Koera karjatamas

Klotsid mängivad täna Muhumaal, aga mina valvan kodus Hermanni, keda ei saa enam teiste hoole alla jätta, liiga hädine.
Sügisest saadik on meil Otiga ikka umbes kord nädalas see jutt ära, et peaks selle viimase süsti ette võtma… aga siis alati läheb koeral jälle paremaks ja nii süda ei raatsi.
See kevad, kui tal üks eriti hull päev oli, kus ta oli rohkem maas laabakil kui püsti, oli mul telefon juba käes ja arsti numbergi välja otsitud, kui mõtlesime, et… ootame homseni, vaatame. Ja järgmine päev oligi parem.
See on keeruline teema.
Intsuga mõtlesin ka seda kaua aega, aga tema puhul oli ühel hetkel lihtsalt väga selgesti näha, et nüüd on kõik, nüüd on õige aeg, sest edasi on puhas ja lakkamatu piin.
Hermannil seda hetke veel ei ole. Suhtleb, sööb hea isuga, tuleb vastu, saadab ära, tunneb huvi, mis õues toimub, kallistab (surub end kehaga vastu meid). On täitsa terve aruga ja sotsiaalne. Ja erilisi valusid minu meelest tal ka veel ei ole. Tema pikk elu (50-kilosele koerale 13 aastat on kõva sõna) seni on näidanud, et oma valusid ta enda teada ei hoia, tuleb kohe kurtma ja hakkab vinguma. Pealegi saab ju rohtu ka kogu aeg.
Lihtsalt see spondüloartroos ja kujunev halvatus, südamepuudulikkus ja aeglaselt arenev kasvaja.
Nii et murelik seis.Ma väga loodan, et meil on taipu see hetk ära tunda, kui endasi oleks tema elus hoidmine lihtsalt loomapiinamine. Samas südames kripeldab ka… et äkki on see seis juba praegu käes, lihtsalt me ei saa aru?

Aga tänases Lääne Elus nädala teemasse arvamuslugu.

On põhjust piinlikkust tunda

… sellepärast, et ma nüüd nii kaua kirjutanud ei ole.
Ja omad sõbrad ilmselt ka vaatavad juba imelikult, et äkki ma ei taha enam nendega suhelda või midagi.
Aga ei, ma olen lihtsalt üritanud siin kole tubli olla ja õppida ära oma tööde organiseerimine, nii et ma päeva jooksul kõike jõuaksin, mis vaja. See tähendab pikka nimekirja märkmikus, mis kõik peaks saama päeva jooksul tehtud. Ja ma avastasin, et see on parim viis peast päris hulluks minna ja sotsiaalne pool oma elust enam-vähem välja suretada või nii. Sest kui võtta nüüd oma tegemised kategooriatesse “asjaajamine”, “töö”, “majapidamine”, “aed”, “õmblemised ja parandamised” ja “kudimine”, ja planeerida igasse kategooriasse iga päev vähemalt üks asi, siis läheb ikka hulluks küll ja ma saan ju ise aru küll, et nii ei saa. Või noh, saab, ja on efektiivne, aga väsitab koledasti ära ja siis see sotsiaalne pool.
See on jälle see keegi väike asperger või tundmatu lapsepõlvetrauma minus, kes niiviisi teeb. Tahtes üha parem olla. Parem, kui ta tegelikult on.
Ma pean mingi parajuse leidma nende süsteemidega.
Ühesõnaga, ma mõtlen kõigi oma sõprade peale endiselt soojuse ja armstusega, aga ma mul on olnud siin iseendaga madistamist ja piikidemurdmist nüüd, ärge pange pahaks. Ma pole kaotanud lootust vanaduseks ikkagi normaalseks inimeseks saada. Lihtsalt ma ei tea, kuidas see käib.
Täna, muide, jäi rubriik “Majapidamine” peaaegu katmata. Okei, süüa tegin, aga see on nagunii väljaspool arvestust. Rubriigis “Asjaajamine” maksin maksuametile eelmise kuu maksud ära (valus oli ka natuke) ja saatsin veenäidu. Rubriigis “Töö” sai pika mõtteheitluse tulemusena kirjutatud Andrusele lubatud arvamuslugu Lääne Elu jaoks (kallis lapsepõlvesõber on ju nüüd peatoimetaja) ning tehtud ühele parasjagu eesolevale krimkale 50 lk keeletoimetust. Rubriigi”Aed” raames kaevasin ühe peenra ja külvasin varajast hernest katteloori alla. Rubriigis “Õmblus” oli plaanis teha mu pooleliolevasse musta nööbitavasse seelikusse palju nööpauke, aga jäid tegemata, sest rubriigis “Kudimine” läks Muhu männaga liiga huvitavaks (see tuleb ühtede kirisõrmikute sisse, mida praegu koon).
Aias oli täna imeline. Ma oleks sinna jäänudki, see vaikne koperdamine ja mullas pööramine täidab mu iseäraliku õnnetunde ja suure südamerahuga. Aga see arvamuslugu ja keeletoimetus tahtsid tegemist.

Eesti Ekspressis ilmus mu ammu kirjutatud raamatuarvustus ära, tasuline.

Võiks lullamillasidki panna. Selliseid kevadisi.

SOPP

VALGEL KIISUL KÄES ON KEVAD,
KÜLM EI KISU SABAST ENAM!
KIISU HÜPPAB AKNAST ÕUE,
SOE JA RÕÕMUS TUNNE PÕUES.
AGA EHMUB: OT-OT-OT,
MIS TEEB MAAS SIIN KÕIK SEE SOPP?
VALGE KIISU VALGE KÄPP
MUSTAKS SAAB, KUI MAAS ON RÄPP!
PÄRAST TUNNEB KIISU SUNDI
LAKKUDA END MITU TUNDI.

AGA LASTE MEELEST SOPP
POLE ÜLDSE HALB JA ROPP.
KUI NAD PÄRAST VIITSIKS KA
END SELLEST PUHTAKS LIMPSIDA!
sopp

KEVADINE KARU

KUI KEVAD TULEB PAUGUGA,
ME LÄHME METSA LAULUGA.
SEAL RÕÕMUSTAB MEID SINILILL
NING PÕÕSAST LEITUD PAJUPILL
JA KRAAVIST KOSTEV KONNAKROOKS
JA VÄRSKEID PUNGI AJAV OKS.

KUID ÄKKI KOSTAB: “MÕMM-MÕMM-MÕMM!”
OI ISSAND JUMAL, KARUJÕMM
ON TALVEUNEST ÄRGANUD
JA MEID SIIN METSAS MÄRGANUD!
TAL TALVEL TÜHJAKS LÄINUD KÕHT,
JA MEIL ON MAGUS LIHALÕHN…
MIS MUUD KUI TALDADELE TULD,
SEST NÜÜD ON LUGU TÕESTI HULL!

mõm

Newer entries »