Kreisi päev

Veider oli täna. Tõesti kõik keeras nagu ära. Kõigepealt ärkasin migreeniga – mitte auras, vaid juba selge migreeni peale, lõunani kugistasin ibukat, sest mustrõigast kodus enam ei olnud, ületasin päevanormigi, enne kui valu üle läks ja suutsin homse lullamilla valmis sepitseda.

Väike kallis helistas Tartust, et haige ja mis kõik… oli hommikul poes käies vaata et kokku kukkunud peaaegu. Mina, et miks ta meie majas palju kordi külaliseks olnud ja minu väga ammusele sõbrannale ei helista ja abi ei palu… aga noorel inimesel ju piinlik abi paluda, tahaks ise hakkama saada, isegi kui  abi parajasti tõesti vaja ON. Helistasin ise Evale, et sõidaks ja viiks mu lapsele vähemasti kraadiklaasi ja paratsetamooli. Pärast õhtul tuli välja, et õige see oligi, palavik kõrge, olukord päris halb, Eva viis ta autoga joonelt ühikast arstile ja nagu selgus, täiesti asja eest. Sai antibiotsid peale ja ju laabub nüüd.

Ja siis ütles mul Ott üles, jessus küll, ilmselt kõik viimasel ajal kogunud ja kogunud pinged ületasid ühel hetkel taluvuse piiri (naise ogoroodina, põleval piiril raamatuillustreerimine, probleemid bändiasjade ja tehnikaga, probleemid Sussiga jne jne), tulemuseks totaalne fiasko, homses lehes ei ole Otilt midagi. Alo istus autoga Tallinnast väljasõidul mitu tundi ummikus ja kasvuhoone püstipanek lükkus edasi. Mina siin tühistasin kokkuleppeid kasvuhoonejuppide aiamaale vedamise osas, edasi ja tagasi, jumal küll.

Sihuke päev. Kolm helget hetke õhtupoole vaid – esiteks see, et Ott mingil hetkel rahunenuna siiski viitsis minuga pooleks tunniks ogoroodinale sõita, et ma saaksin oad maha külvata; teiseks naabripoisi kitarrimäng terrassil, mis summutas meie DJ igavese Elmari, ja kolmandaks need paar tundi Alo ja Kitu aias, kus ma tänase päeva endast lahti sain rääkida.

Mulle ikka nii väga meeldib see Alo mootorratta heli, see sügav podin, kui ta sellega tuleb ja läheb. See meenutab mulle umbes aastat 1998 või nii, kus ma juba ise ka endale äärepealt tsikli ostsin, aga viimasel hetkel jäi see üritus Oti tungivate palvete tõttu ära. Ja pärast seda ei olegi ma enam ühtki korda mootorratta selga istunud. Mida kõike naised armastuse pärast ei tee.

See on üks vana pilt, umbes neil aegadel tehtud. Otti seal ei ole, on üks lustakas motolaagris käimise seltskond, mu sõbranna Katimati ka (minust vasakul). (See suur jalg seal on tema oma, mitte minu.)

katimatiga motikad

2 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    16. mai 2014 kell 23:01

    mõni päev kohe on jah selline, ei kõlba õieti kusagile, õnneks vaid mõni ja armastus on võimas jõud 😀

  2. Köögikata said,

    18. mai 2014 kell 07:55

    Küll kõik laabub jälle! Kallistan.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: