Vanaisa kepp ja piip

Käisime täna Aivo Paljasmaa uue tüki esietendusel. Seekord tegi ta Tammsaaret, kombineeris neljast kokku näidendi (“Poiss ja liblikas”, “Vanaisa surm”, “Vanad ja noored” ja “Põrgupõhja uus vanapagan”).

See rääkis surmast, muidugi. Aga sellisest õnnelikust, helgest surmast. Väga puhas, selge, ilus tükk. Puhastav. Tõstev. Selline, mis kaevab sinust palju üles.

Ma olen siiamaani täiesti kõigutatud seisundis, kuigi me pärast etendust läksime veel edasi tähistama ja istusime mitu tundi. Aivo muidugi tahab, et ma sellest Lääne Ellu kirjutaksin, aga samas ma tunnen, et ma ei oskaks sellest veel täna või homme midagi kirjutada, ma pean selle kõigepealt ise endas läbi seedima.

Ja ikka ma ei väsi Aivo lavastuste puhul imestamast, millist tööd ta suudab teha praktiliselt nullressurssidega. Tal pole näitlejaid, pole lava, erilisi rekvisiite, pole nagu midagi, ja ometi võtab ta need inimesed, harrastajad, asjaarmastajad, keda siit võtta on, need ruumid – muusikakooli aula, Vabakoguduse saal jne – ja teeb nendega imesid.

Ma ei ole teatri suhtes eriti kriitikameeleta, ja sellepärast ma imetlen ja imestangi seda, mida Aivo siin teeb. Ja seda tükki tasub vaadata. Nad mängivad seda Vanalinnapäevade ajal ka Tallinnas ühe korra, kuupäeva ja kellaaja teatan ka kindlasti, kui ise  need teada saan.

keppjapiip

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: