Koera karjatamas

Klotsid mängivad täna Muhumaal, aga mina valvan kodus Hermanni, keda ei saa enam teiste hoole alla jätta, liiga hädine.
Sügisest saadik on meil Otiga ikka umbes kord nädalas see jutt ära, et peaks selle viimase süsti ette võtma… aga siis alati läheb koeral jälle paremaks ja nii süda ei raatsi.
See kevad, kui tal üks eriti hull päev oli, kus ta oli rohkem maas laabakil kui püsti, oli mul telefon juba käes ja arsti numbergi välja otsitud, kui mõtlesime, et… ootame homseni, vaatame. Ja järgmine päev oligi parem.
See on keeruline teema.
Intsuga mõtlesin ka seda kaua aega, aga tema puhul oli ühel hetkel lihtsalt väga selgesti näha, et nüüd on kõik, nüüd on õige aeg, sest edasi on puhas ja lakkamatu piin.
Hermannil seda hetke veel ei ole. Suhtleb, sööb hea isuga, tuleb vastu, saadab ära, tunneb huvi, mis õues toimub, kallistab (surub end kehaga vastu meid). On täitsa terve aruga ja sotsiaalne. Ja erilisi valusid minu meelest tal ka veel ei ole. Tema pikk elu (50-kilosele koerale 13 aastat on kõva sõna) seni on näidanud, et oma valusid ta enda teada ei hoia, tuleb kohe kurtma ja hakkab vinguma. Pealegi saab ju rohtu ka kogu aeg.
Lihtsalt see spondüloartroos ja kujunev halvatus, südamepuudulikkus ja aeglaselt arenev kasvaja.
Nii et murelik seis.Ma väga loodan, et meil on taipu see hetk ära tunda, kui endasi oleks tema elus hoidmine lihtsalt loomapiinamine. Samas südames kripeldab ka… et äkki on see seis juba praegu käes, lihtsalt me ei saa aru?

Aga tänases Lääne Elus nädala teemasse arvamuslugu.

Advertisements

4 kommentaari

  1. Maire said,

    12. apr. 2014 kell 23:33

    Ma ei tea mitte ühtegi dogi, kes oleks nii kaua elanud kui Hermann. Meie oma oli täpselt 1 aasta ja 1 kuu kui vikerkaare taha läks. Ja ta oli 12-sest pesakonnast viimane, teised olid ammu läinud. Meie oma jäi 2 nädalat enne surma nõrgaks, aga püsis siiski jalul ja saime temaga väljas käia. Aga ta ei jaksanud pead püsti hoida viimases lõpus ja lõi seda pidevalt mööbli vastu ära. Loomaarst ütles meile, et teeme süsti, nagunii on kohe lõpp. Aga me ei suutnud. Nii sai ta kaks lisanädalat, öösel une pealt läks oma pesas magades. Me olime endile nii tänulikud pärast, et lasime tal ise minna. Samas kui oleks olnud näha, et tal suured valud, siis ilmselt oleks ikka aidanud teda varem, aga valusid ei tundunud olevat.
    Väga raske teema. Palju kallistusi teile sinna!

    • Maire said,

      14. apr. 2014 kell 11:54

      ups, ma tahtsin kirjutada, et meie koer elas 10 aastat ja 1 kuu.

      • aidivallik said,

        14. apr. 2014 kell 17:04

        Hermann ei ole ju puhast tõugu, vaid ilmselt dogi ja nt musta saksa lambakoera patutegu. Kuid minu mäletamist mööda on Eesti vanim tõuline dogi elanud 14 aastat ja mingid kuud.
        Hermann käib väljas koduaias, mujale jalutama pole temaga enam saanud ammugi – viimane kord üritasin temaga lossiparki minna eelmisel kevadel, ja siis keerasime ka 200 m pärast tagasi, kui tal selle lühikese maa peale 4 korda jõudis tagumik maha vajuda.

  2. Hundi ulg said,

    13. apr. 2014 kell 21:57

    oehh…


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: