Pilte polnud, aga nüüd on

5. juuli 2014 kell 00:19 (Aed)

Tulebki selline pildipostitus. Ikka ogoroodina, mis muud. ma olen jätkuvalt õnnest ogar, et see mul nüüd on.

Kokku on mul seal nüüd 17 peenrakasti pluss kasvuhoone. See on teepoolne rida. Kõik kasvab, natuke umbrohtu ka. Ma pole seekordse rohimis- ja multšimistiiruga siia lõppu lihtsalt jõudnud veel, homme jõuan.

Aga mererohtu ma pole enam saanud, tuuled on vist valelt poolt ja pole seda randa kuhjanud enam. Sellepärast läheb multšiks see, mida Ott maha trimmerdab. Kuulge, targad — kui ma seda nii HIRMUS paksult ei pane, ega see ju tohiks taimedele midagi halba teha? No kui ma pean silmas kõiki neid baktereid, mis lagundamisprotsessides osalevad. Taimed multši vahel on leht- ja rooskapsad.

Niidust nüüd tekib küll, sest Otil on uus relv.

Keskel hiline, äärtes varane peakapsas. Hmm, ma mõtlesin tegelikult, et äkki see varane on kuidagi varasem. Aga tuleb veel oodata. Alles hakkab vaikselt keerama.

Veel üks rida hilist kapsast, natuke peeti ja rida õnnetut pastinaaki, mis sutsu hiljavõitu sai külvatud. Aga küll ta sügiseks valmis saab.

Juba natuke ülekasvanud paksoi (mida me muide juba oleme ka toiduna tarbinud), selle taga ennast koguv ruutlehik, kõrval sibulad.

Täpselt nii, nagu ma arvasingi — hiina kapsas ei tee pead, vaid läheb rõõmsalt õitsema. Kahju ka pole, on teine nagunii maakirpude poolt auklikuks söödud. Õnneks on temast rohkem juba vormuvat jääsalatit ja nuikapsaid.

Pool rida porknaid, natuke põlduba. Aeduba nirutab, sest tema jaoks on seni külm olnud. Ah jaa, salatit ja taga paar lehtpeeti ka.

Pisi-porrud, brokolid ja varssellerid. Esimest ja viimast peaks ilmselt juba sissejuhatavalt muldama hakkama.

 

Veel brokolit ja käharkapsad, mida igasugu purejaputukad ja ussikesed armastavad ilmselgelt rohkem kui teisi kapsaid.

 

 

Arbuus tunneb end oma kiletunnelis vististi siiski üpris hästi. Kui ma nüüd ainult aru saaksin, millal ta õitseb ja millised need isas- ja emasõied on, et teda tolmutada aidata.

 

Ja need kaks peaksid kõrvitsad olema. Huvitav. Eelmine aasta samal ajal olid kõrvitsal lehed nagu langevarjud. See aasta… ütleme nii, et on teine sort. Ja miski temperatuur ka, mis kõrvitsalisi ei soosi.

 

Üks kurk mu esimesest, kolm teisest ja kuus kolmandast külvist. Ellujääjad. Ma loodan, et ebaühtlane sirgumine neid kuidagi ei sega.

 

 

Ja näete! Kolmest metsikust arooniast kaks on kadunud igavikku ja nende koha peal on nüüd ümberkaevatud sõnniku- ja teisaldatud mullahunnik. Ees kaks püstjalga lattubadele. Oad ise istutatud alles mõni päev tagasi, pisikesed alles ja ma ei tea, kas saavadki sügiseks valmis. Teine külv. Esimese külvi taimed läksid juunikuus külma nahka. Lihtsalt hääbusid.

 

Edaspidi on mul sihuke plaan, et allesjäänud aroonia ja hunnikute eest hakkab jooksma marjapõõsarida. Ja kraavipervele siia kõige ette panen arvatavasti vaarikaid. Aga seda ma mõtlen veel.

Ma praegu vaatan, et pildi peal polegi mu herne- ja suvikõrvitsapeenart. Ja kasvuhoone sisemust. No kuidas me need siis unustasime? Ehk homme?

Ogoroodina on üldiselt tubli — juba annab süüa. Hautan ja vokin paksoid, eile tegin naeripüreed (kevadised naerid on juba üsna valmis), maasikaid tuleb mõnihaaval, varaseid herneid hakkan homme võtma, jaapani rõigast ehk daikonit sööme kahe suupoolega iga päev… ja tavalised redised on paraku juba ammu nahka pandud ja unustatudki. Olid muidugi suurepärased, kiidan sorti Vinara F1. Üks hea asi, mis jaheda maiga kaasnes — liiga hilja (alles mai keskel) külvatud redised kasvasid hästi, ei läinudki putke.

Daikonid on veidike kõverad ja natuke ussi on ka sees. Aga maitsvad on nad sellegipoolest. Väga.