Uudiseid

Meie kuldnokk leidis oma kaasa ja hüsteeriline armuvalu lõppes ning asendus pingevaba koduloomisõhinaga. Askeldavad mul siin, noored ja õnnelikud, lausa lust neid vaadata.

Ja üks vares vehkis täna hommikul kuuri katusel voblaga. Särg või nurg, midagi sellist näis olevat. Kihutasin fotokat tooma, aga kui tagasi jõudsin, siis haaras ta oma vobla paremini noka vahele ja lendas minema. Ma ei kujuta ette, kust traadi pealt see kala nüüd pihta pandi ja kuidas vares selle sealt kätte sai üldse. Uskumatud linnud.

Kirjutasin ühe Saladuste sügishooaja stsena. Üle pika aja taas kord kummituslugu. Aga sellised on lõbusad, ma ise ka naudin nende kirjutamist. Lustakad ja natuke lapsikud lood, mitte mingid painavad suhtedraamad, nagu see järgmine mu töölaual. Lugu ühest emast, kes otsustas oma tütre noore, süütu ja algatusvõimetu peika tütre jaoks seksuaalselt “välja õpetada”. Nunuh. Ma ikka ei väsi imestamast, mis kõik toimub inimeste peades.

Aiamaal müttasime täna ka, aga lõpus ära tulles unustasin tööjärje pildistamata. Kuid kirjeldan – paika sai veel 2 peenraraami. Tasandasin maad ja peenravahesid. Kaevasin veidi. Kuid tõesti, vaid veidi. Mitte ei uhanud järjest.

Ma mõtlen selle sealse veevarustuse peale ikka. Mul läheks vaja miskit ratastel olevat veetünni, nagu aiamaanaabril on (aga tal on liiga pisike), millega sealt 100 m kaugusel olevast veeaugust seda kohale vedada. Huvitav, kuidas selline kokku kombineerida? Ja teine asi, kuidas ma selle vee sealt veeaugust tünni ammutan? Elektrit seal pole, pumbaga seega keerulised lood. Bensiinipumbad on ju ka olemas, aga maksavad ülekohtuselt palju raha. No kohe mõeldamatult palju selleks, et  sel aastal ostma hakata. Vitsamees ja kopp? Ka vist sel hooajal ei kanna välja. Veel ideid?

Sinikaelpardid kurameerisid täna seal aiamaaäärses ojas, nii et lust vaadata. Aga ma vist vahtisin neid liiga pikalt ning häbematult, nii et nad lõpuks sattusid just nagu paanikasse ja panid parinal lendu ja joonelt kase otsa. Ma nägin esimest korda elus lendavaid parte. Enamasti nad ikka ujuvad kuskil. Aga nüüd – pardid kase ladvas.

Ja mul on ikka NII hea meel, et mul see aiamaa nüüd on.

 

Advertisements

Pidu ja töö

Eile aiamaale ei jõudnud, olgu mind nii mitu kui tahes. Hommikul kirjatöö, Otil joonistamised, siis immutasin taas laudu ja pärast seda käisime Keedika metsas Marju sünnipäeval. Ilus. Ebatavaline. Tavatu. Ja väga lahe. Sünnipäevapidu päikselisel metsalagendikul, maa sees küpsetatud liha ja kõige muu heaga. Boonuseks veel see võrratu soe ilm.

Aga pärast linna tagasi tulles läksime Sadama viide ja jätkasime mõnusat äraolemist seal.

Selliseid peopäevi on ka vahel vaja.

Seevastu oli aiamaa tänases programmis põhitegija.

Ott tegi peenraraamid ja mina hoolitsesin sisu eest.

aiamaa 27.4.14

Ott sai kompostla peaaegu valmis. Selle ülemine pool tuli roheline, nagu näete. Nii juhtus, sest poest toodud purkidel oli vigur sees. Aga olgu see kast siis selline lustakas.

aiamaa1 27.4.14

Nii see käis. Ämbrikesega paraku, sest aiakäru paigutamine Sussi sisse on veidi komplitseeritud värk.

aiamaa2 27.4.14

Ja pärast mõnetunnist müttamist jäi meist maha selline tööjärg.

 

aiamaa4 27.4.14

Midagi toimub

Väänasin eile omas kodus jala välja, kui ühest toast teise tooli tassisin ja selle juures õnnetu Tötsu otsa komistasin. Tädi Tötsu jäi terveks. Mina üldiselt ka, kui mõneks minutiks silme eest mustaks võttev valu ja sellele järgnenud mõningane paistetus välja arvata. Igatahes ei takistanud see meid õhtul aiamaale minemast ja seal paar tunnikest toimetamast.

aiamaa  25.4.14

Vanad sõstrapõõsad maha pügatud, et neid oleks veidike lihtsam juurida. Ott ehitab eemal kompostlat. Ees kile all on leiva ema. (No ikka teate ju seda vanasõna, et sitt on leiva ema.)

aiamaa1 25.4.14

Hooaja tüüpiline vaade aiahuvilisele abikaasale (Oti omale). Kes seekord üritab kobamisi peenrapiire maha märkida. Paraku selgus alles kohapeal, et mõõdulindi ja õige peenranööri olime koju puukuuri unustanud. Tagasi ka minema ei hakanud. Pildi pealt näen ise ka, et mu silmamõõt “longab”.

aiamaa2 25.4.14

Oti kompostlaehitus. Ta eraldas väga tänuväärselt ka selle alla jäänud ilusa istutusmulla kihi mõttekamate ülesannete tarbeks. Nende vanade põõsaste oksad on arvatavasti kompostla jaoks palju otstarbekam põhjamaterjal.

aiamaa3 25.4.14

Mees peab õhtuks tegema hunniku, ja naine likvideerima hunniku, räägivad targad. Siin ülemisel ja alumisel pildil näiteks ongi Oti tänane hunnik. Küll mina selle alumise varsti laiali kannan.

aiamaa4 25.4.14

Ja nüüd lihtsalt mõned olustikupildid. See on ühe sealse naaberaedniku tähelepanuväärne vihmaveesüsteem:

vihmaveesüsteem 25.4.14

Ja sellist riistapuud tahaksin ma endale ka sinna. Väga nutikas, kui arvestada, et vett on vaja u 150 m kauguselt vedada.

veekäru 25.4.14

Aga kõige selle muu huvitava hulgas käis mul eile päeval ka üks armas külaline, kellega paar tundi ilma ühegi kahetsuseta maha lobisesime. Ja ma käisin koduaias üle kirdepeenra, kobestasin, tükeldasin liiglaiuvat  floksi  ja monardat, istutasin muu padriku varjust omaette ühe isekülvist tekkinud noore taime, mis tõenäoliselt on  Faasseni naistenõges. Pärisin sealsete lillekeste tervise järele. Ja avastasin, et uskumatu, need 3 tokkroosi, mis ma augusti algul (väikestesse!) pottidesse külvasin, kasvuhoone nurga taha ära unustasin ja alles detsembris üks päev enne lund avastasin ning siis tohutu paanika, süütunde ja veendumusega, et nagunii nad ei ela üle, aga ma olen vähemalt mingi võimaluse veel andnud, maha istutasin, need on elus ja kasvavad. Jeesuspüks. Olgu nad tänatud. Ehk nad andestavad mulle siiski.

Töötoa akna alusesse peenrajuppi andsin natuke sõnnikut. Peab mujale ka andma, ilma ikka ei edene kõige paremini. Püüdsin siin vahepeal seenhaiguste vältimiseks lämmastiku andmist vältida ja polegi nüüd umbes 3 aastat väetist pannud, aga minu järeldus on, et lahja liivamaa peal siiski pikalt nii ei saa. Taimed jäävad nälga, kasv kidub, õied jäävad väiksemaks. Nii et see aasta siis jälle natuke sõnnikut neile.

Ja siis mingi tund aega vahepeal immutasin kuuri ees lauajuppe, millest Ott aiamaale kompostlat ehitab.

Tööd tegin tegelikult ka, miski 130 lehekülge keeletoimetuse kolmandat ringi, lullamilla tänasesse lehte ja ühe “Saladuste” loo kavandi ja stseenijaotuse.

Kuidagi uskumatu tundub, et ma äkitselt oma päevas nii palju jõudsin. Ma ise ka ei saa sellest õieti aru, aga see ongi vist see, kui vunk on sees.

Jalatäis maad

Pilpaküla rentnik jätkab reportaaži.

Et oleks fikseeritud algseis. Nagu ikka, alguses on kõik tühi ja paljas (kuigi söötis maast rääkides pole see väljend tegelikult päris õige, sest loodus tühja kohta ei salli ning igivanad sõstrapõõsad ja totaalselt ülekasvanud “irooniad” on teinud mitu aastat ainult seda, mida nad ise tahavad.

Maatükk on pikk kitsas siilakas, nurgapealne. Kaardi peal 8 X 35 m, aga reaalis on kahes küljes kuivenduskraavid, mis omajagu sellest ära ampsavad, ja kolmandas küljes, minu ja naabri vahel, umbes meetrine isetekkeline vahetee (see rattakummi kõrval paistev rohutee). Minust on ilmselt tark seda mitte puutuda, sest inimesed on harjunud sealt käima. Meie lapike lõpeb seal, kus paistab meie roheline Suss.

aiamaa apr1

Ja siin on vaade teiselt poolt, sealt Sussi juurest. Mina püüan parasjagu seal kasvavaid põõsaid tuvastada. Näib, et on noor ja töödeldav iroonia. Aga need ülekasvanud kõrged irooniad tulevad ilmselt maha ja kõik tagumise otsa marjapõõsad ka välja, sest need on nii hukas, et isegi noorendamine tundub olevat tühi töö. Parem püüan juurimisel leida sealt mingeid noori juppe, millest paar uut põõsast kasvatada. Noorendada on aga võimalik (ülemisel pildil vasemal) tee ääres teistest eraldi paiknevat kaht pöösast, kui ma aru saan, millega tegemist on ja kas tasub.

aiamaa apr3

Maa on madalapoolne, niiskem ja savikas, aga mitte liiga. Mure ja must, lausa isuäratav, haukaks või ise. Mu koduaias pole kunagi kuskil sellist mulda olnud, liiv ja paerähk vaid, mis laseb vett ja toitaineid endast läbi kui sõel ega hoia midagi. Jällegi minu jaoks väga huvitav olukord, midagi harjunust hoopis erinevat. Ma arvan, et köögiviljadele seal meeldib, ja kui ma peenrad põhjalikult ära multšin, siis vast ei pea ennast kastmisega kah pooleks kangutama. Sest multšima ma seal pean nagunii, veevõtukoht on minu lapist u 150 m eemal, ega ma ilmselt juulikuus nende ämbritega joosta ei viitsi rohkem kui hädavajalik, ja  sellepärast tuleb hoida võimalikult palju seda vett, mis seal maa sees juba on või vihmaga tuleb või mida ma sinna juurde kallan. Ma nimelt olen seda usku inimene, et liigutada kõigepealt rohkem aju ja siis selle võrra vähem oma väärtuslikke lihaseid.

Vene aiatarkadel on pealegi päris ägedaid nippe, kuidas pääseda oma aias ka võimalikult minimaalse kaevamisega. Kui vaatate mu maad, siis ilmselt hakkab selg valutama juba paljast mõttest sellele tööle. Nii et ma püüan selles osas ka kokkuhoidlikuks jääda. Tuleb võimalikult vähe labidat ja võimalikult palju multši.

Ja mis veel. Mu kallid lähemad sõbrad, võtan teiega peagi ühendust oma selleaastase sünnipäeva asjus. Ärge kartke, need ei toimu talgute korras – küll aga on lahenenud see igavene küsimus, mida sünnipäevalaps kingituseks soovib. Nagu te näete, saan ma endale nüüd lubada kasvuhoonet, mis on suurem kui 2 m2 (nagu mu koduaias). Palun mulle see aasta teha kingituse asemel vabalt valitud suuruses rahaline eraldis kasvuhoonefondi.  Täpsustan seda asja ilmselt veel järgneva nädala jooksul.

Mis siis veel. Puhkusekausta tegin ette ühed “Suletud uksed”, kus edutamise lävel seisev pereisa satub tööl ilgete intriigide ohvriks, mille käigus pahadel ja kadedatel õnnestub tema elu peaaegu ära hävitada. Lõpetan poliitilise põneviku kolmandat toimetamisringi ja saadan enne õhtut ära kah. Ning vahepeal kirjutan ühe lullamilla.

Tuli ära!

Haa!

Ma olen nüüd pilpaküla ehk viisakas keelepruugis aianduskooperatiivi aiamaarentnik. Uskumatu, et 350 m2 paar aastat söötis seisnud maad paljude teiste sarnaste maaribakeste vahel võib mõne inimese nii õnnelikuks teha!

Sõitsime Otiga jälle õhtul mööda neid pilpakülasid… ja käisin selle maa-ala pealiku ukse taga. Üksainus maatükk oli neil vaba, ja selle me saime, täiesti naljaka aastarendi eest. Ma ei julge seda summat väljagi öelda, sest te keegi ei usuks, see on tänases Eestis nii vähe, et ei ole peaaegu üldse midagi. Ütleme nii, et kuutasu tuleb sentides. Nõukogude ajal asutuse juurde loodud aianduskooperatiiv, mis siiani tegutseb tolleaegsete joonestatud plaanide alusel ja arvestus jookseb hämmastava täpsusega. See on tegelikult päris korralik rehnut ja süsteem, mida seal siiamaani peetakse, mis oli mu jaoks üllatus. Ma kujutasin ette, et see kõik on kaootilisem ja isetekkeline ja isearenev ja isevohav jne, umbes nagu aiandusgeriljad ühiskondlikul maal – aga ei. Rehnut on täpne ja vanapaar, kes seda rehnutti peab, äärmiselt sümpaatsed inimesed.

Nüüd läheb alles õieti huvitavaks. Mu verevarustus paranes hoobilt ja uusi plaane ning tegutsemistuhinat olen tuubil täis. Ja ootan iga järgmist päeva, sest jälle on võimalik midagi uut teha, uusi asju kogeda ja luua. Imeline!

Varsti kavatsen pilte ka panema hakata.

Puhkuseplaanid

Uudiseid pole. Käisime täna hommikul Otiga korraks sõitmas, tahtsin tabada üht inimest, kellelt aiamaalapi kohta küsida (on sellel maa-alal “natšalnik”), aga ei saanud pihta. Telefonis teisalt samal teemal ka pettumused. Mis pagana variant see on, et Narva inimesed (üks sats, kes pärast Nõukogude sõjaväeosa väljaviimist ja siinse sõjalennuvälja likvideerimist otsustasid mitte Venemaale tagasi minna, vaid Narva kanti kolida) oma Haapsalu-lähedastes endistes aianduskooperatiivides asuvaid suvilakökse ja -krunte maha ei müü, kuni “babuška” veel elab (mis on arusaadav), aga ise ei kasuta ja rendile ka ei anna?

Hirm ilmselt, mis muud. Ulakaid, hooletuid ja halbu inimesi on ilmselt palju. Ja parem karta kui kahetseda. Nii et tegelikult ma mõistan küll. Aga ikkagi, pagana pihta, mis variant see on… Ja kuidas neid nii palju on?

Ühesõnaga, ei ole see tuju täna suurem asi.

Tegin keeletoimetust. Juba ootab uus töö samuti järge, kiire tähtajaga. Ja veel mõned stsenaariumid. Hea, et nii on.

Püüan sel kevadel planeerida oma töid nii, et suvel puhkuse saaksin. Ma tunnen siirast huvi, mis tunne see võib olla, kui terve kuu aega järjest kirjatööd ega keeletoimetust ei tee. Mul pole sellist puhkust olnud juba… isver, umbes 13 aastat. Aga sellise puhkuse tekitamine tähendab, et ma peaks oma kuu aja tööd kõik ette ära tegema. Kui kolme kuu peale ära jaotada, siis vast on võimalik? Ja siis juuli esimesel päeval võtan asjad sealt kaustast ja saadan kõik sinna, kuhu vaja, ja esimese augustini ei kirjuta ühtegi seostatud teksti ega toimeta kümmet tähemärki ka. (Blogi võib-olla välja arvatud.) Sest ma tõsiselt tunnen, et vajaksin päris puhkust, pikemat kui paar süümepiinadega halliks kirjatud päeva.

Aga tegelikult ma kardan, et see viib selleni, et ma juuli algul avastan peast mingi uue idee, mida tohutu entusiasmiga kirja panema hakkan, nt saan mingi üüratu inspiratsioonipalangu, mille tulemuseks on ikkagi see, et puhkust netu. Samas suur pluss on ikkagi asjaolu, et siis mul on pea ja käed selle oma asja ajamiseks ju vabad, ei pea sügelema ja kügelema mingite tähtaegade pärast.

Njah.

Üksindusahistuses kuldnokk

See kuldnokk, kes meie pesakasti see kevad sisse kolis, küll normaalne ei ole. Sest ma arvan tegelikult teadvat, mismoodi üks normaalne kuldnokk käitub ja häälitseb. Meil on neid siin kuuri seina küljes pesakastis ennegi elanud, hüüdnud ja õilmitsenud. See sellekevadine on ausalt öeldes aga puhta pöörane.
Ta toimetab ja “hängib” siin juba umbes nädala. Valvab pesakasti. Käib seal sisse-välja. Istub lennupulgal, vana antenni otsas, lipuvarda otsas, mõlema majakorsta otsas, kuuri katusel, ja kisendab.
Ta on väga üksik. Kosjaplaanid on ilmsed ja armuvalu ilmselt sügav. Sest nii veidraid hääli pole ma iial varem ühegi kuldnoka suust kuulnud — see ei ole mingi labane vhüüt-vhüüt, vaid äärmiselt vaheldusrikas huilgamine, vilistamine, kloksumine, nagistamine ja kudrutamine. Ja ta kisendab peaagu meeleheitlikult ja peaaegu lakkamatult. Kui ma pingi peal istun, siis lendab korsta otsa ja vahib mulle sealt etteheitvalt otsa ja karjub otse näkku. Nagu mina oleks süüdi selles, et ta ikka veel üksi on.
Mu võimed ei küündi selleni, et olla kuldnokkadele kosjamooriks. Ma lihtsalt loodan, et vanajumal heidab sellele armetule linnule armu ja saadab ta teele kauni kaasa, kellega pesakasti jagada.
Sest selle lennuava me ju ometi tegime suuremaks, pärast seda kui pääsuke sinna kinni jäi.
See oli tegelikult naljakas lugu — pesakasti meisterdas mulle kunagi meie kooli töömees Oskar, puhaku ta rahus. Panime rõõmsalt üles, jäime kuldnokki ootama — ei kedagi. Käidi küll just nagu vaatamas, aga sisse ei kolinud keegi peale mõne põõsalinnu ja tihasepaari. Ühel suvisel äikesepuhkemise hetkel selgus, miks. Käisid esimesed rasked piisad koos kõuemürinaga, ja üks paanikas kaldapääsuke otsustas suures paanikas sinna pesakasti varju otsima lennata. Plõmm. Jäi avasse kinni nagu kork pudelisuhu. Küll rabeles õnnetu, kuni end sisse siputas. Kas ta ka välja pärast sai, seda ma kahjuks ei tea, aga pärast seda intsidenti sai see pesakast alla võetud ja lennuava otsustavalt suuremaks saetud.
Pärast seda on seal elanud mitmedki kuldnokapaarid, nii et… peaks ju nagu endiselt mahtuma?

Aga muidu oli täna sigalaskäik, kodune koeratoidukombinaat, tünnis aiaprahipõletamine, kiljuttude viimistlus ja ärasaatmine, ning turult toodud 8 suurt ahvenat, kellele ma esmalt ei julgenud ligigi minna, sest need seal turul hüppasid alles kastis ringi. Ma keeldun nuga külge panemast alles liigutavale toidule. Ükskord lestadega pidin peaaegu krambid saama, kui ta mul noa all jenkat tantsima hakkas. Nuga lendas ühte köögiseina, lest teise, ja mina rohkem ligi ei läinud.
Kodus panin need ahvenad külmkappi ja lootsin, et umbes nelja tunni pärast on vast liigutamine lakanud ja ma suudan nendega midagi ette võtta. Aga siiski oli ebakindlus nii suur, et Ott pidi pärast appi tulema ja kõigepealt hakatuseks neil ahvenatel pead maha võtma. Siis nad tõepoolest enam ei liigutanud ja ma sain neid rappida, fileerida, paneerida ja praadida.
Oli väga maitsev õhtusöök.
Ning pärast kõpitsesin oma lillepeenardes suure mõnuga. Imeline, soe õhtu — ainult sääsed ja kihulased on samuti välja ilmunud. Õnneks mitte hordidena veel.

Päevad on väga pikaks läinud

Õhtul on küll tunne, et ühte päeva on mitu sisse mahtunud. Tööd on palju-palju, vaata ainult, kuidas järje peal püsida.
Nüüd küll täna sai üks suurem keeletoimetus kaela pealt ära, korrektuur ka läbi, sellega on kõik.
Kilujutud said ka täna valmis, homme hommikul vaatan veel üle ja silun ja siis – vuhh. Minge siis maikuus Meremuuseumisse kilunäitusele.
Ja totsikute ning pütsikute armee ülemise korruse katuseakende all, kasvuhoones ja kapitaolises rohelisse kilesse rüütatud “kasvuhoones” kasvab ähvardavalt. Ongi hea. Mis siis, et see on olnud peaaegu nagu mingi arutu trots, millega ma kõike siin muudkui külvasin ja külvasin, ignoreerides täiesti fakti, et minu 300-ruuduses aias ei ole enam ruumi. Samuti ei ole maja müüdud ega pääsu metsade-põldude vahele sealtkaudu. Aga ma tean, et MIDAGI ma nüüd igatahes teen, sest need taimed ma IGATAHES maha panen, lihtsalt ma hetkel ei tea veel, kuhu. Aga küll see tuleb minuni. Universum toimetab. Hoi.
Sel kevadel on küll nii, et kõik, mis puutun, taimeks muutub. Puht katsetuste huvides külvasin igasugu mitu aastat vananenud seemneid, ja nad kõik idanesid kui kuradid. Näiteks neli suvikõrvitsat, millest ma loomulikult täna ühtegi ära ei raatsinud visata ja kõik kenasti ikka pottidesse istutasin ning kasvukasse tõstsin. Küll ma hiljem mõtlen, kellele need kaks üleliigset taime ära sokutada. Täna külvasin ka mõnda topsi mõned oad, tõstsin kah kasvuhoonesse idanema. Eelmine aasta külvasin otse välja ja nädal hiljem olid nende ubade koha peal ainult rida vareste nokajälgi.Seda rõõmu ma neile enam ei tee, unustagu ära.
Täna sõitsime veel Ivari ja Liisiga Randsalu-tagust aiandustsooni avastama. Ma muide ei teadnudki (ise 25 aastat siin Haapsalus elanud), mis kõik seal teisel pool raudteetammi võsa vahel peidus on. Aiamaad ja. Isetekkelised aiamaad ja. Pilpakülad ja. Jube huvitav. Ma siin nuputan nüüd variante, kuidas ka sinna jaole pääseda.
Ilm oli täna lihtsalt pööraselt kaunis. See oli kena käik ka. Pärast kodus Ott grillis, mina tegelesin oma taimedega ja kirjutasin kilujutte. Tegin pashat ja see nüüd nõrgub külmkapis vajutise all. Homme värvin mune ka, kuigi väikseid lapsi meil ju majas enam ei ole. Iseenda pärast värvin. Pühad ju tulevad.
Nojah, ja siis pildistasin jälle mõned kudimused üles, mis siin märtsikuus nikerdatud sai. Ikka, pagan, see fotokas tuleb mul välja vahetada, sest need pildid ei kannata mingit kriitikat enam. Aga vähemalt mingi jälg maas, et näe, ikka teeb midagi mõistlikku ka, et näpud vähemalt on otsas ja liiguvad.

Ilusad valged meestesokid. kahjuks ei paista see ilus muster selle pildi pealt nii ilusti välja, kui ta tegelikult on.

M sokid 3:14

Kollased aasnarmastega naistesokid. Ilmselt kingin ära, sest minu väikse jala jaoks tulid veidi suured.

N sokid 3:14

Pruunid naelakastid. Ma juba tean, kellele ma need kingin. Aga kahju, et taas ei paista pildi pealt need ilusad viklid välja, mis ma neisse tegin. Ja muhulaste nupilise luoduse.

M pr sokid 3:14

Pärast neid pruune kottsokke jäingi kuidagi Muhu lainele. Tegin valmis sellised tütarlapsekindad:

kirimikud saledale käele 3:14

Väga harjumatu oli üle hulga aja number 1 varrastega kududa, või mis mul need kõige peenemad vardad ongi. Pealegi vaevab mind siinjuures üks küsimus, mis on minu jaoks täielik müstika – kuidas naised koovad ringile 100 ja rohkem silma, ilma et kinnas liiga lai tuleks? Olen proovinud, minu võimete lagi on 85 silma, edasi tuleb kinda asemel juba mõttetu lohv. Ja ma ei ütleks, et ma pehme käega kuduja olen. Vähemalt enda arust.
Ei tea. Võib-olla ma kunagi selle müstikuse ka lahendan.

Öö

On sügav öö,
ma lõpetasin töö
ja olen peast nüüd öhhöhhöö.
See 40 lehekülge stsena
ei kimbuta mind homme enam,
vaid kilujuttudele vabaks teeb
mu rõõmsa jutujooksutee…
ja kilu tähtaeg on ree-dee.
Head ööd, head ööd,
kui hea, et töö
sai siiski valmis keset ööd.

Vanaisa kepp ja piip

Käisime täna Aivo Paljasmaa uue tüki esietendusel. Seekord tegi ta Tammsaaret, kombineeris neljast kokku näidendi (“Poiss ja liblikas”, “Vanaisa surm”, “Vanad ja noored” ja “Põrgupõhja uus vanapagan”).

See rääkis surmast, muidugi. Aga sellisest õnnelikust, helgest surmast. Väga puhas, selge, ilus tükk. Puhastav. Tõstev. Selline, mis kaevab sinust palju üles.

Ma olen siiamaani täiesti kõigutatud seisundis, kuigi me pärast etendust läksime veel edasi tähistama ja istusime mitu tundi. Aivo muidugi tahab, et ma sellest Lääne Ellu kirjutaksin, aga samas ma tunnen, et ma ei oskaks sellest veel täna või homme midagi kirjutada, ma pean selle kõigepealt ise endas läbi seedima.

Ja ikka ma ei väsi Aivo lavastuste puhul imestamast, millist tööd ta suudab teha praktiliselt nullressurssidega. Tal pole näitlejaid, pole lava, erilisi rekvisiite, pole nagu midagi, ja ometi võtab ta need inimesed, harrastajad, asjaarmastajad, keda siit võtta on, need ruumid – muusikakooli aula, Vabakoguduse saal jne – ja teeb nendega imesid.

Ma ei ole teatri suhtes eriti kriitikameeleta, ja sellepärast ma imetlen ja imestangi seda, mida Aivo siin teeb. Ja seda tükki tasub vaadata. Nad mängivad seda Vanalinnapäevade ajal ka Tallinnas ühe korra, kuupäeva ja kellaaja teatan ka kindlasti, kui ise  need teada saan.

keppjapiip

« Older entries