See, mis ogoroodina peal toimub, on täitsa uskumatu. Kõik kannab ja annab vilja, vaata ainult, et jaksaks eest ära korjata. Lillkapsad on kõik koristatud, nuikapsast enamus, käharkapsas ja varane kapsas annavad jooksvalt, põldubadelt tuleb ka neil päevil esimene korje teha, eile hapendasin ja marineerisin kurke jne. jne.
Täitsa pöörane, mismoodi kõik kannab. Mind paneb see siiralt imestama, sest me pole ju eriti kastnudki seal midagi. Kapsaid vast 3 korda maikuust siiamaani. Ja meil on siin olnud ekstreemselt kuiv kevad ja suvi siiamaani. Neid vihmu, mis ülejäänud Eestimaad isegi liiga lahkelt kostitavad, pole meie siia saanud.
Aga brokolid on sellised:
Ja lillkapsad on ka suured nagu elajad. Mul on endal ka suu lahti.
Minu kaks kõrvitsanirakat on enda alla vallutanud 20-ruutmeetrise lataka ja üritavad juba trügida kõrvalpeenraid anastama. Kõrvitsapunne on peal hirmsasti, no umbes paarkümmend. Ühe, esimese ja kõige suurema, oleme juba sealt söögiks ära toonud ka.
Sealsamas kõrval arbuus, mis ilmatu kaua tegi ainult isasõisi ja millel ma enne Riia-sõitu jõudsin ära tolmutada 2 esimest emasõit, on vahepeal tolmutanud ennast ilma minu abita ja eile lugesime kahel taimel kokku umbes kümme väiksemat ja suuremat arbuusikest kasvamas. Ma selle tolmutamise pärast enam ei muretse ka, sest nüüd, kui kile pealt maha sai, on seal mesilaste pilv kogu aeg ümber, küll nad selle töö ära teevad.
Varasel ja hilisel kapsal mõlemal on juba korralikud pead.
Hernestega on selleks korraks ühel pool. Muide, hernepeenar oli üks neist kahest, mis sai enne külvi tavapärasel viisil läbi kaevatud. Tagajärg: kippus kuivama ja lõppkokkuvõttes saaki sai mitu rasksu, aga minu meelest siiski oleks võinud seda justkui rohkem olla. Järgmine kord läheb hernes ka lihtsalt kitsastesse kühvliga tehtud külvivagudesse, ja dai boh ma seal enam midagi kaevan. Järgmine kord saabub muidugi ilmselt üsna kohe, sest ma usun, et jõuan veel herne korduskülvi sügisese saagi mõttes teha küll. Öökülmad siia varakult ei tule ja varased sordid jõuavad ilusti valmis saada.
Samamoodi tahan katsetada lill- ja nuikapsa korduskülviga.
Sügisese koristuse naerid ja daikonid külvasin juba maha, samuti mustrõika. Viimasega vist oli juba hiljavõitu, aga nagu ma ütlesin – meil siin läänerannikul on pikk sügis. Küll ma ta koristada jõuan, kui mingit anomaaliat ei juhtu.
Nii, aga nüüd teen tööd edasi. “Suletud uste” jaoks lugu sellest, kuidas üks proua naabrilaste heaolu ja turvalisuse pärast hirmsasti muretsema hakkab.
Aidi Vallik avalikult 