Köögiviljauputus

See, mis ogoroodina peal toimub, on täitsa uskumatu. Kõik kannab ja annab vilja, vaata ainult, et jaksaks eest ära korjata. Lillkapsad on kõik koristatud, nuikapsast enamus, käharkapsas ja varane kapsas annavad jooksvalt, põldubadelt tuleb ka neil päevil esimene korje teha, eile hapendasin ja marineerisin kurke jne. jne.

Täitsa pöörane, mismoodi kõik kannab. Mind paneb see siiralt imestama, sest me pole ju eriti kastnudki seal midagi. Kapsaid vast 3 korda maikuust siiamaani. Ja meil on siin olnud ekstreemselt kuiv kevad ja suvi siiamaani. Neid vihmu, mis ülejäänud Eestimaad isegi liiga lahkelt kostitavad, pole meie siia saanud.

Aga brokolid on sellised:

minu brokoli

Ja lillkapsad on ka suured nagu elajad. Mul on endal ka suu lahti.

Minu kaks kõrvitsanirakat on enda alla vallutanud 20-ruutmeetrise lataka ja üritavad juba trügida kõrvalpeenraid anastama. Kõrvitsapunne on peal hirmsasti, no umbes paarkümmend. Ühe, esimese ja kõige suurema, oleme juba sealt söögiks ära toonud ka.

2 kõrvitsat

 

Sealsamas kõrval arbuus, mis ilmatu kaua tegi ainult isasõisi ja millel ma enne Riia-sõitu jõudsin ära tolmutada 2 esimest emasõit, on vahepeal tolmutanud ennast ilma minu abita ja eile lugesime kahel taimel kokku umbes kümme väiksemat ja suuremat arbuusikest kasvamas. Ma selle tolmutamise pärast enam ei muretse ka, sest nüüd, kui kile pealt maha sai, on seal mesilaste pilv kogu aeg ümber, küll nad selle töö ära teevad.

Varasel ja hilisel kapsal mõlemal on juba korralikud pead.

peakapsad

 

Hernestega on selleks korraks ühel pool. Muide, hernepeenar oli üks neist kahest, mis sai enne külvi tavapärasel viisil läbi kaevatud. Tagajärg: kippus kuivama ja lõppkokkuvõttes saaki sai mitu rasksu, aga minu meelest siiski oleks võinud seda justkui rohkem olla. Järgmine kord läheb hernes ka lihtsalt kitsastesse kühvliga tehtud külvivagudesse, ja dai boh ma seal enam midagi kaevan. Järgmine kord saabub muidugi ilmselt üsna kohe, sest ma usun, et jõuan veel herne korduskülvi sügisese saagi mõttes teha küll. Öökülmad siia varakult ei tule ja varased sordid jõuavad ilusti valmis saada.

Samamoodi tahan katsetada lill- ja nuikapsa korduskülviga.

Sügisese koristuse naerid ja daikonid külvasin juba maha, samuti mustrõika. Viimasega vist oli juba hiljavõitu, aga nagu ma ütlesin – meil siin läänerannikul on pikk sügis. Küll ma ta koristada jõuan, kui mingit anomaaliat ei juhtu.

Nii, aga nüüd teen tööd edasi. “Suletud uste” jaoks lugu sellest, kuidas üks proua naabrilaste heaolu ja turvalisuse pärast hirmsasti muretsema hakkab.

Riiast tagasi

Kolmapäeva lõunaks sõitsin Riiga, Läti lastekirjandusrahvas kutsus. Seal toimusid nimelt Janis Baltvilksi auhinna juubeliüritused, tegemist on äärmiselt väärika rahvusliku lastekirjandusauhinnaga, mida seekord anti välja juba 10. korda. Alates 2008. aastast antakse seda auhinda ka välismaalastele – Lätis populaarseima tõlkelasteraamatu autorile. Mina olin esimene välisautor, kes selle sai. Eestlastest peale minu on Janis Baltvilksi valge hundi laureaat veel ka Andrus Kivirähk, koguni kahel korral. Nii et Eestist olimegi kutsutud mina ja Andrus.

Ma püüdsin otsida mingeid linke, mida siin jagada, aga kõik, mis ma leidsin, on sügavalt lätikeelne ja ilma piltideta. Sel korral tehti küll minu (nagu ka teiste endiste laureaatidega) üks videointervjuu, aga internet seda mulle praegu üles ei leia. Noh, nad lubasid mulle lingi saata, ehk millalgi. Võib-olla pole jõutud üles pannagi.

Need kaks päeva olid täis erinevaid üritusi, ilulugemisi, esinemisi, ekskursioone, ja eeskätt muidugi toredaid, toredaid (taas)kohtumisi.Kõik see asi on neil ikka korraldatud nii huvitavalt, leidlikult ja kaunilt, et kohe tahaks kuidagi neid elamusi jagada. Lätlased võtavad seda lastekirjanduse asja ikka südamest ja tõsiselt. Ilus ja imetlusväärne.  Ma olen siiamaani täiesti ära liigutatud ja justkui teises maailmas.

Täna ujun veel selle pilvekese peal, homme püüan rutiini taas sarvipidi pihku, hakkan tööle ja vaatan, mis ogoroodinal toimub.

Puhas küllus

Just, ogoroodinal on rõõm ja küllus. Vahepeal küll ei leidnud viis päeva järjest aega seal väga midagi teha, sest külalised olid meil ja vanamuusikafestivalil. Olid armsad ja rõõmsad päevad vanade sõprade seltsis (õde “wolbuses” ja wolbermeister Wõlu!) ja seekord kaasnes sellega ka kogu mu garderoobi väljavahetamine. Nimelt kannan ma nüüd neli numbrit väiksemaid riideid kui eelmisel suvel ja olen nüüd samas suuruses, mis mu armas vana sõbranna eelmisel suvel OLI. Nii et tema tiris rõõmsalt peaaegu kogu oma kapisisu mulle ja mina pakkisin kokku omakorda peaaegu kõik, mis mul kapis oli, et see edasi toimetada veel kellelegi, kelle rõivanumber viimase aasta jooksul kõvasti kahanenud on.

See on muidu suurte allavõtmiste juures üks igavene peavalu, see garderoobi väljavahetamise vajadus teatud aja tagant. Samas ei ole mõtet nii vahepeal ju ka kapitäit uusi riideid osta, kui järgmisel hooajal kavatsetakse olla VEEL paar-kolm riidenumbrit väiksem, eks ole. Nii et mul on hirmus hea meel, et ma pääsen üürikese eesmärgi nimel rahakulutamisest ja poode mööda kappamisest (mis mulle eriti ei meeldi. Ma ei salli eriti poodlemist.). Ja mul on hea meel, et mina omakorda sain kellelegi samas asjas kasulik olla.

Nüüd on muidugi see probleem, et kõik riided on uued ja harjumatud. Ei oska veel midagi millegagi kombineerida, pole välja kujunenud uusi eelistusi jne. Aga ma harjun. Kindlasti. Sest tore on ju.

Laupäeval käisime matusel, seda ka. Ikka kurb, aga lõpuks saabus siiski nagu ka mingi rahu ja leppimine selle lahkumisega.

Eile koristasime kodu ja puhkasime veidike eelmisest intensiivsest nädalast, täna võis juba märgata rutiini taastumist. Toimetasime jälle paar tundi ogoroodinal. Tänan jätkuvalt taevast, et see permaaiandus ei ole inimkäe puudutuse või puudumise kohapealt nii tundlik – need viis päeva oli ta kastmata ja kasimataväga ilusti üle elanud. Kõik lausa vohab nüüd seal.

Kurke oleme hakanud saama – esialgu ikka sellelt esimese külvi ellujäänult, aga ka teise külvi taimed tõotavad selle nädala jooksul andma hakata.

kurgipõnnid

Need ema antud maasikataimed on täitsa tublid olnud, aga see ämbrike ongi neilt sel aastal ilmselt viimane või eelviimane ports. Noored taimed ka, alles see kevad ju istutatud.

maasud

Varast hernest juba sööme, aga ka hilisemad ei anna enam kaua oodata.

herned

Huvitav, millal brokoli looma hakkab?

brokolid

 

Lehtkapsa näppimisega tuleb ka veel oodata. Ja millal rooskapsast saab, kes seda teab.

roos- ja lehtkapsad

 

Suvikõrvitsalt läheb küll kõik jooksvalt loosi, mis sealt otsast tuleb.

suvikõrvitsad

 

väike Pepi

 

Ja kõrvitsad käituvad nüüd ka nii, nagu kõrvitsad peavad käituma. Juba punnid otsas ka.

kõrvitsad

 

Jääsalatit me armastame siin kõik kolm. Ja ehk meie külalised ka.

 

jääsalat

 

Paprika juba tõotab. Kuigi huvitav – see sort oleks pidanud nagu punane olema?!

 

paprika

 

Ja millal need tomatid ometi värvi võtavad?!? Neid ei jõua ega jõua ära oodata. Aga tulemas on neid palju.

 

tomat

 

kasvuhoones

 

Peale tomatite ja paprika elab meil kasvuhoones veel üks väikene loomake. Üks sisalikulaps. Kahju, et meil vana nuputelefoniga lähivõtted ei õnnestu…

pisisisalik

 

Siit veel üks väike ülevaade mu kuningriigile.

 

aiamaa 15.7

 

Ja õhtul koju tulime sealt sellega:

 

saak

 

Valges ämbris on naerid. Homme ajan nad ahju ja küpsetan ära ja siis me sööme Otiga ennast lõhki.

 

 

 

 

 

Ühest vanast sõbrast

Pühapäeva õhtul tuli surmasõnum.

Istusin sõnatuna aias veel tund üle südaöö, mõtlesin, meenutasin, ei saanud aru, miks. Kuidas siis nii. Misjaoks. Ja mis täpselt juhtus. Nii segane lugu on see, palju küsimusi omaste ja kõigi teiste jaoks.

Ja nii ongi läinud veel üks mu  “hullude aastate” sõber Kollasest majast ja sealsest kommuunilaadsest seltskonnast.  Maailm on natuke tühjemaks jäänud.

 

Fännates nuikapsast

No kas nad pole ilusad?

nuikapsas

Kaks neist kolmest pistsin ma eile õhtul kohe ogoroodinalt tulles toorelt pintslisse. Mahlased, mahedad, krõmpsuvad… sõltuvusttekitavalt nämmad. Varane sort Luna, külvatud koos kõigi muude kapsastega 16 aprillil,  kui mul ogoroodinat veel ei olnudki, aga ma lihtsalt viimases meeleheites hakkasin külvama, sest lihtsalt ei pidanud vastu, ja mõtlesin, et kui ma ka omale kuskil aiamaad ei saa või ära kolida ei õnnestu, siis istutan need kasvõi sinnasamma Jalukse poe taha vanale karjamaale maha, mida kallis klassivend mulle naljaga pooleks välja pakkus. Noh, õnneks aprilli viimastel päevadel sain pilpaküla rentnikuks.

Oti hellas käes:

nuikapsas Luna

Mul kasvab üks hiline nuikapsasort kah. Hiidnuikapsas ‘Gigant’, mis pidi tegema 1 – 2 kilose vilja ja sobivat ka keldris säilitamiseks. See mõistagi nii kaugel veel ei ole, pole seda nägugi, et mingi nui kuhugi kasvada võiks. No aga anname aega.

Pilte polnud, aga nüüd on

Tulebki selline pildipostitus. Ikka ogoroodina, mis muud. ma olen jätkuvalt õnnest ogar, et see mul nüüd on.

kapsamere lainetes 4.7

Kokku on mul seal nüüd 17 peenrakasti pluss kasvuhoone. See on teepoolne rida. Kõik kasvab, natuke umbrohtu ka. Ma pole seekordse rohimis- ja multšimistiiruga siia lõppu lihtsalt jõudnud veel, homme jõuan.

Aga mererohtu ma pole enam saanud, tuuled on vist valelt poolt ja pole seda randa kuhjanud enam. Sellepärast läheb multšiks see, mida Ott maha trimmerdab. Kuulge, targad — kui ma seda nii HIRMUS paksult ei pane, ega see ju tohiks taimedele midagi halba teha? No kui ma pean silmas kõiki neid baktereid, mis lagundamisprotsessides osalevad. Taimed multši vahel on leht- ja rooskapsad.

sihuke multš leht- ja rooskapsal 4.7

Niidust nüüd tekib küll, sest Otil on uus relv.

uus relv

Keskel hiline, äärtes varane peakapsas. Hmm, ma mõtlesin tegelikult, et äkki see varane on kuidagi varasem. Aga tuleb veel oodata. Alles hakkab vaikselt keerama.

hiline ja varane kapsas 4.7.

Veel üks rida hilist kapsast, natuke peeti ja rida õnnetut pastinaaki, mis sutsu hiljavõitu sai külvatud. Aga küll ta sügiseks valmis saab.

hiline kapsas, peet ja pastinaak 4.7Juba natuke ülekasvanud paksoi (mida me muide juba oleme ka toiduna tarbinud), selle taga ennast koguv ruutlehik, kõrval sibulad.

ülekasvanud paksoi ja sibulad 4.7Täpselt nii, nagu ma arvasingi — hiina kapsas ei tee pead, vaid läheb rõõmsalt õitsema. Kahju ka pole, on teine nagunii maakirpude poolt auklikuks söödud. Õnneks on temast rohkem juba vormuvat jääsalatit ja nuikapsaid.

õitsvad hiinakapsad, jääsalat ja nuikapsad

Pool rida porknaid, natuke põlduba. Aeduba nirutab, sest tema jaoks on seni külm olnud. Ah jaa, salatit ja taga paar lehtpeeti ka.

porknat, uba ja salatit 4.7

Pisi-porrud, brokolid ja varssellerid. Esimest ja viimast peaks ilmselt juba sissejuhatavalt muldama hakkama.

porrud, brokoli ja varsseller 4.7

 

Veel brokolit ja käharkapsad, mida igasugu purejaputukad ja ussikesed armastavad ilmselgelt rohkem kui teisi kapsaid.

 

brokolid ja käharkapsad 4.7

 

Arbuus tunneb end oma kiletunnelis vististi siiski üpris hästi. Kui ma nüüd ainult aru saaksin, millal ta õitseb ja millised need isas- ja emasõied on, et teda tolmutada aidata.

 

arbuus 4.7

Ja need kaks peaksid kõrvitsad olema. Huvitav. Eelmine aasta samal ajal olid kõrvitsal lehed nagu langevarjud. See aasta… ütleme nii, et on teine sort. Ja miski temperatuur ka, mis kõrvitsalisi ei soosi.

kõrvitsanirakad

 

Üks kurk mu esimesest, kolm teisest ja kuus kolmandast külvist. Ellujääjad. Ma loodan, et ebaühtlane sirgumine neid kuidagi ei sega.

 

kurgid2 4.7

 

Ja näete! Kolmest metsikust arooniast kaks on kadunud igavikku ja nende koha peal on nüüd ümberkaevatud sõnniku- ja teisaldatud mullahunnik. Ees kaks püstjalga lattubadele. Oad ise istutatud alles mõni päev tagasi, pisikesed alles ja ma ei tea, kas saavadki sügiseks valmis. Teine külv. Esimese külvi taimed läksid juunikuus külma nahka. Lihtsalt hääbusid.

 

lattoad, kaotatud irooniad ja hunnikud uues kohas 4.7

Edaspidi on mul sihuke plaan, et allesjäänud aroonia ja hunnikute eest hakkab jooksma marjapõõsarida. Ja kraavipervele siia kõige ette panen arvatavasti vaarikaid. Aga seda ma mõtlen veel.

Ma praegu vaatan, et pildi peal polegi mu herne- ja suvikõrvitsapeenart. Ja kasvuhoone sisemust. No kuidas me need siis unustasime? Ehk homme?

Ogoroodina on üldiselt tubli — juba annab süüa. Hautan ja vokin paksoid, eile tegin naeripüreed (kevadised naerid on juba üsna valmis), maasikaid tuleb mõnihaaval, varaseid herneid hakkan homme võtma, jaapani rõigast ehk daikonit sööme kahe suupoolega iga päev… ja tavalised redised on paraku juba ammu nahka pandud ja unustatudki. Olid muidugi suurepärased, kiidan sorti Vinara F1. Üks hea asi, mis jaheda maiga kaasnes — liiga hilja (alles mai keskel) külvatud redised kasvasid hästi, ei läinudki putke.

Daikonid on veidike kõverad ja natuke ussi on ka sees. Aga maitsvad on nad sellegipoolest. Väga.

 

daikonitega 4.7