Vaatlustulemusi. Ja multš

redised ja multšitud juurviljad Nagu pildi pealt näete, algas meil saagikoristus (need redised külvasin 13. mail) ja ühtlase kõige muu multšimine, sest selle põua ja kuivuse käes pole ühtlasi mõtet ju ka tühja kasta. Sellepärast hakkasin peenrahaaval pihta ja kastsin ise enne multši laotamist pinna verd tilkuva südame ja suure ihnsustundega märjaks. Vähemalt juurikatel ja neis paaris peenras, mis läbi kaevatud said. Teiste puhul piirdun ka multši alt ainult istutusaukude kastmisega.

Üleeilse ja eilsega sain pooled peenrad multšitud. Ja sparglijuurikad, mis mul 2 nädalat puukuuris seisid, sain ka lõpuks istutatud. Ma ei kujuta ette, kas neist küll veel elulooma saab (kuigi ma ikka käisin neid seal kuuris aeg-ajalt niisutamas). Mõned üheaastased astrid panin sparglite juurde kah, nagunii need esimesel aastal kogu ette nähtud ruumi ei tarvita.

Ott trimmerdas. Järgmisena suundume ilmselt irooniate kallale. Jätan alles ainult ühe, marjade mõttes on sellest meile rohkem kui küll, ja esteetilises plaanis ÜKS suur ilus iroonia ju sobib sinna küll. Aga mitte pool ülekasvanud hekki. Ja kui irooniatega ühel pool, siis ma saan oma ronivad oad veepüti najale kasvama seada ning ühtlasi hakata sõnnikuhunnikut selle jäänud põõsa varju ümber kaevama. Samal ajal peaks tegelema ka peenravahede katmise ja multšimisega. Ühesõnaga meil on jätkuvalt väga huvitav.

Permapeenra-eksperimendi vaatlustulemusi veel: jah, kurivaim, mingi ohakas ja natuke orasheina tahab siit-sealt läbi ajalehe tulla. Kitkun aga välja, küll nad ükskord seal all nälga surevad. Lohutuseks: läbikaevatud peenardes on asi PALJU hullem. Ohakaid ja orasheina tuleb sealtki, ja veel rohkem, pluss igasugu muud huvitavad maltsad. Nii et minu arust on umbrohu osas seis hetkel siiski permapeenarde kasuks. Ka niiskuse hoidmises on permapeenrad märksa osavamad. Eks vaatame, mis edasi saab.

Advertisements

8 kommentaari

  1. 8. juuni 2014 kell 13:36

    Olen huviga jälginud teie Ogoroodina sünnilugu. Sõna sekka kõrgete ubade asjus. Lattuba nimelt nõuab hooldusvabaks eluks latti. Nii umbes 3 meetrist. Latid võivad ühekaupa olla maasse vajutatud või tipust koonuseks kokku seotud, kui on väga tuuline koht. Ühe lati kõrvale 1- 2 uba. Siis nad kerivad end täiesti iseseisvalt üles kuni latti jätkub. Ümber jämedama kasvava puu ei keri, olen lilloaga proovinud – tulemus, et pead ikka ise siduma. Ruudulisest võrest ka midagi ei pea.Teie veevaadi jalad on liiga lühikesed, edasi peaksite ikka mingeid kavalaid konstruktsioone välja mõtlema. Edu ja rõõmu aiatöödes.

    • aidivallik said,

      8. juuni 2014 kell 13:42

      Oligi plaan kasutada mahavõetud aroonia pikki oksi (mis on nii 3-4 meetrised) ubade toena. Et meil tuuline, on neid oksi omakorda hea toetada vastu veenõu ülemist serva, vbl ka kuidagi kinnitada.

  2. rahutu rahmeldaja said,

    8. juuni 2014 kell 20:48

    ah, et siis irooniad 😀

  3. kellakagu said,

    9. juuni 2014 kell 14:32

    See kõik näeb välja nii ideaalselt ilus, et ei saaks nagu tõsi olla

  4. aidivallik said,

    9. juuni 2014 kell 14:53

    Ideaalne ei ole, aga üsna ilus juba jah. Plaan on veel ilusamaks saada. Eriti kui ma kunagi lilledele mõeldud või nii-öelda iluaia-osa kallale asun (järgmine aasta või nii, kui me siis veel siin oleme). See aasta jään rahule, kui köögiviljaosa ja tagumise osa (veepüti ja sõnnikuhunniku ja arooniate juures, sinna tuleb marjaaed) korda saan. Järgmine aasta siis tuleks putka ja iluosa. Siis on meil terve oma kompleksne daatša.

  5. Muhedik said,

    9. juuni 2014 kell 22:17

    Daatša 🙂 Just sellised äärmuslikud aastad näitavad, milline maaharimisviis parim on. Lattoale tuleb tõesti teha püstkoja moodi asi.

  6. aidivallik said,

    9. juuni 2014 kell 23:19

    Et siis te arvate, et kui aroonia pikad mahavõetud oksad maasse torgata ja ülemise otsaga püti vastu toetada, ei ole lattoale see? Ikka kolmjalg teha? Latte tekib mul homme igal juhul, iseasi, kuidas need paigutada?

    • 10. juuni 2014 kell 09:40

      Ubadele sobiks väga hästi ka täiesti üksikult püsti latt, olen nii kasvatanud tuulevarjus. Küsimus lihtsalt stabiilsuses – arooniad vaevalt tõelisi sirgeid tugevaid teibaid toota suudavad. Küllap sobib ka vaadile toetatuna, kuid peab olema valmis, et ülemist otsa kinnitada vajadusel. Loovat insenerimõtet teil ju jätkub 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: