Maastik vennashaudadega

See oli Otilt tulnud eilne tabav võrdlus vaatepildi kohta, mis meie ogoroodinal praegu avaneb.

aiamaa 14.5.14

Üks õhtu, kui Ott ogoroodinalt enam-vähem otse proovikasse pilli taguma läks ja sealt öösel koju pöördus, autol tagaistmed alla lastud ja nende peal ämbrid-labidad-reha jne, võttis politsei talle sappa ja eskortis ta umbusklikult koduväravani. Alles siis, kui Ott auto ära parkis, sõitsid nad aeglaselt, väga aeglaselt ja tähelepanelikult Sussi uurides minema. Vist kahtlustasid, et Ott käis öö rüpes oma mõrvatud naist metsa matmas.

Aga ogoroodinal on nüüd 9 kasti maas, neist 7 millegi kasvatamiseks valmis, kaks veel pooleli. Nendes, mis tagapool kattelooriga kaetult paistavad, on maas juba juurviljad ja hernes. Tahtsin koledasti täna ka mõned kapsad (ja hiina kapsa ja jääsalati) juba maha istutada, aga et siin lubatakse ikka võrdlemisi rämedaid öökülmasid veel nädala teise poolde, siis ma seda ei teinud. Talitsesin ennast ja tuletasin meelde vene aednike tarkusetera, et kapsast ei tohtivatki istutada värskelt kaevatud, vajumata peenrasse. Nii et las vajub veel.

Sellesse ritta tuleb veel üks kast, siis on siitpoolt kõik. Teise külge tuleb maha kasvuhoone (ma loodan südamest, et juba sel nädalavahetusel!) ja siis selle järgi vaatame, kas neli või viis kasti ka.

Koduaias kaevasin selle osa, kust eelmisel kevadel püsililled paar meetrit edasi aia keskele liigutasin, veidikese sõnnikuga ümber ja praegu panen sinna suvelilled. Mürts, seemnest, otse, kuni ma välja mõtlen, mis täpsemalt sinna edaspidi tulema peaks. Võimalik, et kirdepeenar kuuri otsast tuleb ära likvideerida ja sinna liigutada. Ja kirdepeenra asemele teha uus istumiskoht, midagi terrassilaadset. Sest see on päris kena tuulevaikne soe nurgakene, aga selle põhiline voorus on see, et ühe raadioterroristi igapäevane Elmar sinna ei kosta.

Esmaspäeval käisin Lääne Elus puhkusel olevat keeletoimetajat asendamas, reedel vist lähen ka, kui peatoimetajal teist varianti ei ole. Kuigi kui parasjagu käib ogoroodinal kasvuhoone-aktsioon, siis ma pean tunnistama, et tööluusimõtted on visad haihtuma. Homme uurin elu ja vaatan, kas saab korraldada.

Aga esmaspäeval oli väga tore. Ma polnud mitte ainus 11. mai sünnipäevalaps. Selle pildi peal olengi koos kahe  kaassünnipäevalisega: fotograaf Arvo Tarmula ja toimetaja Urmas Lauriga. Ja mul on rõõm öelda, et nüüd mulle juba päris meeldib jälle ennast fotode pealt vaadata. Polegi enam nii suur ja hirmus.

sünnipäevalised

Üleüldse see maikuu mõjub lauatagatööle täiesti halvavalt. Umbes nagu kõik projektid oleks korraga külmutatud ja selle asemel jooksen hoopis hasartselt mulla- ja sõnnikuämbritega siia-sinna. Midagi siiski on nagu tehtud ju ikka ka… aga kuu lõpp kisub jälle vägisi väga hektiliseks. Kui ma ennast kohe homme hommikul karmilt käsile ei võta. Uue raamatu toimetus ootab, ja mõned telestsenaariumid nagu ikka.

2 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    15. mai 2014 kell 08:13

    lauatagatöö nõuab praegusel ajal lausa üleinimlikku vaprust 🙂

  2. Köögikata said,

    16. mai 2014 kell 12:11

    Sa näed tõesti imeliselt hea välja!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: