Jaanid tulnud, jaanid läinud

Ja mina pole jälle tükk aega kirjutanud. No ausalt, mu jaoks on lihtsam kirjurtada iga õhtu järjepanu, sest nii kui päeva vahele jätan, nii on neid päevi korraga mitu ja siis juba nädalaid ja…

Ogoroodinal kõik kasvab, välja arvatud see lillkapsataim, mille tädi Tötsu sodiks astus, ja see varase kapsa taim, mis siniseks läks (ilmselt kapsakärbse kahjustus, nagu ma netist lugesin). Ja siis need kaks esimest külvi kurke, mis selle kevadsuvise ilmastikukõikumisega kaasa ei suutnud minna.  Pole hullu, kolmanda külvi taimed on alles.

Elu sisu on võitlus ristõieliste kahjuritega, sest neid on seal PALJU, oo jaa. Olen nüüdseks tuvastanud maakirbu, kapsakoi ja ka kapsakärbest oma silmaga näinud vist. Pritsin sibula- ja küüslauguleotisega ning viimane kord proovisin ka kokakoolat. Pean ütlema, et kapsakoisid on jäänud oluliselt vähem mu taimede kohal tiirutama, kuigi hiina kapsa läheduses sebib neid endiselt Aga sellest ei saa vist nagunii asja, istutamine jäi ikkagi liiga hiljaks ja arvatavasti läheb lõpuks putke, mitte ei keeruta pead valmis. Eks ma nii umbes kartsingi, ja tühja sellest, kuu lõpus külvan teda jälle ja siis söön sügisel.

Lõunaosariiklased möirgaksid mu peale praegu, kuid siiski – vihma võiks rohkem olla.

Jah, põud on läbi, aga vihma on meil olnud siiski üsna vähevõitu. Ja endises mustris: permapeenrates on niiskusega OK, aga neid läbikaevatud peenraid peab muudkui kastma. No jumala eest. Kui juurvilju ka saaks kuidagi mättassse istutada… aga ei saa.

Ja need kasvuhoonesse istutatud tomatid-paprikad —  need ma panin ju sügavale mättasse peotäie sulgede otsa, katsin pealt ajalehtedega kinni —,  seal olen ma nüüd veidi rohkem kui kuu aja jooksul ainult ühe korra kastma pidanud. Ja siis ka polnud palju vaja. Ma olen lihtsalt lummatud.

Kapsad ja sibulad kasvavad. Hernes sai keppi.

aiamaa juuni keskel

herned ja suvikõrvits

Seal tagapool on näha mu kõige kobedam suvikõrvitsataim. Loori all on veel kaks tükki, väikesed ja igerikud. See suvehakk kõrvitsalistele ikka ei sobi küll, sest ka päris kõrvitsad kiratsevad ja nirutavad. Külm on, mis teha. Lattube ma tänase seisuga veel polegi julgenud sinna välja istutada, esialgu mahuvad kodukasvuhoones veel pottidesse ära… Äkki ikka läheb ükskord soojemaks ka?

Aga maasikapeenras küpsevad mammud! Naabrite soovitusel panime neile võrgu peale, sest linnud pidid seal metsatukas üpris aplad olema.

võrgu all

Ott võttis irooniaid maha ja leidis sealt ilusa konna. Miski kärnkonn, eks?

konn

Ja parajasti on tal käsil sõnnikuhunniku ümberkaevamine endiste irooniate kohale. Selle käigus leidsime, et juba oli nastikumammi jõudnud meie hunnikus munel käia.

nastiku munad

üks muna

Kahju, et ei taibanud tikutoosi võrdluseks kõrvale panna, aga need olid üpris suured – veidi suuremad kui vutimunad! Nahkjad, pehme kestaga. Panime munad sõnniku sisse sooja tagasi. Nastik on kena loomake. Kuigi ma loodan, et mulle mõni neist ootamatult kapsaste vahelt siiski vastu ei vingerda, sest ehmatamist ma ei salli. Vabandust muidugi nende konna- ja munapiltide kehva teostuse pärast, see telefon, kuram, ei tahtnud ilusamat lähivõtet teha.

Oma koduaia kohapealt… jaa. Mul on igasuguseid mõtteid siin tekkinud vahepeal. Seda ma juba kirjutasin ükskord, et siin Hermanni viimaste eluaastate seniilse peenardes ringikoperdamise tõttu on hävinud väga palju taimi. Ja pealegi ma eelmisel kevadel kaevasin köögiviljapeenarde jaoks siin üles terve laia riba muru. Noh, pealegi hakkas mu naabrimees aia äärde omale katusega terrassi ehitama, mis tähendab, et päikesealast saab varjuala ja see vähene, mis sinna alles jäänud, tuleks mul nagunii mujale kolida.

Igatahes ma pean oma koduaia nüüd ka ringi tegema. Ma kohe tunnen, et pean. Sest tahan. Osa jooni tahaks teisiti lõigata ja. Lisada mõned okaspuud ja mingi valge variegata lehtpõõsa ja sisustada ka see tekkiv varjuala ära… Aga ma jätan selle postituse mõneks teiseks homseks, kui ma viitsin fotokaga oma aias ringi käia ja julgen teile neid näotusi näidata koos arutlusega, mis ma tahaks kõik teha. Päikesealadel ja varjualadel.

Advertisements

8 kommentaari

  1. SK said,

    27. juuni 2014 kell 18:51

    Hernekepid on nagu mu Vanavanaema juures olid , mitte nagu Euroopa Liidus:)
    Muidu on jätkuvalt muljetavaldav.

  2. Kiskjasiil said,

    27. juuni 2014 kell 19:10

    Pikk vahe küll, aga selle eest oo kui viljakas! Järgmisel suvel hakkan ka permakultuuriga katsetama. No ja kõrvitsad külmetavad minul ka, kaks arbuusitaime viskasid lihtsalt pikali. No ei ole riisitaimed 🙂
    Sinu ogoroodina on ikka uhke küll ja tundub, et teil on seal toredad naabrid ka.

    Koduaia (ümber)kujundamine saab huvitav olema. Üldse õhkub sellest elust miskit ürgset energiat, mul on sinu üle nii hea meel! Mõelda vaid, millises ägedas energiavoos te seal toimetate.

    Nastikumune pole ma kunagi ihusilmaga näinud, vaat kui huvitav leid.

  3. rahutu rahmeldaja said,

    27. juuni 2014 kell 22:31

    neastikumunad on tõesti leid, ma poleks osanud neid äragi tunda 🙂 ja see ogoroodina…põnev ja tõepoolest tasub järgima hakata, kõik mis selles pooltalvises suves kasvada suudam, näib seda ka tegevat 😀

  4. Köögikata said,

    28. juuni 2014 kell 00:14

    Mina poleks ka nastikumune ära tundnud. Ja, ooooo, see ogoroodina!!! Super!

  5. Muhedik said,

    28. juuni 2014 kell 20:49

    Oi mul on nii paganama hea meel,.et selline aiandamine toimib kogu täiega. Mõtlesin ju jube pikalt, kas julgen neid linke soovitada, aga Su eksperiment on rohkem kui kulda väärt. Ma arvan, et nt. peeti ja kaalikat võiks ehk küll samamoodi kasvatada, nad ju jõudsa kasvuga. Porgandiga tehakse maailmas imetrikke, need külvatakse pikkadesse torudesse, sedasi saadakse meetrised maailmarekordid. Aga toru ju saaks mättasse kaevata:)

  6. aidivallik said,

    29. juuni 2014 kell 00:02

    Teate, see permaaiandus meeldib mulle tõesti! Ja ma arvan, et köögiviljanduses ma jäängi sama süsteemi juurde. Juba see, et permapeenardes ning multšiga kastmisvajadus nii minimaalne on, on minu jaoks väga oluline näitaja. Ja pääseb kaks korda aastas kõige ümberkaevamisest.

    • aidivallik said,

      29. juuni 2014 kell 00:05

      Edaspidi ma muidugi ka juurviljaga teeks pigem nii, et ka neile kaevan labidaga ainult külvivaod, muu jätan mättaks. Ja hernestega. Polnud mingit mõtet neid kahte peenart läbi kaevata, nendega on jama palju rohkem kui teistega. Umbrohtu EI ole neis vähem, pigem rohkem on, ja aina kasta neid. Vedas, et me rohkem midagi läbi kaevata ei otsustanud.

  7. Muhedik said,

    29. juuni 2014 kell 14:58

    Loomulikult, kaevamine tõstab umbrohuseemne maast üles ja idanevad nad enamasti ju maa peal.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: