Vist mitte väga positiivne

Nonii, sain lõpuks selle ammu lubatud retsensiooniga ka hakkama. Millal Areen selle sisse paneb, muidugi praegu ei tea, küllap selgub. Igatahes mis lubatud, sai tehtud. Vat sellist raamatut arvustasin:

13664

 

Ja ma vaatan, siis et laiskvorsti lullamillat pole ma ka veel üles riputanud.

LAISKVORST

 

 

LAISKVORST EI TÕUSE HOMMIKUTI ÜLES,

VAID LAISKLEMA JÄÄB SOOJAS UNESÜLES.

EI PANE RIIDESSE, EI LÄHE KUSKILE, EI MÄNGI,

TA LEMMIKKOHT ON DIIVANIL VÕI SÄNGIS.

LAISKVORST EI TEEGI MITTE MIDAGI.

EI MEISTERDA, EI LOE KA RIDAGI,

EI ÕPI, TÖÖTA, HOBIDEGA TEGELE,

VAID AINULT KESET OMA LAISKUST VEDELEB.

 

NII LAISKVORST VEEDAB PÄEVI, NÄDALAID JA KUID,

KUID ÜHA ENAM TUNNEB, ET ON ÕNNETUIM,

ET ELU TAL ON TÜHI, MÕTTETU JA KOLE —

NÄE, EGA LAISKVORST OLLA KERGE OLE!

laisk vorst

Mis siis veel… püüan muudkui teha, töötada, askeldada ja endast eemal hoida halvavat infot (Ukraina), sest nii kui ma sellesse liiga sisse elan, siis ma ei suuda enam töötada, nagu kogemused on näidanud. Pluss see, et peksan endast eemale mõtteid oma 95-aastasest vanaemast, kes nüüd sel kevadtalvel on oluliselt jõuetum, lausa tundmatuseni muutunud, nagu ühe jalaga juba teisel pool; ja mõtteid oma isast, kes tuli jaanuari lõpupäevil kiiritusravilt, aga kelle olemine on nüüd läinud järjest ja järjest halvemaks; ja mõtteid Hermannist, kes on samuti endise koera vari ainult, ja täditütre pojast, kes on seal Indias teiste laevakaitsjatega vangis. Ma ei toida seda hunti. Ma EI MÕTLE, ja kui mõtlen, püüan kohe ära kustutada. Sest mul on vaja püsida toimimas.
Selle asemel panin täna veel veebruari dokumendid kokku. Kirjutasin. Parandasin emale kootud kampsunit parajamaks. Poest oma ühele õmblustööle peenikest puuvillapitsi ei saanud, siis heegeldasin ise. Pesin söögitoa kardinaid, võtsin neid maha ja riputasin üles (selles mõttes ei ole 2.90 laed väga mugavad, et kole kõrgele tuleb kardinatega mässates ronida). Pesin (masinaga muidugi) ja kuivatasin (masinaga muidugi) 2 masinatäit muud pesu, lappasin ja ladusin kappidesse.
Ja Ellil on jooksukas hakanud, oi, kus ajab karvu peale kõige muu.
Ja ostsime uue köögivaiba ka (kollase), sest see eelmine, kadunud tädi Anne kootud, oli keskelt absoluutselt ribadeks kulunud.

Advertisements

3 kommentaari

  1. Hundi ulg said,

    4. märts 2014 kell 06:00

    See kunagine venelaste stampütlus: “Peaasi,et sõda ei oleks!”, ajas kunagi itsitama. Nüüd mõtlen samamoodi.

  2. Köögikata said,

    4. märts 2014 kell 17:18

    Halbadel asjadel on ikka kombeks korraga tulla. Loodame siiski, et kõik pöördub võimalikult heaks.
    Laiskvorsti lulla on tore ja 100% õige.

  3. thela said,

    5. märts 2014 kell 09:24

    Ma püüan ka hunte mitte toita, kuigi venelaste avaldusi kuulates on küll paar korda see mõte pähe kippunud, et mida peaks emigreerudes esimesena kaasa pakkima…aga laisk on vahel mõnus olla, mul on esimest korda elus sel talvel selleks võimalusi olnud ja ma olen neid täiega nautinud.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: