Uudiseid

Meie kuldnokk leidis oma kaasa ja hüsteeriline armuvalu lõppes ning asendus pingevaba koduloomisõhinaga. Askeldavad mul siin, noored ja õnnelikud, lausa lust neid vaadata.

Ja üks vares vehkis täna hommikul kuuri katusel voblaga. Särg või nurg, midagi sellist näis olevat. Kihutasin fotokat tooma, aga kui tagasi jõudsin, siis haaras ta oma vobla paremini noka vahele ja lendas minema. Ma ei kujuta ette, kust traadi pealt see kala nüüd pihta pandi ja kuidas vares selle sealt kätte sai üldse. Uskumatud linnud.

Kirjutasin ühe Saladuste sügishooaja stsena. Üle pika aja taas kord kummituslugu. Aga sellised on lõbusad, ma ise ka naudin nende kirjutamist. Lustakad ja natuke lapsikud lood, mitte mingid painavad suhtedraamad, nagu see järgmine mu töölaual. Lugu ühest emast, kes otsustas oma tütre noore, süütu ja algatusvõimetu peika tütre jaoks seksuaalselt “välja õpetada”. Nunuh. Ma ikka ei väsi imestamast, mis kõik toimub inimeste peades.

Aiamaal müttasime täna ka, aga lõpus ära tulles unustasin tööjärje pildistamata. Kuid kirjeldan – paika sai veel 2 peenraraami. Tasandasin maad ja peenravahesid. Kaevasin veidi. Kuid tõesti, vaid veidi. Mitte ei uhanud järjest.

Ma mõtlen selle sealse veevarustuse peale ikka. Mul läheks vaja miskit ratastel olevat veetünni, nagu aiamaanaabril on (aga tal on liiga pisike), millega sealt 100 m kaugusel olevast veeaugust seda kohale vedada. Huvitav, kuidas selline kokku kombineerida? Ja teine asi, kuidas ma selle vee sealt veeaugust tünni ammutan? Elektrit seal pole, pumbaga seega keerulised lood. Bensiinipumbad on ju ka olemas, aga maksavad ülekohtuselt palju raha. No kohe mõeldamatult palju selleks, et  sel aastal ostma hakata. Vitsamees ja kopp? Ka vist sel hooajal ei kanna välja. Veel ideid?

Sinikaelpardid kurameerisid täna seal aiamaaäärses ojas, nii et lust vaadata. Aga ma vist vahtisin neid liiga pikalt ning häbematult, nii et nad lõpuks sattusid just nagu paanikasse ja panid parinal lendu ja joonelt kase otsa. Ma nägin esimest korda elus lendavaid parte. Enamasti nad ikka ujuvad kuskil. Aga nüüd – pardid kase ladvas.

Ja mul on ikka NII hea meel, et mul see aiamaa nüüd on.

 

Advertisements

1 kommentaar

  1. 30. apr. 2014 kell 09:30

    Inimeste pead on nagu Tätte topeltgarantiiga arusaamatu asi. Päris palju on sellist kraami, ilma milleta maailm oleks parem ja mõnusam paik.
    Ma kommenteeriks parem natuke seda tynniasja.
    Aavikuemand pakub kärutatavaid plastikkotte, lased vett täis ja hiljem kallad, kuhu vaja. Umbes 80 liitrit. Täis ei pea panema 🙂
    Mina ei saa praegu taolisi väljaminekuid endale lubada. Aga igal autoomanikul on kodus 10, 20 või ka 40-liitrisi kanistreid, igasuguseid leikasid ja voolikuid ka. Olenavalt nõu suurusest õngitsed vee otse tiigist kankuga välja v kallad käru peal oleva mahuti täis, keerad korgi peale ja muudkui kärutad! Töötab, kontrollitud. Sellisel kuumaastikul, nagu minu kunagistest segisongitud põllumaast tehtud alumine puuviljaaed, ei saa raske käruga sõita, aga 2×20 on paras laadung. Ilmselt paljudele teistele hobiaednikele ka.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: