Kevadtalvised kudumid

Mõtlesin, et pole käsitööhuvilistele ammu midagi näidanud, just nagu oleks mu sõrmed pikemat aega halvatud olnud või midagi. Tegelikult olen teinud küll, aga jõulude ajal kinkisin ühe laari kraami juba ära, kahjuks neid eelnevalt pildistamata. Kiirus, läbematus. Vabandust.
Pärast uut aastat aga algas tõeline sokimaania. Pildistasin eile üles viis olemasolevat paari, aga peale nende oleks olnud lisada veel kahed naistesokid, ühed sirelilillad (samast lõngast nagu noodki ühel alloleval pildil), mis peale valmimist juba samal õhtul ühele kallile inimesele sünnipäevakingiks läksid, ja teised musta-punasetriibulised, mis läksid samamoodi põhimõtteliselt otse varrastelt mu tütre jalga.

N sokid kevadtalv 14

M sokid kevadtalv 14

N sokid1 kevadtalv 14

N sokid2 kevadtalv 14

M sokid1 kevadtalv 14

Ja siis juba läinud kevadel kudusin oma emale ühe kerge kampsiku, mis kahjuks osutus õlgadest liiga avaraks, nii et pidin selle natuke üles harutama ja ülemist otsa ümber kuduma. Ja kurja – ikka ei hakanud istuma. Ma nüüd kohe mõtlen, mida paganat ma selle ilusa asjaga nüüd ometi tegema pean, et see ükskord inimesele selga passima hakkaks, nagu kord ja kohus. Sest ma lähen juba ainult selle mõtte peale paiste, et ma peaks VEEL kord seda üles harutama hakkama. Mulle absoluutselt ei meeldi kord juba tehtud asju ümber teha. Aga midagi peab sellega ette võtma.

memme kamps

Muidu on kevadine. Läinud nädalal käisime Tartumaal sõitmas. Kambja vald on üks imeline, imeline kant. Need vaated ja avar õhk täitsid mind veel mitu päeva järgemöödagi. Ja need külaskäigud, nii palju, kui me selle lühikese päeva jooksul jõudsime. Sest ööseks pidime ju tagasi koju jõudma. Vana Hermann on nii hädine, et kedagi perest väljastpoolt ei julge ega saagi enam teda kantseldama paluda. Kui tagasild alt ära vajub, siis on vaja teda püsti tõsta, aga see teeb talle arvatavasti valu ja siis võõramate inimeste puhul ei tea, kuidas ta reageerib. See ei ole ka asi, millega eksperimenteerida.
Üldse see kisub juba painajaks, see tema hääbumine ja süvenev haigus. Me peame siin midagi ära otsustama, aga see otsus on raske tulema.

ja kui nüüd veel leida põhjusi virisemiseks, siis pühapäeval olid Läänemaa valdade talimängud, mille raames toimunud mälumängul jäime Haapsalu linna esindades VIIMASEKS. Põhjusi kaks. Esiteks oli eelmisel õhtul Intsu sünnipäev, mis möödus lärmakalt, uljalt, meeleolukalt ja venis väga pikale… ja teiseks olid selles mälumängus 20 küsimusest 10 spordiküsimused. Rohkem polegi meile kaotuseks vaja.
Aga selle eest on hea teada, et maal elavad palju targemad inimesed kui linnas.

Advertisements

1 kommentaar

  1. 13. märts 2014 kell 19:44

    Meeldiv teada, et oled targem kui linnainimene 😀
    Sygav kummardus Sinu peene sokikunstiekspositsioonisessiooni ees, ei mina suuda selliseid valmis teha, ilus on kohe vaadata. Vaatangi juba mitmendat korda.
    Mis kampsi puudutab, siis ma kardan kõige hullemat – et kitsamaks tehtud õlg muudab kampsi figuuri pallitaoliseks, õmbleja keeles – käeauk on liiga sygav, vaja kyljeõmblus sisse võtta, et lõige muutuks paremaks. Aga jälle – hea tykk korralikku tööd, kuidas sa lööd jälle kääri sisse.
    Osavnäpp oled.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: