Aidi Vallik avalikult

Ja mina pole jälle tükk aega kirjutanud. No ausalt, mu jaoks on lihtsam kirjurtada iga õhtu järjepanu, sest nii kui päeva vahele jätan, nii on neid päevi korraga mitu ja siis juba nädalaid ja…

Ogoroodinal kõik kasvab, välja arvatud see lillkapsataim, mille tädi Tötsu sodiks astus, ja see varase kapsa taim, mis siniseks läks (ilmselt kapsakärbse kahjustus, nagu ma netist lugesin). Ja siis need kaks esimest külvi kurke, mis selle kevadsuvise ilmastikukõikumisega kaasa ei suutnud minna.  Pole hullu, kolmanda külvi taimed on alles.

Elu sisu on võitlus ristõieliste kahjuritega, sest neid on seal PALJU, oo jaa. Olen nüüdseks tuvastanud maakirbu, kapsakoi ja ka kapsakärbest oma silmaga näinud vist. Pritsin sibula- ja küüslauguleotisega ning viimane kord proovisin ka kokakoolat. Pean ütlema, et kapsakoisid on jäänud oluliselt vähem mu taimede kohal tiirutama, kuigi hiina kapsa läheduses sebib neid endiselt Aga sellest ei saa vist nagunii asja, istutamine jäi ikkagi liiga hiljaks ja arvatavasti läheb lõpuks putke, mitte ei keeruta pead valmis. Eks ma nii umbes kartsingi, ja tühja sellest, kuu lõpus külvan teda jälle ja siis söön sügisel.

Lõunaosariiklased möirgaksid mu peale praegu, kuid siiski – vihma võiks rohkem olla.

Jah, põud on läbi, aga vihma on meil olnud siiski üsna vähevõitu. Ja endises mustris: permapeenrates on niiskusega OK, aga neid läbikaevatud peenraid peab muudkui kastma. No jumala eest. Kui juurvilju ka saaks kuidagi mättassse istutada… aga ei saa.

Ja need kasvuhoonesse istutatud tomatid-paprikad —  need ma panin ju sügavale mättasse peotäie sulgede otsa, katsin pealt ajalehtedega kinni —,  seal olen ma nüüd veidi rohkem kui kuu aja jooksul ainult ühe korra kastma pidanud. Ja siis ka polnud palju vaja. Ma olen lihtsalt lummatud.

Kapsad ja sibulad kasvavad. Hernes sai keppi.

Seal tagapool on näha mu kõige kobedam suvikõrvitsataim. Loori all on veel kaks tükki, väikesed ja igerikud. See suvehakk kõrvitsalistele ikka ei sobi küll, sest ka päris kõrvitsad kiratsevad ja nirutavad. Külm on, mis teha. Lattube ma tänase seisuga veel polegi julgenud sinna välja istutada, esialgu mahuvad kodukasvuhoones veel pottidesse ära… Äkki ikka läheb ükskord soojemaks ka?

Aga maasikapeenras küpsevad mammud! Naabrite soovitusel panime neile võrgu peale, sest linnud pidid seal metsatukas üpris aplad olema.

Ott võttis irooniaid maha ja leidis sealt ilusa konna. Miski kärnkonn, eks?

Ja parajasti on tal käsil sõnnikuhunniku ümberkaevamine endiste irooniate kohale. Selle käigus leidsime, et juba oli nastikumammi jõudnud meie hunnikus munel käia.

Kahju, et ei taibanud tikutoosi võrdluseks kõrvale panna, aga need olid üpris suured – veidi suuremad kui vutimunad! Nahkjad, pehme kestaga. Panime munad sõnniku sisse sooja tagasi. Nastik on kena loomake. Kuigi ma loodan, et mulle mõni neist ootamatult kapsaste vahelt siiski vastu ei vingerda, sest ehmatamist ma ei salli. Vabandust muidugi nende konna- ja munapiltide kehva teostuse pärast, see telefon, kuram, ei tahtnud ilusamat lähivõtet teha.

Oma koduaia kohapealt… jaa. Mul on igasuguseid mõtteid siin tekkinud vahepeal. Seda ma juba kirjutasin ükskord, et siin Hermanni viimaste eluaastate seniilse peenardes ringikoperdamise tõttu on hävinud väga palju taimi. Ja pealegi ma eelmisel kevadel kaevasin köögiviljapeenarde jaoks siin üles terve laia riba muru. Noh, pealegi hakkas mu naabrimees aia äärde omale katusega terrassi ehitama, mis tähendab, et päikesealast saab varjuala ja see vähene, mis sinna alles jäänud, tuleks mul nagunii mujale kolida.

Igatahes ma pean oma koduaia nüüd ka ringi tegema. Ma kohe tunnen, et pean. Sest tahan. Osa jooni tahaks teisiti lõigata ja. Lisada mõned okaspuud ja mingi valge variegata lehtpõõsa ja sisustada ka see tekkiv varjuala ära… Aga ma jätan selle postituse mõneks teiseks homseks, kui ma viitsin fotokaga oma aias ringi käia ja julgen teile neid näotusi näidata koos arutlusega, mis ma tahaks kõik teha. Päikesealadel ja varjualadel.

Nagu pildi pealt näete, algas meil saagikoristus (need redised külvasin 13. mail) ja ühtlase kõige muu multšimine, sest selle põua ja kuivuse käes pole ühtlasi mõtet ju ka tühja kasta. Sellepärast hakkasin peenrahaaval pihta ja kastsin ise enne multši laotamist pinna verd tilkuva südame ja suure ihnsustundega märjaks. Vähemalt juurikatel ja neis paaris peenras, mis läbi kaevatud said. Teiste puhul piirdun ka multši alt ainult istutusaukude kastmisega.

Üleeilse ja eilsega sain pooled peenrad multšitud. Ja sparglijuurikad, mis mul 2 nädalat puukuuris seisid, sain ka lõpuks istutatud. Ma ei kujuta ette, kas neist küll veel elulooma saab (kuigi ma ikka käisin neid seal kuuris aeg-ajalt niisutamas). Mõned üheaastased astrid panin sparglite juurde kah, nagunii need esimesel aastal kogu ette nähtud ruumi ei tarvita.

Ott trimmerdas. Järgmisena suundume ilmselt irooniate kallale. Jätan alles ainult ühe, marjade mõttes on sellest meile rohkem kui küll, ja esteetilises plaanis ÜKS suur ilus iroonia ju sobib sinna küll. Aga mitte pool ülekasvanud hekki. Ja kui irooniatega ühel pool, siis ma saan oma ronivad oad veepüti najale kasvama seada ning ühtlasi hakata sõnnikuhunnikut selle jäänud põõsa varju ümber kaevama. Samal ajal peaks tegelema ka peenravahede katmise ja multšimisega. Ühesõnaga meil on jätkuvalt väga huvitav.

Permapeenra-eksperimendi vaatlustulemusi veel: jah, kurivaim, mingi ohakas ja natuke orasheina tahab siit-sealt läbi ajalehe tulla. Kitkun aga välja, küll nad ükskord seal all nälga surevad. Lohutuseks: läbikaevatud peenardes on asi PALJU hullem. Ohakaid ja orasheina tuleb sealtki, ja veel rohkem, pluss igasugu muud huvitavad maltsad. Nii et minu arust on umbrohu osas seis hetkel siiski permapeenarde kasuks. Ka niiskuse hoidmises on permapeenrad märksa osavamad. Eks vaatame, mis edasi saab.

Tänane programm hõlmas kiletunnelite ehitamist.

Kurgile ja…

… arbuusile lapsukese rõõmuks. Seda looma pole ma elus veel kasvatanud, nii et päris huvitav, kas niiviisi saama.

Taimedega umbes nii nagu kõrvitsategagi: istutusaugud maasse ja taimed läbi kanga sisse. Elame-näeme. Kõrvits seal kõrval on küll nende külmade ilmadega kahvatuks läinud, aga samas ajab uusi lehti ja üritab isegi õiepungi tegema hakata. Ma ei tea, varavõitu nagu, äkki ei peaks veel lubama?

Aga kurgikile all on hetkeseisuga siiski ainult 2 taime. Oli 3, aga ühe astus Ott laiaks ja teine sai külmade ilmadega varremädaniku. Kodukasvuhoones õnneks sirguvad peenrasse mineku ootel veel mõned väiksemad taimed, ja kui ikka puudu kipub jääma, siis vast saan turult ka mõne juurde hankida.

Täna üks naabervenelane sealt ütles, et see meie aiarajamine on olnud nagu kommunistlik lööktööehitus. Loomulikult, bõstra-bõstra on kogu aeg peal olnud, sest ega siis taimede istutamisega taha jaanipäevani venitada. Ja alles aprilli viimasel nädalal me selle söötis lapi ju saime. Noh, vähemalt näeb see üsna hea välja, mis me seal teinud oleme. Ehk saab saaki ka.

Eilse õhtuga said pidulikult valmis mõlemad peenraread. Viimase kahe vormistamise juures näitas Ott aga üles päris huvitavat uuendusmeelsust, täiustades ja lihtsustades meie peenrarajamise tehnoloogiat oluliselt. Alguses muidugi kõik nii nagu ikka: istutusaugud, sellel järgneval pildil ka -vaod, sest neisse tulevad põldoad.

Aga siis edasi, kui ma hakkasin harjunud viisil tapeeti servade alla toppima, ütles Ott, et teeme parem nii, saab kiiremini ja umbrohu läbikasvamise vastu ka ehk tõhusam (see pilt on eelviimasest, lillkapsastele mõeldud peenrast):

Ma pole päris kindel, aga see vasakpoolne tapeet oli vist kunagi meil teise korruse toas seinas, kui ma laps olin? Igatahes ma mäletan seda. Ja ühes varasemas teemas ma ju juba kirjutasin, et sain ema käest jubedama hunniku vanu ülejäänud tapeedi rulle. Igatahes olgu kiidetud Nõukogude kergetööstus, mille tõttu kõike osteti igaks juhuks topelt.

Õhtuks saime need kaks peenart ka mulla alla, taimed ja külvid sisse.

Tädi Tötsu avastas eile, et talle meeldib vahelduseks hoopis kraavis lesida ja sealt üle perve naabreid vahtida.

Üldiselt kõik kena, aga kui taimed suuremaks kasvavad, siis ma ei kujuta hästi ette seda rihma üle peenarde lohisemist. Pean vist koera tokitamiseks mingi muu süsteemi välja mõtlema.

Tötsust veel: hoolimata meie püüdlustest koera lõbustada, on siiski juhtunud see, mida ma kartsin. Käppade peale on ilmunud kolm nahapõletiku kollet. Hakkasime kohe ravima, sest see põletik võib väga vastikuks kätte minna ja väga kiiresti laieneda. Ma kartsin seda, sest tädi Tötsu on varemgi näidanud kalduvust stressi pärast nahapõletikku saada. Näiteks kui me oleme mitmeks päevaks kodust ära käinud jmt. Ei imesta, et see nüüd pärast Hermanni lahkumist jälle juhtus. Eriti kui tal nüüd ka mingi käpanärimise teema üleval on.

Peale nahapõletiku-üllatuse saime aga eile veel teisegi üllatuse osaliseks.

Nimelt, et meil siin pärast 9. maid enam vihma pole sadanud, on päris põletavaks muutunud kastmise küsimus. Ma ei saa praegu isegi midagi multšiga kaitsta, sest kuiva maad ei ole mõtet multšida. Eriti hull on olukord peenardes, mis said korralikult ja traditsiooniliselt läbi kaevatud. Aga ka ülejäänutes läheb noortel taimedel vast veel natuke aega, enne kui nad oma juurtega mättaalusesse niiskesse kihti jõuavad. Nii et kastmine.

Lappe ümbritsevad kraavid on praeguseks kuivanud. Metsa all kopaga kaevatud veeaukudes midagi veel on, ojas veevõtukohas suhteliselt priskeltki, aga need on päris kauged tassida. Oleme viimasel ajal vett kodunt kaasa vedanud, aga praeguses kuivuses ikka ei jätku. Nii me oleme siin aretanud mitmeid teooriaid, kuidas ja mismoodi seda veevarustust “lavastada”. Seda enam, et tegelikult on meil ju oma lapikese peal olemas vana tõhus pütt.

Üks võimalikke arengustsenaariume näeb välja nii, et esialgu Cramost laenutada, kunagi hiljem osta bensupump (sest elektrit pilpakülas ei ole), mis suudaks umbes kord paari nädala tagant  vee u 70 m kauguselt lähimast veevõtuaugust transportida püti sisse. Seda peab teadjamatega arutama, sest veeaugu vesi on muidugi suht sodine ja igasugune pump ilmselt selle vee pumpamiseks ei kõlba (lööb äkki umbe vmt).

Igatahes hakkasin eile seda pütti lähemalt uurima, kas on ikka täiesti terve, kas kraan töötab jne. Kraan käib küll väga raskesti, aga töötab. Ilmselt püüame täna õlitada, äkki hakkab kergemini käima. Igatahes mu üllatus oli suur, kui kraani nügides hakkas sealt vesi ka jooksma.

Kui Ott vaatama turnis, siis…

Usu-usu, imelugu. Ja see lapp on 3 aastat söötis ning kasutamata seisnud. Kesse täitis pütikese?