Roomajaid jagub

Ükspäev nastiku munad, kohe järgmisel päeval aga, kui Ott sõnniku pealt kilet kergitas…

rästik

rästik1

Piltidel juba põgenemas.

Rästikud mulle head meelt ei tee. Mul pole madude vastu küll midagi, nad meeldivad mulle, minu meelest on nad väga ilusad, aga rästikut ma oma lähikonda tema mürgisuse pärast siiski ei sooviks. Noh, loodan südamest, et ta lahkub. Äkki läheb ikka metsa tagasi. Hiljemalt siis, kui Ott jälle trimmerdama hakkab.

Selle rästikunalja peale naabrid-venelased täna rääkisid, et seal on neid varemgi olnud, alles mõni päev tagasi olla keegi ühe suure rästiku avastanud keset teed roomamas ja talle lõpu peale teinud. No ma ei tea… see ka pole see, teise elu kallale kohe minna. Minul oleks kahju, mina ei suudaks. Temal ju ka hingeke sees. Ja oma maoelu elada.

Võib-olla, kui ma teda järgmist korda näen, peaksin temaga aupaklikust kaugusest lihtsalt rääkima ja veenma teda mujale asuma. Nagu ma kahest herilasepesast oma koduaias olen veenmismeetodiga lahti saanud. Sõber Ivar õpetas seda mulle. Ja täiesti kummaline, aga minul mõlemal korral toimiski. Seisin pool tundi herilasepesa läheduses, nii lähedal, kui julgesin, kutsusin Maaema vahendajaks ja rääkisin herilastega, et ma tõesti ei taha neid tapma hakata, aga herilasepesad minu magamistoa akna ja teisel korral otse käigutee kõrval on mulle eluohtlikud. Ja et ma võin nende nõelamisest ära surra. Ja et ma ei taha neile isegi kogemata haiget teha, nii et nad mind nõelama peaksid, aga arusaamatusi ja äpardusi võib ühiselus ikka ette tulla.

Mõlemal korral jäeti need pesad maha ja mindi mujale. Uskuge või ärge uskuge. Ma ei pidanud kedagi tapma. Ja keegi ei nõelanud mind.

Äkki on võimalik ka rästikutega lihtsalt rääkida?

Järgmiseks — aga maakirpude, kapsakoide ja kapsakärbestega? Aga nende vastu ei ole mul küll nii kaalukaid argumente… ainult see, et ärge sööge minu toitu, olen ahne inimene.

Täna õhtul oli aga meie sõnnikuhunniku kile all kena ja ohutu nastik. Tema pages kahjuks nii kiiresti, et pildistada ei jõudnudki. Muide, FBs mu vana klassiõde räägib, et nii nastikud kui rästikud pidid armastama maasikaid. Tema peab maal talu ja on näinud konkreetselt, kuidas need elukad tema marjadega maiustavad. Tema meetod on lihtne: kui minnes jalgadega kõvasti trampida, siis lähevad maod eest ära ja saab ise ka maasikaid korjata.

Vot nii.

Mis siis veel. Adapteerisime tädi Tötsut Alo ja Kitu pool nende koertega, et oleks pikemasse sõitu minnes võimalik Tötsu sinna hoida viia. Tädi Tötsu on absoluutselt soliidne, sotsiaalne ja kuulekas, väga viks preili. Sealsed koerad reageerisid esiotsa siiski üsna ärevalt. Hiljem aga olukord rahunes ja meie plaanist võib harjutamise peale isegi asja saada. Ehk saab ikka. Sest hirmus tore oleks vahel Tartu kandi sõpru külastades  kuhugi ka magama jääda, ilma et peaks alalõpmata öösiti tagasi sõitma. Ja hirmus tore oleks, kui ei peaks alati nii kohutavalt kiirustama ja jälle ja jälle nentima, et sellele ei jõuagi külla, ja tollele… oh jah.

Kirjutasin stsena  — mehest, kes elab veendumuses, et ideaalses suhtes ei tülitseta, ja siis ta jätab oma tülitseva naise ning suundub ideaalsemaid suhteid otsima, aga ei leia. Mõistagi. Käisime Bauhofis, kust Ott soetas meile laekunud laenutushüvitise raha eest bensutrimmeri. Ogoroodina. Õhtul tuli Tom, grillisime, istusime aias – üle hulga aja oli ilus soe õhtu, mis seda lubas. Nüüd siis siin. Natuke stsena kirjutada kavatsen nüüd öösel veel ka. Kuu lõpp ju, jälle kõik tähtajad põlevad.

Advertisements

Jaanid tulnud, jaanid läinud

Ja mina pole jälle tükk aega kirjutanud. No ausalt, mu jaoks on lihtsam kirjurtada iga õhtu järjepanu, sest nii kui päeva vahele jätan, nii on neid päevi korraga mitu ja siis juba nädalaid ja…

Ogoroodinal kõik kasvab, välja arvatud see lillkapsataim, mille tädi Tötsu sodiks astus, ja see varase kapsa taim, mis siniseks läks (ilmselt kapsakärbse kahjustus, nagu ma netist lugesin). Ja siis need kaks esimest külvi kurke, mis selle kevadsuvise ilmastikukõikumisega kaasa ei suutnud minna.  Pole hullu, kolmanda külvi taimed on alles.

Elu sisu on võitlus ristõieliste kahjuritega, sest neid on seal PALJU, oo jaa. Olen nüüdseks tuvastanud maakirbu, kapsakoi ja ka kapsakärbest oma silmaga näinud vist. Pritsin sibula- ja küüslauguleotisega ning viimane kord proovisin ka kokakoolat. Pean ütlema, et kapsakoisid on jäänud oluliselt vähem mu taimede kohal tiirutama, kuigi hiina kapsa läheduses sebib neid endiselt Aga sellest ei saa vist nagunii asja, istutamine jäi ikkagi liiga hiljaks ja arvatavasti läheb lõpuks putke, mitte ei keeruta pead valmis. Eks ma nii umbes kartsingi, ja tühja sellest, kuu lõpus külvan teda jälle ja siis söön sügisel.

Lõunaosariiklased möirgaksid mu peale praegu, kuid siiski – vihma võiks rohkem olla.

Jah, põud on läbi, aga vihma on meil olnud siiski üsna vähevõitu. Ja endises mustris: permapeenrates on niiskusega OK, aga neid läbikaevatud peenraid peab muudkui kastma. No jumala eest. Kui juurvilju ka saaks kuidagi mättassse istutada… aga ei saa.

Ja need kasvuhoonesse istutatud tomatid-paprikad —  need ma panin ju sügavale mättasse peotäie sulgede otsa, katsin pealt ajalehtedega kinni —,  seal olen ma nüüd veidi rohkem kui kuu aja jooksul ainult ühe korra kastma pidanud. Ja siis ka polnud palju vaja. Ma olen lihtsalt lummatud.

Kapsad ja sibulad kasvavad. Hernes sai keppi.

aiamaa juuni keskel

herned ja suvikõrvits

Seal tagapool on näha mu kõige kobedam suvikõrvitsataim. Loori all on veel kaks tükki, väikesed ja igerikud. See suvehakk kõrvitsalistele ikka ei sobi küll, sest ka päris kõrvitsad kiratsevad ja nirutavad. Külm on, mis teha. Lattube ma tänase seisuga veel polegi julgenud sinna välja istutada, esialgu mahuvad kodukasvuhoones veel pottidesse ära… Äkki ikka läheb ükskord soojemaks ka?

Aga maasikapeenras küpsevad mammud! Naabrite soovitusel panime neile võrgu peale, sest linnud pidid seal metsatukas üpris aplad olema.

võrgu all

Ott võttis irooniaid maha ja leidis sealt ilusa konna. Miski kärnkonn, eks?

konn

Ja parajasti on tal käsil sõnnikuhunniku ümberkaevamine endiste irooniate kohale. Selle käigus leidsime, et juba oli nastikumammi jõudnud meie hunnikus munel käia.

nastiku munad

üks muna

Kahju, et ei taibanud tikutoosi võrdluseks kõrvale panna, aga need olid üpris suured – veidi suuremad kui vutimunad! Nahkjad, pehme kestaga. Panime munad sõnniku sisse sooja tagasi. Nastik on kena loomake. Kuigi ma loodan, et mulle mõni neist ootamatult kapsaste vahelt siiski vastu ei vingerda, sest ehmatamist ma ei salli. Vabandust muidugi nende konna- ja munapiltide kehva teostuse pärast, see telefon, kuram, ei tahtnud ilusamat lähivõtet teha.

Oma koduaia kohapealt… jaa. Mul on igasuguseid mõtteid siin tekkinud vahepeal. Seda ma juba kirjutasin ükskord, et siin Hermanni viimaste eluaastate seniilse peenardes ringikoperdamise tõttu on hävinud väga palju taimi. Ja pealegi ma eelmisel kevadel kaevasin köögiviljapeenarde jaoks siin üles terve laia riba muru. Noh, pealegi hakkas mu naabrimees aia äärde omale katusega terrassi ehitama, mis tähendab, et päikesealast saab varjuala ja see vähene, mis sinna alles jäänud, tuleks mul nagunii mujale kolida.

Igatahes ma pean oma koduaia nüüd ka ringi tegema. Ma kohe tunnen, et pean. Sest tahan. Osa jooni tahaks teisiti lõigata ja. Lisada mõned okaspuud ja mingi valge variegata lehtpõõsa ja sisustada ka see tekkiv varjuala ära… Aga ma jätan selle postituse mõneks teiseks homseks, kui ma viitsin fotokaga oma aias ringi käia ja julgen teile neid näotusi näidata koos arutlusega, mis ma tahaks kõik teha. Päikesealadel ja varjualadel.

Veel multši

adruga1

Vihmaga on kitsavõitu, aga selle eest on mõnevõrra adrut. Multšin.

multšin

Adru on ikka üks hirmus tore multšimaterjal. Mõnus paigutada, hoiab hästi niiskust, umbrohtu ei sisalda, kahjuritele loodetavasti ka väga ei meeldi, sest on natuke soolane, ja minu meelest näeb peenra peal ka hea välja. Palju nägusam kui puukoor või saepuru.

multšitud peenar

Aga et ogoroodinal kõik peenrad selle alla saada, pean vist uuesti randa luurele minema, kas ja millal kuhugi uued hunnikud tekivad, mida ma saaks ära lohistada.

Ogoroodina on nüüd selline. Külje pealt:

aiamaa 9.6.14

… ja eesmisest otsast, kuhu kunagi peaks tulema iluala.

aiamaa1 9.6.14

Irooniad jäid täna paika, sest bensuga töötava sae saame laenata alles homseks. Ning ma murran pead küsimuse juures, kas nendes põõsastes ehitavad vapsikud pesa või mitte. Olen mõnda seal põrisemas näinud, aga tundub, et ei midagi väga kollektiivset (vähemalt esialgu).

Siis avastasin täna oma kallite (veel multšimata olnud) kapsaste pealt pisikesed valged lendavad elukad. Kapsakoi? Õnneks panin just täna ema juhtnööride järgi valmistatud sibula-küüslauguleotise tõmbama, küll koduse kedriklesta tarbeks, aga ma loodan, et ehk tõmbab ka need lendavad asjandused ogoroodinal maha. Multšisin nad ka täna adruga ära, äkki seegi veidi peletab neid. Soolane lugu ikkagi.

Aga enne istutasin koduaia lilltubakaid täis, sest ma avastasin, et viimase paari aastaga on neid tühje kohti ikka juba liiga palju tekkinud. Eks ma vaimus olin siit juba ära… ja aed ka hakkas arvama, et mul pole teda enam vaja. Aga ei ole ju nii!

Hakkan ringi vaatama kuivalembide järele. Sügisel tahaks jälle püsikuid istutada.

Töö-töö rindelt aga see, et toimetan ühte õudselt paksu prantsuse keelest tõlgitud lasteraamatut praegu, pealkirjaga “365 juttu kõige pisematele.” Ja tegelikult ma ei ütleks, et need jutud just kõige pisematele on, ikka nii 6-aastastele vast. Midagi eriliselt vaimustavat ja vaimukat seal ka ei ole. Lihtsalt üks töö, millega on nüüd juba hirmus kiire ja mida pole enam kuhugi edasi lükata. Üleüldse ma olen juba kõikide oma tähtaegadega suhteliselt paanikas, kui ma nende peale mõtlema hakkan. Nii et ma parem ei mõtle. Püüan lihtsalt edasi nokitseda. Raske on niiviisi tööd ka teha, kui kõik mõtted tahavad olla ainult aias ja ogoroodinal.

Vaatlustulemusi. Ja multš

redised ja multšitud juurviljad Nagu pildi pealt näete, algas meil saagikoristus (need redised külvasin 13. mail) ja ühtlase kõige muu multšimine, sest selle põua ja kuivuse käes pole ühtlasi mõtet ju ka tühja kasta. Sellepärast hakkasin peenrahaaval pihta ja kastsin ise enne multši laotamist pinna verd tilkuva südame ja suure ihnsustundega märjaks. Vähemalt juurikatel ja neis paaris peenras, mis läbi kaevatud said. Teiste puhul piirdun ka multši alt ainult istutusaukude kastmisega.

Üleeilse ja eilsega sain pooled peenrad multšitud. Ja sparglijuurikad, mis mul 2 nädalat puukuuris seisid, sain ka lõpuks istutatud. Ma ei kujuta ette, kas neist küll veel elulooma saab (kuigi ma ikka käisin neid seal kuuris aeg-ajalt niisutamas). Mõned üheaastased astrid panin sparglite juurde kah, nagunii need esimesel aastal kogu ette nähtud ruumi ei tarvita.

Ott trimmerdas. Järgmisena suundume ilmselt irooniate kallale. Jätan alles ainult ühe, marjade mõttes on sellest meile rohkem kui küll, ja esteetilises plaanis ÜKS suur ilus iroonia ju sobib sinna küll. Aga mitte pool ülekasvanud hekki. Ja kui irooniatega ühel pool, siis ma saan oma ronivad oad veepüti najale kasvama seada ning ühtlasi hakata sõnnikuhunnikut selle jäänud põõsa varju ümber kaevama. Samal ajal peaks tegelema ka peenravahede katmise ja multšimisega. Ühesõnaga meil on jätkuvalt väga huvitav.

Permapeenra-eksperimendi vaatlustulemusi veel: jah, kurivaim, mingi ohakas ja natuke orasheina tahab siit-sealt läbi ajalehe tulla. Kitkun aga välja, küll nad ükskord seal all nälga surevad. Lohutuseks: läbikaevatud peenardes on asi PALJU hullem. Ohakaid ja orasheina tuleb sealtki, ja veel rohkem, pluss igasugu muud huvitavad maltsad. Nii et minu arust on umbrohu osas seis hetkel siiski permapeenarde kasuks. Ka niiskuse hoidmises on permapeenrad märksa osavamad. Eks vaatame, mis edasi saab.

Tänaõhtune meisterdamisklubi

Tänane programm hõlmas kiletunnelite ehitamist.

Kurgile ja…

kurgile

… arbuusile lapsukese rõõmuks. Seda looma pole ma elus veel kasvatanud, nii et päris huvitav, kas niiviisi saama.

arbuusile

Taimedega umbes nii nagu kõrvitsategagi: istutusaugud maasse ja taimed läbi kanga sisse. Elame-näeme. Kõrvits seal kõrval on küll nende külmade ilmadega kahvatuks läinud, aga samas ajab uusi lehti ja üritab isegi õiepungi tegema hakata. Ma ei tea, varavõitu nagu, äkki ei peaks veel lubama?

Aga kurgikile all on hetkeseisuga siiski ainult 2 taime. Oli 3, aga ühe astus Ott laiaks ja teine sai külmade ilmadega varremädaniku. Kodukasvuhoones õnneks sirguvad peenrasse mineku ootel veel mõned väiksemad taimed, ja kui ikka puudu kipub jääma, siis vast saan turult ka mõne juurde hankida.

Täna üks naabervenelane sealt ütles, et see meie aiarajamine on olnud nagu kommunistlik lööktööehitus. Loomulikult, bõstra-bõstra on kogu aeg peal olnud, sest ega siis taimede istutamisega taha jaanipäevani venitada. Ja alles aprilli viimasel nädalal me selle söötis lapi ju saime. Noh, vähemalt näeb see üsna hea välja, mis me seal teinud oleme. Ehk saab saaki ka.

Ogoroodina suudab üllatada

Eilse õhtuga said pidulikult valmis mõlemad peenraread. Viimase kahe vormistamise juures näitas Ott aga üles päris huvitavat uuendusmeelsust, täiustades ja lihtsustades meie peenrarajamise tehnoloogiat oluliselt. Alguses muidugi kõik nii nagu ikka: istutusaugud, sellel järgneval pildil ka -vaod, sest neisse tulevad põldoad.

suhkrumaisile ja põldoale

 

Aga siis edasi, kui ma hakkasin harjunud viisil tapeeti servade alla toppima, ütles Ott, et teeme parem nii, saab kiiremini ja umbrohu läbikasvamise vastu ka ehk tõhusam (see pilt on eelviimasest, lillkapsastele mõeldud peenrast):

oti arendatud meetod

Ma pole päris kindel, aga see vasakpoolne tapeet oli vist kunagi meil teise korruse toas seinas, kui ma laps olin? Igatahes ma mäletan seda. Ja ühes varasemas teemas ma ju juba kirjutasin, et sain ema käest jubedama hunniku vanu ülejäänud tapeedi rulle. Igatahes olgu kiidetud Nõukogude kergetööstus, mille tõttu kõike osteti igaks juhuks topelt.

Õhtuks saime need kaks peenart ka mulla alla, taimed ja külvid sisse.

Tädi Tötsu avastas eile, et talle meeldib vahelduseks hoopis kraavis lesida ja sealt üle perve naabreid vahtida.

tötsu kraavis

Üldiselt kõik kena, aga kui taimed suuremaks kasvavad, siis ma ei kujuta hästi ette seda rihma üle peenarde lohisemist. Pean vist koera tokitamiseks mingi muu süsteemi välja mõtlema.

tötsu kraavis1

 

Tötsust veel: hoolimata meie püüdlustest koera lõbustada, on siiski juhtunud see, mida ma kartsin. Käppade peale on ilmunud kolm nahapõletiku kollet. Hakkasime kohe ravima, sest see põletik võib väga vastikuks kätte minna ja väga kiiresti laieneda. Ma kartsin seda, sest tädi Tötsu on varemgi näidanud kalduvust stressi pärast nahapõletikku saada. Näiteks kui me oleme mitmeks päevaks kodust ära käinud jmt. Ei imesta, et see nüüd pärast Hermanni lahkumist jälle juhtus. Eriti kui tal nüüd ka mingi käpanärimise teema üleval on.

Peale nahapõletiku-üllatuse saime aga eile veel teisegi üllatuse osaliseks.

Nimelt, et meil siin pärast 9. maid enam vihma pole sadanud, on päris põletavaks muutunud kastmise küsimus. Ma ei saa praegu isegi midagi multšiga kaitsta, sest kuiva maad ei ole mõtet multšida. Eriti hull on olukord peenardes, mis said korralikult ja traditsiooniliselt läbi kaevatud. Aga ka ülejäänutes läheb noortel taimedel vast veel natuke aega, enne kui nad oma juurtega mättaalusesse niiskesse kihti jõuavad. Nii et kastmine.

Lappe ümbritsevad kraavid on praeguseks kuivanud. Metsa all kopaga kaevatud veeaukudes midagi veel on, ojas veevõtukohas suhteliselt priskeltki, aga need on päris kauged tassida. Oleme viimasel ajal vett kodunt kaasa vedanud, aga praeguses kuivuses ikka ei jätku. Nii me oleme siin aretanud mitmeid teooriaid, kuidas ja mismoodi seda veevarustust “lavastada”. Seda enam, et tegelikult on meil ju oma lapikese peal olemas vana tõhus pütt.

pütt

 

Üks võimalikke arengustsenaariume näeb välja nii, et esialgu Cramost laenutada, kunagi hiljem osta bensupump (sest elektrit pilpakülas ei ole), mis suudaks umbes kord paari nädala tagant  vee u 70 m kauguselt lähimast veevõtuaugust transportida püti sisse. Seda peab teadjamatega arutama, sest veeaugu vesi on muidugi suht sodine ja igasugune pump ilmselt selle vee pumpamiseks ei kõlba (lööb äkki umbe vmt).

Igatahes hakkasin eile seda pütti lähemalt uurima, kas on ikka täiesti terve, kas kraan töötab jne. Kraan käib küll väga raskesti, aga töötab. Ilmselt püüame täna õlitada, äkki hakkab kergemini käima. Igatahes mu üllatus oli suur, kui kraani nügides hakkas sealt vesi ka jooksma.

Kui Ott vaatama turnis, siis…

üllatus

 

Usu-usu, imelugu. Ja see lapp on 3 aastat söötis ning kasutamata seisnud. Kesse täitis pütikese?