Aidi Vallik avalikult

Eile läks hommikust peale spontaalselt aktsiooniks. Nimelt märkasin tädi Tötsuga umbes kella üheksa ajal hommikul jalutamas käies, et Aafrika randa uhutud adruvallid, millele juba umbes nädala eest olin silma peale pannud ja langetanud otsuse neile mingil vabamal õhtul auto ja suurte prügikottidega järele tulla, olid korralikesse hunnikutesse kokku riisutud ning kõik viitas mingile organiseeritud plaanile need sealt minema vedada. Tormasin koju, helistasin selle ala ametlikule hooldajale ja küsisin, mis nad sellega teevad, kuhu viivad ja kas ma võiks sealt midagi endale saada. Taavi ütles, et tal mehed läksid just peale neid hunnikuid ära roostikku laiali vedama, et nad ei tee selle adruga mitte midagi. Ja et kui ma tahan, siis pean ma kiiresti tegema.

Haarasin koti ja Oti ja kimasime Aafrika randa. Nüüd olengi umbes kaheksa suure kotitäie adru õnnelik omanik. Ladustasime selle aiamaale ja eks ma hakkan sealt siis jupikaupa sellega peenraid multšima. Braavo. Olen väga rahul.

Aga pühapäeva õhtul pakkus ema mulle hunnikut ilusaid priskeid maasikataimi. Kolmanda aasta taimed. Teoreetiliselt võiksid see suvi juba kanda. No kas ma sain keelduda neid vastu võtmast? Kui ema oli otsustanud need lõpuks ometi oma maasikaridade vahelt välja kaevata ja kas või komposti saata, kui keegi neid ei taha?

No kuulge – sellised taimed ja komposti?! Ma küll ei kavatsenud enne augustikuud maasikapeenraprojekti kallale asuda, aga selliste taimede peale… igatahes.

Selle pildi peal on nad mul muidugi juba maha istutatud. Aga eile õhtul ogoroodinale minnes polnud veel seda kastigi olemas. Ott tegi kasti, mina kaevasin, sõnnik, muld, särki-värki, ja lõpuks sain ka kõige magusama osa kallale asuda – istutama. Kõik see võttis umbes kaks ja pool tundi, poole seitsmest läksime, veidi üheksa läbi saime selle kõik tehtud. Tiimitöö. Ma ei tea, mis ma küll ilma Otita teeksin.

Siin käib alles mullavedu ja istutuse ettevalmistus.

Ja ogoroodina väljanägemine on praegu selline. Võtab vaikselt kuju. Peenravahed muide ei jää selliseks. tuleb taas pabertõke koos koore- ja saepuruga, mida ma loodan ühelt tuttavalt küttepuudemüüjalt välja kaubelda. Siis, kui selleks mahti saan.

Aga järgmise pildi peale paljud autosõbrad nutaksid. Selline näeb praegu välja meie Suss seestpoolt.

Ja aiamaalt tagasi sõites toon iga kord koduaedagi kaasa ämbritäie sõnnikut. Umbes eelmisel nädalal või nii läks see autos ümber. Ja pärast seda tohin ma oma sitaämbrit transportida ainult enda juures ees.

Täna õhtul möllasime ogoroodinal kolmekesi: mina, Ott ja naabrimees Alo, kes on põhiline mees mu uue kasvuhoone püstitamise juures. Lihtsalt imeline. Jutustada pole sellest küll suurt midagi, võib-olla pildiliselt on huvitavamgi.

Täna õhtul toodi ka (põhiliselt) kasvuhoone jaoks (kuid ka kastide osaliseks katmiseks) muld ära. Väga ilus muld. Ma olen absoluutselt õnnelik sellise mulla üle.

Sõnnik, mis mõne nädala eest toodi, aga nii ilus ei ole ja vajab valikulist lähenemist. Suur osa sellest on sel aastal kasutamiskõlbmatu ja läheb eraldi ootele. Et hark jäi koju, tõstsin seda eraldi kinnastega ja olen selle tegevuse juures kuidagi kohatult õnnelik. Igaühes meis elab vist väike pervert.

Aga mehed saagisid ja ühendasid seeaeg prusse. Mu tulevase kasvuhoone alusraami jaoks.

Eemal uurib Alo, kas raam sai otse ja rihtis.

Sai küll. Isegi loodi sai.

Ja siin ma olen keset oma kujuteldavat kasvuhoonet. Ainult et… kuidas see ikkagi nii väike tuleb? Ma ei tea, ma mõtlesin küll, et mul kodus aiatuba on täpselt samade mõõtudega ja selle toa järgi otsustades oleks seal ikka ruumi kuidagi rohkem pidanud olema (1,85 x 4,3 m, ehk 8 koma miski ruutu, pluss mu tilluke koduaia-kasvuhoone jääb ju ometi ka alles, ning ma arvasin, et ruutmeetrite mõttes kokku kümme on ju tegelikult nii väikese pere jaoks nagu meie okei)? Või?

Arvutuste järgi peaks sinna ju mahtuma kaks 70 cm laiust peenart pluss 40 cm vahekäiku, mis tähendab, et peenardes on tomatid ikkagi siksakis kahes reas. Ja 4,3 meetri peale mahuks seega justkui 2 x 8 taime ära. Mis kahe peenra peale teeb kokku teoreetiliselt peaaegu hullumeelse 32 taime, pluss ots ka veel. Aga see kõik on teoreetiliselt. Praktiliselt… paistab. Pealegi mul pole mingit kavatsust 32 tomatit istutada, mul oli mõttes nii umbes 20. Pluss mõned paprikad. Aga praegu seda raami vaadates on mul kuri kahtlus, et peale minu suurepärase isiku ei mahu selle kasvuhoone sisse vist küll enam eriti midagi.

Aga… maastik petab, ütlesid mehed. Ma loodan küll.

Stsenaariumirindelt – ma siiski kirjutasin täna MIDAGI. Vähemalt mõned stseenid jälle juures. Pole küll maksimumprogramm, aga kui pea on teletöö asemel täis mulda, sõnnikut, peenrakaste, külvijärjekorda ja küsimust, mida ja kui palju ikkagi mu uude kasvuhoonesse sisse mahub, siis peab selle vähesegi üle vist õnnelik olema.

Nagu jälle märganud olete, veedan oma aega rohkem ogoroodinal kui blogi kirjutades.

Ogoroodina on Oti tehtud sõna, igati täpne ja tabav, ma arvan. See, mis me seal teeme, edeneb igatahes jõudsalt, kuigi samal ajal tundub endale ka sutsu nagu hullumeelne või nii. Aga ma olen jätkuvalt seisukohal, et vähem labidat, parem elu, ja juhindun oma praegustes aiatöödes härra Kurdjumovi tähelepanuväärsest kirjatööst (saab lugeda siit), milles ta õpetab istutama kapsaid nagu roose… (Ja õpetab veel palju muudki mõistlikuna tunduvat, aga eks te lugege ise).

No ja et mitte kogu seda maalappi järjepanu üles kaevata, siis nii ma teengi. On peenrakastid, nende sees istutusaugud ja -read väiksemate vahedega ja/või sügavama juurega taimede tarvis. Muidugi näeb see kõigepealt välja nii, nagu mingi hull, kuid sümmeetrialembeline mutt oleks sinna lahti lastud.

Siis loeb see mutt veel ajalehti, paljukordselt. Jättes nende vahele väiksemad avad, mille kaudu istutusaukudele ligi pääseks.

Ja lehtede peale kasti täide. Sutsu sõnnikut ja umbes kümme ämbritäit mulda. Kast pea et ääretasa täis. Sellel järgneval pildil mullani pole veel jõutud.

Siin on juba näha, kuidas peenrale nr 3 muld koguneb. Mina vormistan vahekäiku seeaeg, kui Ott tassib ja pildistab.

Sellesse kasti, mille kallal ma järgmise pildi peal olen, peaks tulema rida kapsast ja pooles ulatuses porknat-redist. Täna saime selle lõpuni täidetud ja homme tormangi külvama.

Igatahes seitse kasti on hetkel maas. Ühte neist juba erinevad herned ära külvatud. Neli igati külvi- ja istutusvalmis. Kuuendas tuuseldas täna hull mutt istutusauke teha, homme täidame. Seitsmes oodaku pühapäevani, kuni ma ta käsile võtan.
Muidugi ma ei ole nii optimistlik, et loodaks tõesti, et ükski kuri juurumbrohi sealt altpoolt ennast ühel hetkel ikkagi läbi ajalehtede ja selle peale laotatud mudru ei näriks. Aga ma arvan, et see vähemalt võtab tal nüüd mõnda aega, ja pealegi, kui ta tulebki läbi, siis sügisel on hoopis lihtsam siit-sealt mingit jama välja koukida kui praegu massiliselt mätast kaevata.
Peenravahedesse laotan vana tapeedi jäägid ja selle peale puukooreprahi. Ma olen juba välja mõelnud, kust ma võiksin seda viimast saada.

Ilus on seal õhtuti nahistada. Linnud laulavad. Kägu kukub. Vene tädike laulab vaikselt kuskil eemal lapikesel kurba viisikest. Ja palju, nii palju on mulda, pinnast, mättaid… ja plaane. Vot on elu. Ma olen päris rahul kohe.