Ei jaksa seda nagu siia kirjutadagi

Meie Hermann suri eile, 26. mail 13-aastasena. See ei olnud ootamatu, aga see oli ikkagi ootamatu. Ja kohutav. Sest me igatseme teda nii väga.

Kuigi tõsi, sellist koera, nagu me temas taga igatseme, ei olnud juba viimane poolteist aastat enam. Eks see haigus muutis ta järjest nõrgemaks ja liikumatumaks. Viimase poole aasta eest lisandusid pahaloomuline kasvaja ja südamepuudulikkus, mille tõttu kasvajat opereerida ei saanud. Ja nüüd palavate päevadega läks tema enesetunne ja olemine väga halvaks.

Otsustasime selle lõpetada. Ma tean, et oli õige hetk, sest sealt punktist edasi oleks tema elushoidmine olnud piinamine.

Aga nüüd läks ta nii rahulikult. Istusime Otiga mõlemad tema aseme juures põrandal, ta lasi oma pea mu käe peale ja jäi nii sügavalt ja rahulikult magama, nagu ta juba pikka aega pole maganud.

Matsime ta Kullamaa lemmikloomasurnuaeda.

hermann5

 

Advertisements

8 kommentaari

  1. maurus said,

    27. mai 2014 kell 23:14

    Sügav kaastunne! Selles pikas kooselatud ajas on kindlasti palju-palju head, mida meenutada. Olgu see lohutuseks.

  2. Milda said,

    27. mai 2014 kell 23:46

    Ta ei lähe meelest mitte kunagi ja kindlasti on tänulik, et suutsite tal minna lasta. Tean, millest räägin, sest oleme olnud selles kurvas olukorras kolm korda.

  3. rahutu rahmeldaja said,

    28. mai 2014 kell 00:22

    kõik kallid, kes lahkuvad lähevad kusagile mujale ja ometi jäävad ka alati meie juurde…olgu see lohutuseks

  4. thela said,

    28. mai 2014 kell 06:27

    See on alati nii kurb, et meie parimate sõprade eluaeg nii lühike on antud. Kerget käppa talle seal vikerkaaresilla taga.

  5. Anu said,

    28. mai 2014 kell 08:51

    sügav kaastunne.

  6. Muhedik said,

    28. mai 2014 kell 22:34

    Kurb, aga ma arvan, et see oli kõige humaansem tegu. Midagi pole parata, aja ja haiguse vastu alati ei saa. Ehk lohutab teid teadmine, et teie kallil sõbrakesel on nüüd kindlasti parem.

  7. aidivallik said,

    29. mai 2014 kell 11:41

    Aitäh, sõbrad, toetuse ja lohutuse eest. Ja tõesti, küll aeg annab arutust. Lein läheb ükskord üle, ja seni ikka vastu peame.

  8. Liis Aidla said,

    30. mai 2014 kell 16:15

    Aidi ja Ott olge tugevad ja kahju on.Mäletan kui ta meile üle aia tuli ja nii kiiresti ka tagasi läks.Nad olid suured söbrad mu Sipiga,nuusutasid läbi vörgu.Sonny oli kade.Ma tihti meenutan neid,nad jäid ju sinu aija körvale.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: