Vanaisa kepp ja piip

Käisime täna Aivo Paljasmaa uue tüki esietendusel. Seekord tegi ta Tammsaaret, kombineeris neljast kokku näidendi (“Poiss ja liblikas”, “Vanaisa surm”, “Vanad ja noored” ja “Põrgupõhja uus vanapagan”).

See rääkis surmast, muidugi. Aga sellisest õnnelikust, helgest surmast. Väga puhas, selge, ilus tükk. Puhastav. Tõstev. Selline, mis kaevab sinust palju üles.

Ma olen siiamaani täiesti kõigutatud seisundis, kuigi me pärast etendust läksime veel edasi tähistama ja istusime mitu tundi. Aivo muidugi tahab, et ma sellest Lääne Ellu kirjutaksin, aga samas ma tunnen, et ma ei oskaks sellest veel täna või homme midagi kirjutada, ma pean selle kõigepealt ise endas läbi seedima.

Ja ikka ma ei väsi Aivo lavastuste puhul imestamast, millist tööd ta suudab teha praktiliselt nullressurssidega. Tal pole näitlejaid, pole lava, erilisi rekvisiite, pole nagu midagi, ja ometi võtab ta need inimesed, harrastajad, asjaarmastajad, keda siit võtta on, need ruumid – muusikakooli aula, Vabakoguduse saal jne – ja teeb nendega imesid.

Ma ei ole teatri suhtes eriti kriitikameeleta, ja sellepärast ma imetlen ja imestangi seda, mida Aivo siin teeb. Ja seda tükki tasub vaadata. Nad mängivad seda Vanalinnapäevade ajal ka Tallinnas ühe korra, kuupäeva ja kellaaja teatan ka kindlasti, kui ise  need teada saan.

keppjapiip

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: