Nüüd on juba näha

Panen jälle ogoroodina pilte. Nimelt nüüd hakkab juba näha olema, kuidas meil kogu see kupatus seal planeeritud oli. Ja praeguse seisuga on juba peaaegu kõikides ka taimed sees kasvamas, välja arvatud viimases kahes kastis, mis veel augutamist, katmist ja täitmist tahavad.

nagu oli mõeldud

Ja teiselt poolt:

nagu oli mõeldud1

Igatahes kastidega on nüüd kõik. Ainult üks koht tuleb veel sparglile välja mõelda, aga see ei tule suur.

kapsalapsed1

Eile õhtul istutasin igasugu kapsaid, sest neid me sööme nüüd palju. Täitsa uskumatu, et kui enam kartulit ei söö, suureneb muu erineva köögivilja tarbimine kohe hoobilt. Sellepärast ma nendega ennast tagasi ei hoidnud. Ja üleüldse, köögivilju olen külvanud ja istutanud nüüd palju ja igasuguseid. Tegelikult ma juba mõtlengi, et ilmselt läksin jälle liiale, aga eks näe. Mul pole kunagi köögiviljanduse jaoks sihukest larakat maad käes olnud ja sellepärast on kogu aeg köögivilju mu aias olnud liiga vähe, nii et mul absoluutselt puudub ettekujutus mingite adekvaatsete koguste osas, mitu taime seda või teist meie pere vajadused kataks. No aga eks nüüd need kogemused tulevad. Ja mida saab liiga palju, see saab sõpradele laiali jaotatud.

Ja kui nüüd viimased taimed maha saavad, siis järgmise samm projektis on peenravahede vormistamine. Te ei kujuta ette, ma leidsin ühe toa, mis on umbes maast laeni saepuru täis ja ma tohin selle kõik endale võtta. Mõnikord veab ikka uskumatul kombel. Lihtsalt käibib see vana tõde: räägi inimestega. Ja ema käest sain tohutu hunniku vanu nõukaaegseid tapeete, mida sinna saepuru alla lahti rullida. Mitmekordselt.

Aga pärast seda eilset istutamisorgiat käisime veel õhtul väljas istumas. Koos Ivari, Liisi, Tarmo ja veel mõne teisega. Ma pean küll tunnistama, et väsisin kohatult vara ära ja südaöö paiku tuli tohutu tung koju koti peale saada.

Praegu lõpetan maikuu viimast stsena, üht “Suletud uste” osa, kus nelja lapse ema istub kelmuste ees vanglas ja mis kõik edasi saab. Sihuke veider lugu. Ei meeldi eriti. Sellepärast edeneb ka visalt.

Advertisements

Vähemalt ogoroodinal läheb elu edasi

Korjame end siin vaikselt kokku ja toimetame ogoroodinal ikka ka edasi. See on hea ja teraapiline. Ainult et nüüd on meil seal ka tädi Tötsu kaasas. Ei taha, et ta üksida kodus kurvastaks. Sest tema ju ka leinab. Sööb nüüd viletsasti ja on pärast Hermanni surma hakanud käppi närima. Muidugi keelame iga kord, kui peale satume, aga…

Siis ongi ta meil nüüd igal pool kaasas. Et vähemalt see osa tema maailmast paigal ja koos püsiks.

Tööjärjega oleme poolel teel kasvuhoonest kompostrini. Sinna kolme kasti peaksid tulema brokolid, leht-, roos- ja käharkapsad.

12. peenra kallal

Jube külmaks on muidugi läinud. Pärast 30-kraadist suvesooja pole 10 kraadi enam miski elu. Isegi peal hakkas külm, pidin rätiku pea ümber mässima. Õhk ka selline rõske ja kõle ja niiske, ning samal ajal ei ole meil juba umbes kolm nädalat vihma sadanud. Tõsi, täna öösel küll veidike juba midagi tuli üle pika aja.

tötsuga aiatööl

Eelmine nädal oli ikka hoopis teine lugu. Noh, siis oligi kõik veel endine. Aga sellel järgneval pildil müttan ma kasvukas tomatitele-paprikatele istutusauke teha. Ja eesmise ala 4 x 5 m tõmbasime musta peenrakatte alla, sest sinna peaks kunagi ka tulema miski istutusala… näiteks niiskuselembelistele püsililledele, näiteks järgmine kevad. Aga mis täpselt sinna tuleb, ma mõtlen veel. Esialgu panin sinna oma ettekasvatatud 2 kõrvitsat, las uhavad, kuhu tahavad, milleks muidu seda kena tükki tühja maad lihtsalt niisama katte all kulutada. Istutusaugud said muidugi korralikud, ämbritäis sitta mõlemale sisse.

kõrvitsate ala

Kasvukasse sisse tegi Ott kõigepealt sellise raami.

kh sisetööd algavad

Ja siis hakkas jälle mutt hirmsasti möllama.

kh istutusaugud2

Nüüd on seal tegelikult möllatud ja tomatid kasvavad. Neli paprikat ka, aga tahan veel nelja. Küll ma nad kuskilt leian. Kahjuks need, mis ma ise II korruse elutoas ette kasvatasin, suutsid omale (ilmselt) kaktuste pealt kedriklestad peale hankida, vaakusid mul kodus hinge, kuni ma nad prügisse viskasin… neid ma ju küll enam kuhugi kasvuhoonesse ei istuta. Need lestad on hirmus asi, eriti kui nad kuhugi kasvuhoonesse lahti lasta, ja ma ei saa aru, kuidas ma nii naiivne olin ja julgesin kaktused sinna tuppa jätta, kuhu oma paprikatited viisin.

Aga igatahes. Kui te nüüd taas vaatate selle postituse esimest pilti, siis see roheline, mis läbi kasvuhoone kumab, pole enam mätas, vaid minu 24 tomatit. Ma ei tea, miks me eile seda sisevaadet ei pildistanud, aga küllap tuleb.

Noh jah, ja siis ilmus Lääne Elus vahepeal mult ka üks arvamuslugu.

Ei jaksa seda nagu siia kirjutadagi

Meie Hermann suri eile, 26. mail 13-aastasena. See ei olnud ootamatu, aga see oli ikkagi ootamatu. Ja kohutav. Sest me igatseme teda nii väga.

Kuigi tõsi, sellist koera, nagu me temas taga igatseme, ei olnud juba viimane poolteist aastat enam. Eks see haigus muutis ta järjest nõrgemaks ja liikumatumaks. Viimase poole aasta eest lisandusid pahaloomuline kasvaja ja südamepuudulikkus, mille tõttu kasvajat opereerida ei saanud. Ja nüüd palavate päevadega läks tema enesetunne ja olemine väga halvaks.

Otsustasime selle lõpetada. Ma tean, et oli õige hetk, sest sealt punktist edasi oleks tema elushoidmine olnud piinamine.

Aga nüüd läks ta nii rahulikult. Istusime Otiga mõlemad tema aseme juures põrandal, ta lasi oma pea mu käe peale ja jäi nii sügavalt ja rahulikult magama, nagu ta juba pikka aega pole maganud.

Matsime ta Kullamaa lemmikloomasurnuaeda.

hermann5

 

Adrut ja maasikaid

Eile läks hommikust peale spontaalselt aktsiooniks. Nimelt märkasin tädi Tötsuga umbes kella üheksa ajal hommikul jalutamas käies, et Aafrika randa uhutud adruvallid, millele juba umbes nädala eest olin silma peale pannud ja langetanud otsuse neile mingil vabamal õhtul auto ja suurte prügikottidega järele tulla, olid korralikesse hunnikutesse kokku riisutud ning kõik viitas mingile organiseeritud plaanile need sealt minema vedada. Tormasin koju, helistasin selle ala ametlikule hooldajale ja küsisin, mis nad sellega teevad, kuhu viivad ja kas ma võiks sealt midagi endale saada. Taavi ütles, et tal mehed läksid just peale neid hunnikuid ära roostikku laiali vedama, et nad ei tee selle adruga mitte midagi. Ja et kui ma tahan, siis pean ma kiiresti tegema.

Haarasin koti ja Oti ja kimasime Aafrika randa. Nüüd olengi umbes kaheksa suure kotitäie adru õnnelik omanik. Ladustasime selle aiamaale ja eks ma hakkan sealt siis jupikaupa sellega peenraid multšima. Braavo. Olen väga rahul.

Aga pühapäeva õhtul pakkus ema mulle hunnikut ilusaid priskeid maasikataimi. Kolmanda aasta taimed. Teoreetiliselt võiksid see suvi juba kanda. No kas ma sain keelduda neid vastu võtmast? Kui ema oli otsustanud need lõpuks ometi oma maasikaridade vahelt välja kaevata ja kas või komposti saata, kui keegi neid ei taha?

No kuulge – sellised taimed ja komposti?! Ma küll ei kavatsenud enne augustikuud maasikapeenraprojekti kallale asuda, aga selliste taimede peale… igatahes.

19.5.14 minu nunnud

Selle pildi peal on nad mul muidugi juba maha istutatud. Aga eile õhtul ogoroodinale minnes polnud veel seda kastigi olemas. Ott tegi kasti, mina kaevasin, sõnnik, muld, särki-värki, ja lõpuks sain ka kõige magusama osa kallale asuda – istutama. Kõik see võttis umbes kaks ja pool tundi, poole seitsmest läksime, veidi üheksa läbi saime selle kõik tehtud. Tiimitöö. Ma ei tea, mis ma küll ilma Otita teeksin.

Siin käib alles mullavedu ja istutuse ettevalmistus.

19.5.14 teen maasikapeenart

 

Ja ogoroodina väljanägemine on praegu selline. Võtab vaikselt kuju. Peenravahed muide ei jää selliseks. tuleb taas pabertõke koos koore- ja saepuruga, mida ma loodan ühelt tuttavalt küttepuudemüüjalt välja kaubelda. Siis, kui selleks mahti saan.

 

19.5.14 aiamaa

 

Aga järgmise pildi peale paljud autosõbrad nutaksid. Selline näeb praegu välja meie Suss seestpoolt.

 

19.5.14 läbune suss

 

Ja aiamaalt tagasi sõites toon iga kord koduaedagi kaasa ämbritäie sõnnikut. Umbes eelmisel nädalal või nii läks see autos ümber. Ja pärast seda tohin ma oma sitaämbrit transportida ainult enda juures ees.

19.5.14 sitaämber autos

 

 

Kasvuhoone

Kõigepealt aitäh kõigile sõpradele ja sugulastele, kes oma panusega aitasid sellel projektil teoks saada! Aitäh ka Eesti vabariigile märtsikuise tulumaksutagastuse eest, mis andis ülejäänu. Aitäh Alole ja Otile seda ilu kokku panemast, ja aitäh inimkonna helgetele peadele, kes on leiutanud kokkupandavad kasvuhooned ja automaatsed luugiavajad.

Terve pika laupäeva legotasime mu uut kasvuhoonet kokku panna, hommikul üheksast õhtul seitsmeni, vahepeal tegime küll ka umbes pooleteisttunnise koduskäimapausi, et lõunat süüa ja õhtuse duši all käimise nimel natuke paaki kütta.

Aga maastik tõepoolest petab, nagu võite veenduda järgneva pildi võrdlemisel üle-eelmise teema vastava pildiga. Ja sellesse kasvuhoonesse mahuvad tõepoolest peale minu enda veel tomatid ja paprikad ka ära. Üleüldse, see ongi täpselt sellise suurusega, nagu vaja oli.

normaalne kh

 

Võrdluses naabrite kasvuhoonetega on ka suurus üsna adekvaatne. Pildistada olen osanud muidugi viltuse käega.

lapike praegu

 

Ja tagantvaates:

 

kh tagantvaates

 

Siin pole veel neid põnevaid automaatsulgureid külge pandud, luugid on kinni. Aga eile kruvis Ott need vidinad ka sinna külge, ja kujutate ette, luugid avanevad ja sulguvadki täitsa ise! Õhtul ema juurest tulles põikasime korraks aiamaalt veel läbi, et selles imes veenduda, ja veendusimegi. Kasvuhoone oli oma luugid poole üheksa paiku lasknud veel ainult suhteliselt väikse prao peale, samas kui meist eelmine kord jäid maha korralikult avatud luugid (kuum päev oli ju!).

Pildi pealt on näha ainult üks luuk, aga tegelikult on tagapool teinegi.

küljelt

 

Laupäeva õhtu jätkus aga pärast kodus enese puhtakskasimist ühe sünnipäevalkäiguga, mis kujunes üpris ülemeelikuks. Igatahes umbes kolme paiku öösel laulsime ja mängisime veel ringi peal purskkaevu juures (muidugi Anto lõõtsaga) ja koju jõudsin poole viie paiku hommikul. Päris hea aeg koduse kasvuhoone luukide hommikuseks avamiseks ja seejärel põhku pugemiseks.

Kreisi päev

Veider oli täna. Tõesti kõik keeras nagu ära. Kõigepealt ärkasin migreeniga – mitte auras, vaid juba selge migreeni peale, lõunani kugistasin ibukat, sest mustrõigast kodus enam ei olnud, ületasin päevanormigi, enne kui valu üle läks ja suutsin homse lullamilla valmis sepitseda.

Väike kallis helistas Tartust, et haige ja mis kõik… oli hommikul poes käies vaata et kokku kukkunud peaaegu. Mina, et miks ta meie majas palju kordi külaliseks olnud ja minu väga ammusele sõbrannale ei helista ja abi ei palu… aga noorel inimesel ju piinlik abi paluda, tahaks ise hakkama saada, isegi kui  abi parajasti tõesti vaja ON. Helistasin ise Evale, et sõidaks ja viiks mu lapsele vähemasti kraadiklaasi ja paratsetamooli. Pärast õhtul tuli välja, et õige see oligi, palavik kõrge, olukord päris halb, Eva viis ta autoga joonelt ühikast arstile ja nagu selgus, täiesti asja eest. Sai antibiotsid peale ja ju laabub nüüd.

Ja siis ütles mul Ott üles, jessus küll, ilmselt kõik viimasel ajal kogunud ja kogunud pinged ületasid ühel hetkel taluvuse piiri (naise ogoroodina, põleval piiril raamatuillustreerimine, probleemid bändiasjade ja tehnikaga, probleemid Sussiga jne jne), tulemuseks totaalne fiasko, homses lehes ei ole Otilt midagi. Alo istus autoga Tallinnast väljasõidul mitu tundi ummikus ja kasvuhoone püstipanek lükkus edasi. Mina siin tühistasin kokkuleppeid kasvuhoonejuppide aiamaale vedamise osas, edasi ja tagasi, jumal küll.

Sihuke päev. Kolm helget hetke õhtupoole vaid – esiteks see, et Ott mingil hetkel rahunenuna siiski viitsis minuga pooleks tunniks ogoroodinale sõita, et ma saaksin oad maha külvata; teiseks naabripoisi kitarrimäng terrassil, mis summutas meie DJ igavese Elmari, ja kolmandaks need paar tundi Alo ja Kitu aias, kus ma tänase päeva endast lahti sain rääkida.

Mulle ikka nii väga meeldib see Alo mootorratta heli, see sügav podin, kui ta sellega tuleb ja läheb. See meenutab mulle umbes aastat 1998 või nii, kus ma juba ise ka endale äärepealt tsikli ostsin, aga viimasel hetkel jäi see üritus Oti tungivate palvete tõttu ära. Ja pärast seda ei olegi ma enam ühtki korda mootorratta selga istunud. Mida kõike naised armastuse pärast ei tee.

See on üks vana pilt, umbes neil aegadel tehtud. Otti seal ei ole, on üks lustakas motolaagris käimise seltskond, mu sõbranna Katimati ka (minust vasakul). (See suur jalg seal on tema oma, mitte minu.)

katimatiga motikad

Maastikumängud jätkuvad

Täna õhtul möllasime ogoroodinal kolmekesi: mina, Ott ja naabrimees Alo, kes on põhiline mees mu uue kasvuhoone püstitamise juures. Lihtsalt imeline. Jutustada pole sellest küll suurt midagi, võib-olla pildiliselt on huvitavamgi.

Täna õhtul toodi ka (põhiliselt) kasvuhoone jaoks (kuid ka kastide osaliseks katmiseks) muld ära. Väga ilus muld. Ma olen absoluutselt õnnelik sellise mulla üle.

aiamaa 15.5.14 ilus muld

Sõnnik, mis mõne nädala eest toodi, aga nii ilus ei ole ja vajab valikulist lähenemist. Suur osa sellest on sel aastal kasutamiskõlbmatu ja läheb eraldi ootele. Et hark jäi koju, tõstsin seda eraldi kinnastega ja olen selle tegevuse juures kuidagi kohatult õnnelik. Igaühes meis elab vist väike pervert.

aiamaa 15.5.14 sitasortija

Aga mehed saagisid ja ühendasid seeaeg prusse. Mu tulevase kasvuhoone alusraami jaoks.

aiamaa 15.5.14 kh algus

 

Eemal uurib Alo, kas raam sai otse ja rihtis.

aiamaa 15.5.14 mina ja alo

Sai küll. Isegi loodi sai.

aiamaa 15.5.14 kh maas

 

15.5.14 kh ja mina

Ja siin ma olen keset oma kujuteldavat kasvuhoonet. Ainult et… kuidas see ikkagi nii väike tuleb? Ma ei tea, ma mõtlesin küll, et mul kodus aiatuba on täpselt samade mõõtudega ja selle toa järgi otsustades oleks seal ikka ruumi kuidagi rohkem pidanud olema (1,85 x 4,3 m, ehk 8 koma miski ruutu, pluss mu tilluke koduaia-kasvuhoone jääb ju ometi ka alles, ning ma arvasin, et ruutmeetrite mõttes kokku kümme on ju tegelikult nii väikese pere jaoks nagu meie okei)? Või?

Arvutuste järgi peaks sinna ju mahtuma kaks 70 cm laiust peenart pluss 40 cm vahekäiku, mis tähendab, et peenardes on tomatid ikkagi siksakis kahes reas. Ja 4,3 meetri peale mahuks seega justkui 2 x 8 taime ära. Mis kahe peenra peale teeb kokku teoreetiliselt peaaegu hullumeelse 32 taime, pluss ots ka veel. Aga see kõik on teoreetiliselt. Praktiliselt… paistab. Pealegi mul pole mingit kavatsust 32 tomatit istutada, mul oli mõttes nii umbes 20. Pluss mõned paprikad. Aga praegu seda raami vaadates on mul kuri kahtlus, et peale minu suurepärase isiku ei mahu selle kasvuhoone sisse vist küll enam eriti midagi.

Aga… maastik petab, ütlesid mehed. Ma loodan küll.

Stsenaariumirindelt – ma siiski kirjutasin täna MIDAGI. Vähemalt mõned stseenid jälle juures. Pole küll maksimumprogramm, aga kui pea on teletöö asemel täis mulda, sõnnikut, peenrakaste, külvijärjekorda ja küsimust, mida ja kui palju ikkagi mu uude kasvuhoonesse sisse mahub, siis peab selle vähesegi üle vist õnnelik olema.

Maastik vennashaudadega

See oli Otilt tulnud eilne tabav võrdlus vaatepildi kohta, mis meie ogoroodinal praegu avaneb.

aiamaa 14.5.14

Üks õhtu, kui Ott ogoroodinalt enam-vähem otse proovikasse pilli taguma läks ja sealt öösel koju pöördus, autol tagaistmed alla lastud ja nende peal ämbrid-labidad-reha jne, võttis politsei talle sappa ja eskortis ta umbusklikult koduväravani. Alles siis, kui Ott auto ära parkis, sõitsid nad aeglaselt, väga aeglaselt ja tähelepanelikult Sussi uurides minema. Vist kahtlustasid, et Ott käis öö rüpes oma mõrvatud naist metsa matmas.

Aga ogoroodinal on nüüd 9 kasti maas, neist 7 millegi kasvatamiseks valmis, kaks veel pooleli. Nendes, mis tagapool kattelooriga kaetult paistavad, on maas juba juurviljad ja hernes. Tahtsin koledasti täna ka mõned kapsad (ja hiina kapsa ja jääsalati) juba maha istutada, aga et siin lubatakse ikka võrdlemisi rämedaid öökülmasid veel nädala teise poolde, siis ma seda ei teinud. Talitsesin ennast ja tuletasin meelde vene aednike tarkusetera, et kapsast ei tohtivatki istutada värskelt kaevatud, vajumata peenrasse. Nii et las vajub veel.

Sellesse ritta tuleb veel üks kast, siis on siitpoolt kõik. Teise külge tuleb maha kasvuhoone (ma loodan südamest, et juba sel nädalavahetusel!) ja siis selle järgi vaatame, kas neli või viis kasti ka.

Koduaias kaevasin selle osa, kust eelmisel kevadel püsililled paar meetrit edasi aia keskele liigutasin, veidikese sõnnikuga ümber ja praegu panen sinna suvelilled. Mürts, seemnest, otse, kuni ma välja mõtlen, mis täpsemalt sinna edaspidi tulema peaks. Võimalik, et kirdepeenar kuuri otsast tuleb ära likvideerida ja sinna liigutada. Ja kirdepeenra asemele teha uus istumiskoht, midagi terrassilaadset. Sest see on päris kena tuulevaikne soe nurgakene, aga selle põhiline voorus on see, et ühe raadioterroristi igapäevane Elmar sinna ei kosta.

Esmaspäeval käisin Lääne Elus puhkusel olevat keeletoimetajat asendamas, reedel vist lähen ka, kui peatoimetajal teist varianti ei ole. Kuigi kui parasjagu käib ogoroodinal kasvuhoone-aktsioon, siis ma pean tunnistama, et tööluusimõtted on visad haihtuma. Homme uurin elu ja vaatan, kas saab korraldada.

Aga esmaspäeval oli väga tore. Ma polnud mitte ainus 11. mai sünnipäevalaps. Selle pildi peal olengi koos kahe  kaassünnipäevalisega: fotograaf Arvo Tarmula ja toimetaja Urmas Lauriga. Ja mul on rõõm öelda, et nüüd mulle juba päris meeldib jälle ennast fotode pealt vaadata. Polegi enam nii suur ja hirmus.

sünnipäevalised

Üleüldse see maikuu mõjub lauatagatööle täiesti halvavalt. Umbes nagu kõik projektid oleks korraga külmutatud ja selle asemel jooksen hoopis hasartselt mulla- ja sõnnikuämbritega siia-sinna. Midagi siiski on nagu tehtud ju ikka ka… aga kuu lõpp kisub jälle vägisi väga hektiliseks. Kui ma ennast kohe homme hommikul karmilt käsile ei võta. Uue raamatu toimetus ootab, ja mõned telestsenaariumid nagu ikka.

Za ogoroodinu!

Nagu jälle märganud olete, veedan oma aega rohkem ogoroodinal kui blogi kirjutades.

Ogoroodina on Oti tehtud sõna, igati täpne ja tabav, ma arvan. See, mis me seal teeme, edeneb igatahes jõudsalt, kuigi samal ajal tundub endale ka sutsu nagu hullumeelne või nii. Aga ma olen jätkuvalt seisukohal, et vähem labidat, parem elu, ja juhindun oma praegustes aiatöödes härra Kurdjumovi tähelepanuväärsest kirjatööst (saab lugeda siit), milles ta õpetab istutama kapsaid nagu roose… (Ja õpetab veel palju muudki mõistlikuna tunduvat, aga eks te lugege ise).

No ja et mitte kogu seda maalappi järjepanu üles kaevata, siis nii ma teengi. On peenrakastid, nende sees istutusaugud ja -read väiksemate vahedega ja/või sügavama juurega taimede tarvis. Muidugi näeb see kõigepealt välja nii, nagu mingi hull, kuid sümmeetrialembeline mutt oleks sinna lahti lastud.

hull mutt

Siis loeb see mutt veel ajalehti, paljukordselt. Jättes nende vahele väiksemad avad, mille kaudu istutusaukudele ligi pääseks.

hull mutt loeb lehti

Ja lehtede peale kasti täide. Sutsu sõnnikut ja umbes kümme ämbritäit mulda. Kast pea et ääretasa täis. Sellel järgneval pildil mullani pole veel jõutud.

sitta kah

Siin on juba näha, kuidas peenrale nr 3 muld koguneb. Mina vormistan vahekäiku seeaeg, kui Ott tassib ja pildistab.

vahekäigu tegemine

Sellesse kasti, mille kallal ma järgmise pildi peal olen, peaks tulema rida kapsast ja pooles ulatuses porknat-redist. Täna saime selle lõpuni täidetud ja homme tormangi külvama.
tuleb veel üks peenar

Igatahes seitse kasti on hetkel maas. Ühte neist juba erinevad herned ära külvatud. Neli igati külvi- ja istutusvalmis. Kuuendas tuuseldas täna hull mutt istutusauke teha, homme täidame. Seitsmes oodaku pühapäevani, kuni ma ta käsile võtan.
Muidugi ma ei ole nii optimistlik, et loodaks tõesti, et ükski kuri juurumbrohi sealt altpoolt ennast ühel hetkel ikkagi läbi ajalehtede ja selle peale laotatud mudru ei näriks. Aga ma arvan, et see vähemalt võtab tal nüüd mõnda aega, ja pealegi, kui ta tulebki läbi, siis sügisel on hoopis lihtsam siit-sealt mingit jama välja koukida kui praegu massiliselt mätast kaevata.
Peenravahedesse laotan vana tapeedi jäägid ja selle peale puukooreprahi. Ma olen juba välja mõelnud, kust ma võiksin seda viimast saada.

Ilus on seal õhtuti nahistada. Linnud laulavad. Kägu kukub. Vene tädike laulab vaikselt kuskil eemal lapikesel kurba viisikest. Ja palju, nii palju on mulda, pinnast, mättaid… ja plaane. Vot on elu. Ma olen päris rahul kohe.