Üksindusahistuses kuldnokk

See kuldnokk, kes meie pesakasti see kevad sisse kolis, küll normaalne ei ole. Sest ma arvan tegelikult teadvat, mismoodi üks normaalne kuldnokk käitub ja häälitseb. Meil on neid siin kuuri seina küljes pesakastis ennegi elanud, hüüdnud ja õilmitsenud. See sellekevadine on ausalt öeldes aga puhta pöörane.
Ta toimetab ja “hängib” siin juba umbes nädala. Valvab pesakasti. Käib seal sisse-välja. Istub lennupulgal, vana antenni otsas, lipuvarda otsas, mõlema majakorsta otsas, kuuri katusel, ja kisendab.
Ta on väga üksik. Kosjaplaanid on ilmsed ja armuvalu ilmselt sügav. Sest nii veidraid hääli pole ma iial varem ühegi kuldnoka suust kuulnud — see ei ole mingi labane vhüüt-vhüüt, vaid äärmiselt vaheldusrikas huilgamine, vilistamine, kloksumine, nagistamine ja kudrutamine. Ja ta kisendab peaagu meeleheitlikult ja peaaegu lakkamatult. Kui ma pingi peal istun, siis lendab korsta otsa ja vahib mulle sealt etteheitvalt otsa ja karjub otse näkku. Nagu mina oleks süüdi selles, et ta ikka veel üksi on.
Mu võimed ei küündi selleni, et olla kuldnokkadele kosjamooriks. Ma lihtsalt loodan, et vanajumal heidab sellele armetule linnule armu ja saadab ta teele kauni kaasa, kellega pesakasti jagada.
Sest selle lennuava me ju ometi tegime suuremaks, pärast seda kui pääsuke sinna kinni jäi.
See oli tegelikult naljakas lugu — pesakasti meisterdas mulle kunagi meie kooli töömees Oskar, puhaku ta rahus. Panime rõõmsalt üles, jäime kuldnokki ootama — ei kedagi. Käidi küll just nagu vaatamas, aga sisse ei kolinud keegi peale mõne põõsalinnu ja tihasepaari. Ühel suvisel äikesepuhkemise hetkel selgus, miks. Käisid esimesed rasked piisad koos kõuemürinaga, ja üks paanikas kaldapääsuke otsustas suures paanikas sinna pesakasti varju otsima lennata. Plõmm. Jäi avasse kinni nagu kork pudelisuhu. Küll rabeles õnnetu, kuni end sisse siputas. Kas ta ka välja pärast sai, seda ma kahjuks ei tea, aga pärast seda intsidenti sai see pesakast alla võetud ja lennuava otsustavalt suuremaks saetud.
Pärast seda on seal elanud mitmedki kuldnokapaarid, nii et… peaks ju nagu endiselt mahtuma?

Aga muidu oli täna sigalaskäik, kodune koeratoidukombinaat, tünnis aiaprahipõletamine, kiljuttude viimistlus ja ärasaatmine, ning turult toodud 8 suurt ahvenat, kellele ma esmalt ei julgenud ligigi minna, sest need seal turul hüppasid alles kastis ringi. Ma keeldun nuga külge panemast alles liigutavale toidule. Ükskord lestadega pidin peaaegu krambid saama, kui ta mul noa all jenkat tantsima hakkas. Nuga lendas ühte köögiseina, lest teise, ja mina rohkem ligi ei läinud.
Kodus panin need ahvenad külmkappi ja lootsin, et umbes nelja tunni pärast on vast liigutamine lakanud ja ma suudan nendega midagi ette võtta. Aga siiski oli ebakindlus nii suur, et Ott pidi pärast appi tulema ja kõigepealt hakatuseks neil ahvenatel pead maha võtma. Siis nad tõepoolest enam ei liigutanud ja ma sain neid rappida, fileerida, paneerida ja praadida.
Oli väga maitsev õhtusöök.
Ning pärast kõpitsesin oma lillepeenardes suure mõnuga. Imeline, soe õhtu — ainult sääsed ja kihulased on samuti välja ilmunud. Õnneks mitte hordidena veel.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: