Korjame end siin vaikselt kokku ja toimetame ogoroodinal ikka ka edasi. See on hea ja teraapiline. Ainult et nüüd on meil seal ka tädi Tötsu kaasas. Ei taha, et ta üksida kodus kurvastaks. Sest tema ju ka leinab. Sööb nüüd viletsasti ja on pärast Hermanni surma hakanud käppi närima. Muidugi keelame iga kord, kui peale satume, aga…
Siis ongi ta meil nüüd igal pool kaasas. Et vähemalt see osa tema maailmast paigal ja koos püsiks.
Tööjärjega oleme poolel teel kasvuhoonest kompostrini. Sinna kolme kasti peaksid tulema brokolid, leht-, roos- ja käharkapsad.
Jube külmaks on muidugi läinud. Pärast 30-kraadist suvesooja pole 10 kraadi enam miski elu. Isegi peal hakkas külm, pidin rätiku pea ümber mässima. Õhk ka selline rõske ja kõle ja niiske, ning samal ajal ei ole meil juba umbes kolm nädalat vihma sadanud. Tõsi, täna öösel küll veidike juba midagi tuli üle pika aja.
Eelmine nädal oli ikka hoopis teine lugu. Noh, siis oligi kõik veel endine. Aga sellel järgneval pildil müttan ma kasvukas tomatitele-paprikatele istutusauke teha. Ja eesmise ala 4 x 5 m tõmbasime musta peenrakatte alla, sest sinna peaks kunagi ka tulema miski istutusala… näiteks niiskuselembelistele püsililledele, näiteks järgmine kevad. Aga mis täpselt sinna tuleb, ma mõtlen veel. Esialgu panin sinna oma ettekasvatatud 2 kõrvitsat, las uhavad, kuhu tahavad, milleks muidu seda kena tükki tühja maad lihtsalt niisama katte all kulutada. Istutusaugud said muidugi korralikud, ämbritäis sitta mõlemale sisse.
Kasvukasse sisse tegi Ott kõigepealt sellise raami.
Ja siis hakkas jälle mutt hirmsasti möllama.
Nüüd on seal tegelikult möllatud ja tomatid kasvavad. Neli paprikat ka, aga tahan veel nelja. Küll ma nad kuskilt leian. Kahjuks need, mis ma ise II korruse elutoas ette kasvatasin, suutsid omale (ilmselt) kaktuste pealt kedriklestad peale hankida, vaakusid mul kodus hinge, kuni ma nad prügisse viskasin… neid ma ju küll enam kuhugi kasvuhoonesse ei istuta. Need lestad on hirmus asi, eriti kui nad kuhugi kasvuhoonesse lahti lasta, ja ma ei saa aru, kuidas ma nii naiivne olin ja julgesin kaktused sinna tuppa jätta, kuhu oma paprikatited viisin.
Aga igatahes. Kui te nüüd taas vaatate selle postituse esimest pilti, siis see roheline, mis läbi kasvuhoone kumab, pole enam mätas, vaid minu 24 tomatit. Ma ei tea, miks me eile seda sisevaadet ei pildistanud, aga küllap tuleb.
Noh jah, ja siis ilmus Lääne Elus vahepeal mult ka üks arvamuslugu.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar