagi külvata.

Mis siis veel. Kirjutasin täna kilujutte. Eksponaaditekstideks. Üks väga huvitav muuseumitellimus, ja mulle endale kohutavalt lõbustav. No nagu kilu ise jutustaks, kuidas teda püütakse ja millega teda süüakse.
Ja siis tegin keeletoimetust taas. Seekord midagi esoteerilist, Louise Hay vaimust kantut. Olen selle toimetusega teist ringi lõpetamas, kolmanda loen ka veel nädala lõpuks peale, siis peaks kombes olema. Ja ma mõtlen, et ikka mitte miski ei juhtu siin ilmas täitsa juhuslikult. See raamat justkui äratas jälle minus midagi üles, ja mõjub hästi. Samas — nii kaugel ma ka veel ei ole, et käiksin ja muudkui omaette afirmatsioone pobiseksin nagu meieisapalvet. Kuigi… lustakas ju oleks proovida.

Eile, kui Otiga linnas asjatamas käisime ja tema astus sisse töökotta plika tuksiläinud arvutikõlareid parandusse viima, astusin mina sisse sealsamas kõrvaukse taga asuvasse kaltsukasse ja naasin kahe tutika musta puuvillase kardinaga. Tugev ja võrdlemisi jäik puuvillriie, aga pikitriipudena jooksevad muljetavaldavad otsekui pilutatud read. Täna hammustasin päevast poolteist tundi ja õmblesin neist plika voodile päevateki (mida ma õigupoolest lubasin teha juba 6 aastat tagasi, aga seni lihtsalt ei sattunud ühtki väärilist kangast ette).
Suurepärane. Ma olen oma päevaga väga rahul.

Ega tali taeva jää

Nii see siis ongi. Mu tärganud salatitaimed kasvuhoones said küll mitmekordse katteloori peale ja polükarbonaat ise kaitseb ka rohkem kui klaas, aga kindel ma milleski siiski pole. Võimalik, et tulevad uued salatikülvid, pisaratega väetatud. Ja luhtub lootus aprillikuisest oma kasvuhoone salatist.
Selle eest said daaliad pottidesse. Ja maitsetaimed ning paprika pikeeritud. Potirivi ülakorruse katuseakende all on juba päris kena.
Mari sünnipäev sai peetud rohkete sugulaste seltsis. Ja enamik akendest on pestud, mille tunnistuseks saabus laupäeva õhtul ka roidevaheliste lihaste närvipõletik. Kuid see on praeguseks juba diklofenakiga absoluutselt taltsutatud. Igatahes nüüd ma vast mõistan, miks ei peeta märtsi alguses aknapesemist eriti arukaks ettevõtmiseks.
Lääne Elu tahtis mult arvamuslugu, mida refereeris ka Delfi. Originaal siiski siin.
Ja ikka mõtlen, kui hirmus tore oli vahepeal siit Haapsalust sõitma saada.
Minu lullamilla ja Oti pilt:

SÕIDULAUL

SÕIDA-SÕIDA ÜLES-ALLA,
LÄBI KÕO JA ASSAMALLA,
SÕIDA-SÕIDA, PIKK ON MAA,
VAATA, MIS SA NÄHA SAAD.

SÕIDA ÜLE JÕE JA MÄE,
SÕIDA VIHMAS, PÄIKSE KÄES,
EDASI SIND VIIVAD RATTAD
KIIRESTI JA TÕRKUMATA.

SÕIDA, KUNI OLED PÄRAL,
OOTAB LAHTI ÕUEVÄRAV.
ASTU SISSE, ÜTLE TERE,
SIIN MA OLEN, VANA KERE.
sõida

Kevadtalvised kudumid

Mõtlesin, et pole käsitööhuvilistele ammu midagi näidanud, just nagu oleks mu sõrmed pikemat aega halvatud olnud või midagi. Tegelikult olen teinud küll, aga jõulude ajal kinkisin ühe laari kraami juba ära, kahjuks neid eelnevalt pildistamata. Kiirus, läbematus. Vabandust.
Pärast uut aastat aga algas tõeline sokimaania. Pildistasin eile üles viis olemasolevat paari, aga peale nende oleks olnud lisada veel kahed naistesokid, ühed sirelilillad (samast lõngast nagu noodki ühel alloleval pildil), mis peale valmimist juba samal õhtul ühele kallile inimesele sünnipäevakingiks läksid, ja teised musta-punasetriibulised, mis läksid samamoodi põhimõtteliselt otse varrastelt mu tütre jalga.

N sokid kevadtalv 14

M sokid kevadtalv 14

N sokid1 kevadtalv 14

N sokid2 kevadtalv 14

M sokid1 kevadtalv 14

Ja siis juba läinud kevadel kudusin oma emale ühe kerge kampsiku, mis kahjuks osutus õlgadest liiga avaraks, nii et pidin selle natuke üles harutama ja ülemist otsa ümber kuduma. Ja kurja – ikka ei hakanud istuma. Ma nüüd kohe mõtlen, mida paganat ma selle ilusa asjaga nüüd ometi tegema pean, et see ükskord inimesele selga passima hakkaks, nagu kord ja kohus. Sest ma lähen juba ainult selle mõtte peale paiste, et ma peaks VEEL kord seda üles harutama hakkama. Mulle absoluutselt ei meeldi kord juba tehtud asju ümber teha. Aga midagi peab sellega ette võtma.

memme kamps

Muidu on kevadine. Läinud nädalal käisime Tartumaal sõitmas. Kambja vald on üks imeline, imeline kant. Need vaated ja avar õhk täitsid mind veel mitu päeva järgemöödagi. Ja need külaskäigud, nii palju, kui me selle lühikese päeva jooksul jõudsime. Sest ööseks pidime ju tagasi koju jõudma. Vana Hermann on nii hädine, et kedagi perest väljastpoolt ei julge ega saagi enam teda kantseldama paluda. Kui tagasild alt ära vajub, siis on vaja teda püsti tõsta, aga see teeb talle arvatavasti valu ja siis võõramate inimeste puhul ei tea, kuidas ta reageerib. See ei ole ka asi, millega eksperimenteerida.
Üldse see kisub juba painajaks, see tema hääbumine ja süvenev haigus. Me peame siin midagi ära otsustama, aga see otsus on raske tulema.

ja kui nüüd veel leida põhjusi virisemiseks, siis pühapäeval olid Läänemaa valdade talimängud, mille raames toimunud mälumängul jäime Haapsalu linna esindades VIIMASEKS. Põhjusi kaks. Esiteks oli eelmisel õhtul Intsu sünnipäev, mis möödus lärmakalt, uljalt, meeleolukalt ja venis väga pikale… ja teiseks olid selles mälumängus 20 küsimusest 10 spordiküsimused. Rohkem polegi meile kaotuseks vaja.
Aga selle eest on hea teada, et maal elavad palju targemad inimesed kui linnas.

Eilse vastlapäeva puhul

Tahtsin selle asjakese (lullamilla) küll eile üles panna, aga pärastlõunal toimunud pikk ja kurnav mitmetunnine poodlemiskäik (kontoritarbed, õmblustarvikud, nagid proovika jaoks, üks varstine sünnipäevakink, postimaja ja paar huvitavat kaltsukat) nüristas mu aju pudruks ja läkski meelest.
Vedas, et selle suurürituse kõrvalt enne ja pärast pool stsenaariumit ümber teha ja umbes kolmkümmend lehekülge keeletoimetust jõudsin.
Ja need olid vist küll esimesed vastlad minu elus, mis möödusid ilma vastlakukliteta (surm, mõrv ja Alzheimer!).
Millal see 20 kilo ükskord kukub??????

PASTLAD JA VASTLAD

SIIS, KUI MAAS EI OLE LUND
JA VASTLALIUST NÄED AINULT UND,
OTSI KAPIST VÄLJA PASTLAD
JA ON TÄITSA ALLES VASTLAD!
PASTLAGA PARKETI PÄÄL
LASED LIUGU NAGU JÄÄL.

pastel

Vist mitte väga positiivne

Nonii, sain lõpuks selle ammu lubatud retsensiooniga ka hakkama. Millal Areen selle sisse paneb, muidugi praegu ei tea, küllap selgub. Igatahes mis lubatud, sai tehtud. Vat sellist raamatut arvustasin:

13664

 

Ja ma vaatan, siis et laiskvorsti lullamillat pole ma ka veel üles riputanud.

LAISKVORST

 

 

LAISKVORST EI TÕUSE HOMMIKUTI ÜLES,

VAID LAISKLEMA JÄÄB SOOJAS UNESÜLES.

EI PANE RIIDESSE, EI LÄHE KUSKILE, EI MÄNGI,

TA LEMMIKKOHT ON DIIVANIL VÕI SÄNGIS.

LAISKVORST EI TEEGI MITTE MIDAGI.

EI MEISTERDA, EI LOE KA RIDAGI,

EI ÕPI, TÖÖTA, HOBIDEGA TEGELE,

VAID AINULT KESET OMA LAISKUST VEDELEB.

 

NII LAISKVORST VEEDAB PÄEVI, NÄDALAID JA KUID,

KUID ÜHA ENAM TUNNEB, ET ON ÕNNETUIM,

ET ELU TAL ON TÜHI, MÕTTETU JA KOLE —

NÄE, EGA LAISKVORST OLLA KERGE OLE!

laisk vorst

Mis siis veel… püüan muudkui teha, töötada, askeldada ja endast eemal hoida halvavat infot (Ukraina), sest nii kui ma sellesse liiga sisse elan, siis ma ei suuda enam töötada, nagu kogemused on näidanud. Pluss see, et peksan endast eemale mõtteid oma 95-aastasest vanaemast, kes nüüd sel kevadtalvel on oluliselt jõuetum, lausa tundmatuseni muutunud, nagu ühe jalaga juba teisel pool; ja mõtteid oma isast, kes tuli jaanuari lõpupäevil kiiritusravilt, aga kelle olemine on nüüd läinud järjest ja järjest halvemaks; ja mõtteid Hermannist, kes on samuti endise koera vari ainult, ja täditütre pojast, kes on seal Indias teiste laevakaitsjatega vangis. Ma ei toida seda hunti. Ma EI MÕTLE, ja kui mõtlen, püüan kohe ära kustutada. Sest mul on vaja püsida toimimas.
Selle asemel panin täna veel veebruari dokumendid kokku. Kirjutasin. Parandasin emale kootud kampsunit parajamaks. Poest oma ühele õmblustööle peenikest puuvillapitsi ei saanud, siis heegeldasin ise. Pesin söögitoa kardinaid, võtsin neid maha ja riputasin üles (selles mõttes ei ole 2.90 laed väga mugavad, et kole kõrgele tuleb kardinatega mässates ronida). Pesin (masinaga muidugi) ja kuivatasin (masinaga muidugi) 2 masinatäit muud pesu, lappasin ja ladusin kappidesse.
Ja Ellil on jooksukas hakanud, oi, kus ajab karvu peale kõige muu.
Ja ostsime uue köögivaiba ka (kollase), sest see eelmine, kadunud tädi Anne kootud, oli keskelt absoluutselt ribadeks kulunud.

Programmis

Näe, jälle paar päeva möödunud, kus blogi ligi pole jõudnud. Tegelesin siin neljapäeval ja reedel oma kurjast kõhutõvest paranemise ja tööga-tööga-tööga, sest veebruarikuised otsad oli vaja kokku tõmmata ja ära lõpetada ja asjaomastele ettevõtetele raporteerida.
Selline kole töökas veebruar oli, ma vaatan. Lastenäidend ja kaks juttu ja lasteluulekogu käsikiri ja siis ka need tavapärased “Saladused”, “Suletud uksed” ja arvamuslugu. Ühe luulekogu ja ühe umbes 180-leheküljelise raamatu toimetamine. Ühe noorteromaani korrektuur. Ja nüüd kuu lõpus veel selle 470-leheküljelise spioonika korrektuur. No ikka on?

Märtsis tahan ma Anni I osa küljendusega ühele poole saada ja trükikotta, kõmm. Ja siis ikka need tavapärased “Saladused” ja “Suletud uksed” ja arvamuslugu või -lood. Ah jah, üks lubatud retsensioon on ka nüüd kohe kuu alguses vaja valmis kirjutada. Muus osas kavatsen vähe vabamas režiimis võtta, kuigi kirjutan tasapisi edasi üht uut pikka ja täitsa teistmoodi asja.

Eile lõikasin tänavapoolse väikse maja juurest metsviinapuu tagasi. Sinna võrkaia äärde sai kunagi üks istutatud, kui Papi veel siin elas ja tahtis väikest varjutust naabrite ukseesise poolt vaadatuna (ja ka vastupidi on see nüüd Alo ja Kitu siiakolimise aegu soovitavaks lahenduseks osutunud). Seal on kahe maja vahe umbes 3 meetrit, kaks väravat ja vahepeal krundi piir, millel kõrge võrkaed, mis teadupärast on väga läbipaistev. Siis Papi soovil istutasingi sinna väikese metsviinapuu, mis nüüd on katnud kogu selle võrkaia jooksvad 6 X 2 m. Ja et selle eluka väädid on võimelised kasvama aasta jooksul 2 – 3 m, tuleb teda pidevalt karmi käega ohjes hoida, et ta aiateed kinni ei kataks ja tänavaäärsele väiksele majale uksest ja aknast tuppa sisse ei roniks.
Muidugi pole nagu väga minu asi, sest ise ma ju seal väikses majas ei ela ja Papit pole seal ka ammugi, aga ma ometi käin seda aiateed pidi iga jumala päev sealt mööda ja kui seda metsviinapuud vabalt kasvada lastaks, raiuksin omale paari aasta pärast seal läbipääsuteed matšeetega.
Ühesõnaga, lõikasin külgväädid taas võrkaiaga tasa. Tihedaks ja roheliseks läheb ta suveks nagunii, testitud.

Ja täna ronisin kastekannuga kasvuhoonesse, kuhu jaanuari algul külvasin salateid, spinatit ja redist. Aga et lumi on see talv suht defka olnud, tundus see kasvuhoonemuld mulle nüüd viimaseil päevil kahtlaselt liiga kuiv… no kohe VÄGA kuiv. Tuhkkuiv. (Samas oli seal muld ka täiesti sulanud.) Ühesõnaga, leotasin seal mulla läbi, sest muidu need seeemned mul ju seal idanema ei hakkagi. Kui nüüd nädala pärast näiteks metsiku pakase peale teeb, siis ei olnud see kastmine ilmselt hea mõte. Aga kui jõletumat pakast enam ei tule, siis vast algab varsti idanemine.

Tänases programmis oli veel varahommikune sigalakülastus ja pool päeva kodust lihakombinaati. Nüüd taas sügavkülmad täis. On koertel, on proua Punksul ja on inimestel. Muide, koertele on see krõbukatest ja putrudest loobumine ka tohutu hästi mõjunud. Tädi Tötsu kaal püsib palju paremini normis (enne kippus paksukeseks kätte) ja tema silmad on palju puhtamad, ei jookse enam rähma, koerad läksid iseenesest sellega kahelt söögikorralt päevas üle ühele korrale, ja te ei tea, kui meeldivalt väikeseks on muutunud need sõnnikukogused, mida hoovi pealt tuleb mul kokku korjata. No need on umbes 1/4 sellest, mis krõbukatoidul olles. Nii et see on siis selline koerte lchf. Tulemustelt vägagi positiivne. Nagu minulgi… ma siin paaniliselt ootan nüüd hetke, millal 20 kilo kukkunuks saan tunnistada. Sinna on veel veidi-veidi…