Programmis

Näe, jälle paar päeva möödunud, kus blogi ligi pole jõudnud. Tegelesin siin neljapäeval ja reedel oma kurjast kõhutõvest paranemise ja tööga-tööga-tööga, sest veebruarikuised otsad oli vaja kokku tõmmata ja ära lõpetada ja asjaomastele ettevõtetele raporteerida.
Selline kole töökas veebruar oli, ma vaatan. Lastenäidend ja kaks juttu ja lasteluulekogu käsikiri ja siis ka need tavapärased “Saladused”, “Suletud uksed” ja arvamuslugu. Ühe luulekogu ja ühe umbes 180-leheküljelise raamatu toimetamine. Ühe noorteromaani korrektuur. Ja nüüd kuu lõpus veel selle 470-leheküljelise spioonika korrektuur. No ikka on?

Märtsis tahan ma Anni I osa küljendusega ühele poole saada ja trükikotta, kõmm. Ja siis ikka need tavapärased “Saladused” ja “Suletud uksed” ja arvamuslugu või -lood. Ah jah, üks lubatud retsensioon on ka nüüd kohe kuu alguses vaja valmis kirjutada. Muus osas kavatsen vähe vabamas režiimis võtta, kuigi kirjutan tasapisi edasi üht uut pikka ja täitsa teistmoodi asja.

Eile lõikasin tänavapoolse väikse maja juurest metsviinapuu tagasi. Sinna võrkaia äärde sai kunagi üks istutatud, kui Papi veel siin elas ja tahtis väikest varjutust naabrite ukseesise poolt vaadatuna (ja ka vastupidi on see nüüd Alo ja Kitu siiakolimise aegu soovitavaks lahenduseks osutunud). Seal on kahe maja vahe umbes 3 meetrit, kaks väravat ja vahepeal krundi piir, millel kõrge võrkaed, mis teadupärast on väga läbipaistev. Siis Papi soovil istutasingi sinna väikese metsviinapuu, mis nüüd on katnud kogu selle võrkaia jooksvad 6 X 2 m. Ja et selle eluka väädid on võimelised kasvama aasta jooksul 2 – 3 m, tuleb teda pidevalt karmi käega ohjes hoida, et ta aiateed kinni ei kataks ja tänavaäärsele väiksele majale uksest ja aknast tuppa sisse ei roniks.
Muidugi pole nagu väga minu asi, sest ise ma ju seal väikses majas ei ela ja Papit pole seal ka ammugi, aga ma ometi käin seda aiateed pidi iga jumala päev sealt mööda ja kui seda metsviinapuud vabalt kasvada lastaks, raiuksin omale paari aasta pärast seal läbipääsuteed matšeetega.
Ühesõnaga, lõikasin külgväädid taas võrkaiaga tasa. Tihedaks ja roheliseks läheb ta suveks nagunii, testitud.

Ja täna ronisin kastekannuga kasvuhoonesse, kuhu jaanuari algul külvasin salateid, spinatit ja redist. Aga et lumi on see talv suht defka olnud, tundus see kasvuhoonemuld mulle nüüd viimaseil päevil kahtlaselt liiga kuiv… no kohe VÄGA kuiv. Tuhkkuiv. (Samas oli seal muld ka täiesti sulanud.) Ühesõnaga, leotasin seal mulla läbi, sest muidu need seeemned mul ju seal idanema ei hakkagi. Kui nüüd nädala pärast näiteks metsiku pakase peale teeb, siis ei olnud see kastmine ilmselt hea mõte. Aga kui jõletumat pakast enam ei tule, siis vast algab varsti idanemine.

Tänases programmis oli veel varahommikune sigalakülastus ja pool päeva kodust lihakombinaati. Nüüd taas sügavkülmad täis. On koertel, on proua Punksul ja on inimestel. Muide, koertele on see krõbukatest ja putrudest loobumine ka tohutu hästi mõjunud. Tädi Tötsu kaal püsib palju paremini normis (enne kippus paksukeseks kätte) ja tema silmad on palju puhtamad, ei jookse enam rähma, koerad läksid iseenesest sellega kahelt söögikorralt päevas üle ühele korrale, ja te ei tea, kui meeldivalt väikeseks on muutunud need sõnnikukogused, mida hoovi pealt tuleb mul kokku korjata. No need on umbes 1/4 sellest, mis krõbukatoidul olles. Nii et see on siis selline koerte lchf. Tulemustelt vägagi positiivne. Nagu minulgi… ma siin paaniliselt ootan nüüd hetke, millal 20 kilo kukkunuks saan tunnistada. Sinna on veel veidi-veidi…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: