Veel multši

adruga1

Vihmaga on kitsavõitu, aga selle eest on mõnevõrra adrut. Multšin.

multšin

Adru on ikka üks hirmus tore multšimaterjal. Mõnus paigutada, hoiab hästi niiskust, umbrohtu ei sisalda, kahjuritele loodetavasti ka väga ei meeldi, sest on natuke soolane, ja minu meelest näeb peenra peal ka hea välja. Palju nägusam kui puukoor või saepuru.

multšitud peenar

Aga et ogoroodinal kõik peenrad selle alla saada, pean vist uuesti randa luurele minema, kas ja millal kuhugi uued hunnikud tekivad, mida ma saaks ära lohistada.

Ogoroodina on nüüd selline. Külje pealt:

aiamaa 9.6.14

… ja eesmisest otsast, kuhu kunagi peaks tulema iluala.

aiamaa1 9.6.14

Irooniad jäid täna paika, sest bensuga töötava sae saame laenata alles homseks. Ning ma murran pead küsimuse juures, kas nendes põõsastes ehitavad vapsikud pesa või mitte. Olen mõnda seal põrisemas näinud, aga tundub, et ei midagi väga kollektiivset (vähemalt esialgu).

Siis avastasin täna oma kallite (veel multšimata olnud) kapsaste pealt pisikesed valged lendavad elukad. Kapsakoi? Õnneks panin just täna ema juhtnööride järgi valmistatud sibula-küüslauguleotise tõmbama, küll koduse kedriklesta tarbeks, aga ma loodan, et ehk tõmbab ka need lendavad asjandused ogoroodinal maha. Multšisin nad ka täna adruga ära, äkki seegi veidi peletab neid. Soolane lugu ikkagi.

Aga enne istutasin koduaia lilltubakaid täis, sest ma avastasin, et viimase paari aastaga on neid tühje kohti ikka juba liiga palju tekkinud. Eks ma vaimus olin siit juba ära… ja aed ka hakkas arvama, et mul pole teda enam vaja. Aga ei ole ju nii!

Hakkan ringi vaatama kuivalembide järele. Sügisel tahaks jälle püsikuid istutada.

Töö-töö rindelt aga see, et toimetan ühte õudselt paksu prantsuse keelest tõlgitud lasteraamatut praegu, pealkirjaga “365 juttu kõige pisematele.” Ja tegelikult ma ei ütleks, et need jutud just kõige pisematele on, ikka nii 6-aastastele vast. Midagi eriliselt vaimustavat ja vaimukat seal ka ei ole. Lihtsalt üks töö, millega on nüüd juba hirmus kiire ja mida pole enam kuhugi edasi lükata. Üleüldse ma olen juba kõikide oma tähtaegadega suhteliselt paanikas, kui ma nende peale mõtlema hakkan. Nii et ma parem ei mõtle. Püüan lihtsalt edasi nokitseda. Raske on niiviisi tööd ka teha, kui kõik mõtted tahavad olla ainult aias ja ogoroodinal.

Advertisements

7 kommentaari

  1. Köögikata said,

    10. juuni 2014 kell 11:55

    Hmm, see Läänemaa adru tundub pisut teistsugune olevat kui meil siin põhjas. Meil on selliseid ümaraid põiekesi täis kohevad põõsad.

  2. aidivallik said,

    10. juuni 2014 kell 13:15

    Uurisin kohe seda adru asja netis lähemalt. Ja täitsa tõsi, see, mida meil adruks kutsutakse ja mis siin ranna äärde välja uhub, ei pruugi tegelikult üldse adru ollagi? Leidsin, et on 2 liiki: põisadru ja lintadru, ja kummagagi ei ole see minu mererohi eriti sarnane. Võib-olla merihein?

  3. Muhedik said,

    10. juuni 2014 kell 16:23

    Vahet ju pole, peaasi, et toimib. Ja see on selge ülekohus, et sisemaajärved seda adrut ei tekita 😦 😀

  4. Maire said,

    10. juuni 2014 kell 22:54

    Hissamumeie kui ilus sa, Aidi, oled! 🙂 Ma ei saa aru, kuidas sa ikka nii lühikese ajaga nii palju väiksemaks oled jäänud?! Ilmselt liigud palju, mida ju siit blogistki näha. Mina olen ikka veel oma miinus seitsme kilo juures, tegelt tiba rohkem vist nüüdseks, aga vahepeal oli kuu aega täielik seisak. Ainult vererõhurohtu söön nüüd poole lahjemat ja igasugu näidud on nii ilusad, et pole 2 aastat selliseid näinud. Ma saan aru küll, et postitus on hoopis ogoroodina teemal, aga ma kohe pidin ütlema, kui ilus tüdruk sa oled! Rõhk sõnal ‘tüdruk’ 😀

  5. aidivallik said,

    10. juuni 2014 kell 23:22

    Aitäh, Maire, aga minu meelest see pilt petab ka minu kasuks (Ott oma näo kõrguselt ja üsna lähedalt pildistas). Ilus olemise vastu ei ole mul muidugi midagi, eriti nendes väga vanades ja nüüd tõesti siiralt laiadeks jäänud tööroobades 🙂

  6. kiskjasiil said,

    16. juuni 2014 kell 11:18

    Kui kodukoju sõidan, siis pean ka vist tiiru rannas ära tegema, aga vot sellist ogoroodinat … (sõnab unistavalt) tahaks ka. Ma saan aru, et see tunne sääl toimetades on vägev igas mõttes, nii väes kui tundes 🙂

    Tähtaegadega ei aita tõepoolest muu, kui järjest nokitseda.
    p.s. mul on muide üks kuivalemb, keda saaks naksata – karvane ville. Õitseb küll kollaselt ja rikkalikult, aga muul ajal on armsalt rohehõbedane.

  7. Köögikata said,

    24. juuni 2014 kell 18:30

    Merihein võib ta ehk tõesti olla…aga jah, peaasi, et toimib. 😉


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: