Adrut ja maasikaid

Eile läks hommikust peale spontaalselt aktsiooniks. Nimelt märkasin tädi Tötsuga umbes kella üheksa ajal hommikul jalutamas käies, et Aafrika randa uhutud adruvallid, millele juba umbes nädala eest olin silma peale pannud ja langetanud otsuse neile mingil vabamal õhtul auto ja suurte prügikottidega järele tulla, olid korralikesse hunnikutesse kokku riisutud ning kõik viitas mingile organiseeritud plaanile need sealt minema vedada. Tormasin koju, helistasin selle ala ametlikule hooldajale ja küsisin, mis nad sellega teevad, kuhu viivad ja kas ma võiks sealt midagi endale saada. Taavi ütles, et tal mehed läksid just peale neid hunnikuid ära roostikku laiali vedama, et nad ei tee selle adruga mitte midagi. Ja et kui ma tahan, siis pean ma kiiresti tegema.

Haarasin koti ja Oti ja kimasime Aafrika randa. Nüüd olengi umbes kaheksa suure kotitäie adru õnnelik omanik. Ladustasime selle aiamaale ja eks ma hakkan sealt siis jupikaupa sellega peenraid multšima. Braavo. Olen väga rahul.

Aga pühapäeva õhtul pakkus ema mulle hunnikut ilusaid priskeid maasikataimi. Kolmanda aasta taimed. Teoreetiliselt võiksid see suvi juba kanda. No kas ma sain keelduda neid vastu võtmast? Kui ema oli otsustanud need lõpuks ometi oma maasikaridade vahelt välja kaevata ja kas või komposti saata, kui keegi neid ei taha?

No kuulge – sellised taimed ja komposti?! Ma küll ei kavatsenud enne augustikuud maasikapeenraprojekti kallale asuda, aga selliste taimede peale… igatahes.

19.5.14 minu nunnud

Selle pildi peal on nad mul muidugi juba maha istutatud. Aga eile õhtul ogoroodinale minnes polnud veel seda kastigi olemas. Ott tegi kasti, mina kaevasin, sõnnik, muld, särki-värki, ja lõpuks sain ka kõige magusama osa kallale asuda – istutama. Kõik see võttis umbes kaks ja pool tundi, poole seitsmest läksime, veidi üheksa läbi saime selle kõik tehtud. Tiimitöö. Ma ei tea, mis ma küll ilma Otita teeksin.

Siin käib alles mullavedu ja istutuse ettevalmistus.

19.5.14 teen maasikapeenart

 

Ja ogoroodina väljanägemine on praegu selline. Võtab vaikselt kuju. Peenravahed muide ei jää selliseks. tuleb taas pabertõke koos koore- ja saepuruga, mida ma loodan ühelt tuttavalt küttepuudemüüjalt välja kaubelda. Siis, kui selleks mahti saan.

 

19.5.14 aiamaa

 

Aga järgmise pildi peale paljud autosõbrad nutaksid. Selline näeb praegu välja meie Suss seestpoolt.

 

19.5.14 läbune suss

 

Ja aiamaalt tagasi sõites toon iga kord koduaedagi kaasa ämbritäie sõnnikut. Umbes eelmisel nädalal või nii läks see autos ümber. Ja pärast seda tohin ma oma sitaämbrit transportida ainult enda juures ees.

19.5.14 sitaämber autos

 

 

Advertisements

3 kommentaari

  1. Maire said,

    20. mai 2014 kell 23:41

    Oimaeivõi, te olete seal nii toimekad, et mul tuleb juba täiega alaväärsuskompleks peale 🙂

  2. rahutu rahmeldaja said,

    21. mai 2014 kell 05:11

    sitaämber on nii väärtuslik asi, et seda peabki alati enda ligidal hoidma 😀 hästi mõnus ogoroodina hakkab kujunema, selline korrastatud ja hea kaeda kuigi selle tegemine on parajalt kaootiline ja kaoseline olnud 😀

  3. Muhedik said,

    21. mai 2014 kell 14:33

    Küll te olete väledad. Mis trikiga te ööpäeva nii pikaks olete saanud:)
    Pole sel autol häda midagi, elab üle. Mõtle, mis väärt ja veel väärtuslikumat kraami sellega veetakse, ta peaks õnne tipul olema 😀


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: