Ogoroodina suudab üllatada

3. juuni 2014 kell 15:26 (Aed)

Eilse õhtuga said pidulikult valmis mõlemad peenraread. Viimase kahe vormistamise juures näitas Ott aga üles päris huvitavat uuendusmeelsust, täiustades ja lihtsustades meie peenrarajamise tehnoloogiat oluliselt. Alguses muidugi kõik nii nagu ikka: istutusaugud, sellel järgneval pildil ka -vaod, sest neisse tulevad põldoad.

 

Aga siis edasi, kui ma hakkasin harjunud viisil tapeeti servade alla toppima, ütles Ott, et teeme parem nii, saab kiiremini ja umbrohu läbikasvamise vastu ka ehk tõhusam (see pilt on eelviimasest, lillkapsastele mõeldud peenrast):

Ma pole päris kindel, aga see vasakpoolne tapeet oli vist kunagi meil teise korruse toas seinas, kui ma laps olin? Igatahes ma mäletan seda. Ja ühes varasemas teemas ma ju juba kirjutasin, et sain ema käest jubedama hunniku vanu ülejäänud tapeedi rulle. Igatahes olgu kiidetud Nõukogude kergetööstus, mille tõttu kõike osteti igaks juhuks topelt.

Õhtuks saime need kaks peenart ka mulla alla, taimed ja külvid sisse.

Tädi Tötsu avastas eile, et talle meeldib vahelduseks hoopis kraavis lesida ja sealt üle perve naabreid vahtida.

Üldiselt kõik kena, aga kui taimed suuremaks kasvavad, siis ma ei kujuta hästi ette seda rihma üle peenarde lohisemist. Pean vist koera tokitamiseks mingi muu süsteemi välja mõtlema.

 

Tötsust veel: hoolimata meie püüdlustest koera lõbustada, on siiski juhtunud see, mida ma kartsin. Käppade peale on ilmunud kolm nahapõletiku kollet. Hakkasime kohe ravima, sest see põletik võib väga vastikuks kätte minna ja väga kiiresti laieneda. Ma kartsin seda, sest tädi Tötsu on varemgi näidanud kalduvust stressi pärast nahapõletikku saada. Näiteks kui me oleme mitmeks päevaks kodust ära käinud jmt. Ei imesta, et see nüüd pärast Hermanni lahkumist jälle juhtus. Eriti kui tal nüüd ka mingi käpanärimise teema üleval on.

Peale nahapõletiku-üllatuse saime aga eile veel teisegi üllatuse osaliseks.

Nimelt, et meil siin pärast 9. maid enam vihma pole sadanud, on päris põletavaks muutunud kastmise küsimus. Ma ei saa praegu isegi midagi multšiga kaitsta, sest kuiva maad ei ole mõtet multšida. Eriti hull on olukord peenardes, mis said korralikult ja traditsiooniliselt läbi kaevatud. Aga ka ülejäänutes läheb noortel taimedel vast veel natuke aega, enne kui nad oma juurtega mättaalusesse niiskesse kihti jõuavad. Nii et kastmine.

Lappe ümbritsevad kraavid on praeguseks kuivanud. Metsa all kopaga kaevatud veeaukudes midagi veel on, ojas veevõtukohas suhteliselt priskeltki, aga need on päris kauged tassida. Oleme viimasel ajal vett kodunt kaasa vedanud, aga praeguses kuivuses ikka ei jätku. Nii me oleme siin aretanud mitmeid teooriaid, kuidas ja mismoodi seda veevarustust “lavastada”. Seda enam, et tegelikult on meil ju oma lapikese peal olemas vana tõhus pütt.

 

Üks võimalikke arengustsenaariume näeb välja nii, et esialgu Cramost laenutada, kunagi hiljem osta bensupump (sest elektrit pilpakülas ei ole), mis suudaks umbes kord paari nädala tagant  vee u 70 m kauguselt lähimast veevõtuaugust transportida püti sisse. Seda peab teadjamatega arutama, sest veeaugu vesi on muidugi suht sodine ja igasugune pump ilmselt selle vee pumpamiseks ei kõlba (lööb äkki umbe vmt).

Igatahes hakkasin eile seda pütti lähemalt uurima, kas on ikka täiesti terve, kas kraan töötab jne. Kraan käib küll väga raskesti, aga töötab. Ilmselt püüame täna õlitada, äkki hakkab kergemini käima. Igatahes mu üllatus oli suur, kui kraani nügides hakkas sealt vesi ka jooksma.

Kui Ott vaatama turnis, siis…

 

Usu-usu, imelugu. Ja see lapp on 3 aastat söötis ning kasutamata seisnud. Kesse täitis pütikese?