Vaatlustulemusi. Ja multš

8. juuni 2014 kell 13:01 (Aed)

Nagu pildi pealt näete, algas meil saagikoristus (need redised külvasin 13. mail) ja ühtlase kõige muu multšimine, sest selle põua ja kuivuse käes pole ühtlasi mõtet ju ka tühja kasta. Sellepärast hakkasin peenrahaaval pihta ja kastsin ise enne multši laotamist pinna verd tilkuva südame ja suure ihnsustundega märjaks. Vähemalt juurikatel ja neis paaris peenras, mis läbi kaevatud said. Teiste puhul piirdun ka multši alt ainult istutusaukude kastmisega.

Üleeilse ja eilsega sain pooled peenrad multšitud. Ja sparglijuurikad, mis mul 2 nädalat puukuuris seisid, sain ka lõpuks istutatud. Ma ei kujuta ette, kas neist küll veel elulooma saab (kuigi ma ikka käisin neid seal kuuris aeg-ajalt niisutamas). Mõned üheaastased astrid panin sparglite juurde kah, nagunii need esimesel aastal kogu ette nähtud ruumi ei tarvita.

Ott trimmerdas. Järgmisena suundume ilmselt irooniate kallale. Jätan alles ainult ühe, marjade mõttes on sellest meile rohkem kui küll, ja esteetilises plaanis ÜKS suur ilus iroonia ju sobib sinna küll. Aga mitte pool ülekasvanud hekki. Ja kui irooniatega ühel pool, siis ma saan oma ronivad oad veepüti najale kasvama seada ning ühtlasi hakata sõnnikuhunnikut selle jäänud põõsa varju ümber kaevama. Samal ajal peaks tegelema ka peenravahede katmise ja multšimisega. Ühesõnaga meil on jätkuvalt väga huvitav.

Permapeenra-eksperimendi vaatlustulemusi veel: jah, kurivaim, mingi ohakas ja natuke orasheina tahab siit-sealt läbi ajalehe tulla. Kitkun aga välja, küll nad ükskord seal all nälga surevad. Lohutuseks: läbikaevatud peenardes on asi PALJU hullem. Ohakaid ja orasheina tuleb sealtki, ja veel rohkem, pluss igasugu muud huvitavad maltsad. Nii et minu arust on umbrohu osas seis hetkel siiski permapeenarde kasuks. Ka niiskuse hoidmises on permapeenrad märksa osavamad. Eks vaatame, mis edasi saab.