Nagu sutsu segane oleks peast

Kas teil kellelgi vahepeal ka selline tunne peale tuleb, et no ei ole ikka normaalne ininene? Kohati on see ahastamapanev ja samal ajal jälle eufooriat tekitav, tont sellest taipab. Aga nüüd ma olen endale suutnud jälle terve suure hunniku taimi hankida, sest kevadest saadik on mul peas mõtted, et see Koidula aed tuleb mul ikka põhjalikult ümber teha… samal ajal kui maja on tegelikult müügis ja ärapääsemist siit ootame pikisilmi. 

No ei ole normaalne. Sest mõtle, kui aia ümberkolimiseks läheb, pean ma kogu selle varanduse jälle hoolsalt maa seest välja kaevama ja ära transportima ja uuesti istutama kuhugi kohta, millest mul praegu aimugi ei ole. Aga teisalt, kui me kurja saatuse sunnil peaksime siin passima VEEL mõne aasta, siis mu masendus ja frustratsioon üha kasvavad, kui ma oma üha enam rappakiskuvat aeda vaatan.

Nii et ma siis parem istutan.

Ogoroodinal pole praegu kah muu olulisega tegeleda, kui sealt kraami ära tassida. Ja siis võiks ühe satsi salateid ja tilli veel külvata. Nii et selle poolest võiks fookus jälle koduaia peale suuna võtta küll.

Järgmiseks aastaks panen kõrva taha teadmise, et külve tuleb hajutada. Muidu saavad kõik ühte sorti asjad korraga valmis, siis on uputus ja ei oska neid kuhugi panna ega midagi teha, ja osa läheb nagunii käest ära. Nagu praegu toimubki. Ei jõua ära tarbida. Need hiidnuikapsad said kah rõõmsalt korraga valmis, umbes 12 taime, iga vili kaalub poolteist kilo. Sa võid nuikapsast hirmsasti armastada, aga seda kogust paari nädalaga ära ei söö. Samuti, nagu selgus, valmisid nad liiga vara ja veel liiga soojal ajal, et neid keldrisse vedada ja talveks niisama säilitada (pidi muide olema ka säilitussort). Ja sellepärast panen nad lihtsalt purki marinaadi sisse. Koos mõne suvikõrvitsaviiluga, mis purgi sisu justkui värvilisemaks teeb.

purgid

 

Seltskondlikul rindel on vahepeal toimunud üks Klotsi kontsert Valge Daami päevade ajal, millele järgnes Gambrino õuel toimunud rõõmustav kohtumine väga vanade sõpradega (sõbrad-ajakirjanikud), mis omakorda viis sügavate öötundideni kestnud meenutusteõhtuni “Need aastad ei unune”. Järgmisel päeval pidime Otiga sõitma Aalujate kokkutulekule, aga see oli öösel veel küsimärgi all, sest meie oma Suss ju kevadest saadik remondis ja asendusauto aku oli nüüd kah üles öelnud. Lootsime, et ehk hommik toob miskit selgust. Pealegi mul oli hommikul veel üks “Suletud uste” osa lõpuni kirjutada, sest Tallinn tegi aplaavat ja tahtis seda ilmtingimata hiljemalt pühapäeva hommikuks kätte saada. Nii ma siis tõusin kaheksa paiku üles ja tormasin öösärgi väel laua taha seda ülesannet täitma. Ott samal ajal tegeles akuprobleemiga. Kella üheteistkümne paiku olid aga särasilmad meil õue peal – Heiki ja Louie olid tulnud just Hiiumaalt mängult ja muidugi meilt läbi, enne kui edasi Viljandi ja Tartu poole edasi põrutada, kus neil samal päeval ka mängud pidid olema.

Minul siis kiirriietumine, Ott tegi kohvi, ja ikka rõõm-rõõm-rõõm, sest nii tore on neid ikka jälle näha. Aega ei olnud kellelgi palju, neil oli vaja juba kell kolm Viljandis olla, ja minul SUTi viimane stseen veel kirja panna, enne kui autole hääled sisse ja põhjarannikule ajama.

Aalujate kokkutulekule jõudsime ennenägematu hilinemisega, Thela oli jõudnud juba lahkudagi ja enamus atraktsioone oli selleks ajaks juba läbi saanud või läbi saamas (kivimüüri ladumine ja savikojas meisterdamine). Aga kohtuda ja lobiseda ja imetleda Kadaka imepärast aeda, ja kõik need inimesed ja ilu ja kõik — ohh! Ma olin lihtsalt nii lummatud, et millegipärast ei tulnud mulle meelde pildistadagi, kuigi olin seda tahtnud teha ja fotokas oli kotis kaasas…

Ja siis see hullumeelne taimevahetus, mille käigus jääb üle ainult imestada, et tulin ju ühe kastitäiega, mis mõttes siis tagasi lähen kolmega? Aitäh kõigile, kes mulle oma nunnusid jagasid! Aitäh Tiile, kelle koduaias Tallinnas me oma päeva ka lõpetasime ja kus mõistagi samuti jõudsime peagi lööklauseni “Kaevame välja!”

Tii aias tegi Ott minust ka ühe tõelise ilupildi.

jutt longiflorumiga

Taoline longiflorum oli minu aias ka pikki aastaid, kuni lõpuks ikkagi hääbus ära. Siiski ma arvan, et ehk kunagi pingutan tema nimel veel kord ja ehk rohkem ja targemini. Sest see on ikka üks võrratu liilia. Absoluutne klassika samuti.

Südaöösel jõudsime koju ka lõpuks. Ja järgmisel hommikul tõusin taas vara, et ette valmistada enda kell 12 algav esinemine lasteüritusel. Aivo Paljasmaalt oli konfereerimine, lastenäidend ja mõne luuletuse lugemine. Minu poolt oli ka mõne luuletuse lugemine ning kohapealne improvisatsioon, ja Ott tegi jutupliiatsit.

See lullamilla rääkis kanast, kes ei taha turule, vaid haljale murule.

jutupliiats

Esmaspäeval oli mul toss väljas, lugesin ja puhkasin. Südamest. Ja muidugi potistasin mõnd paljasjuurseks jäänud taime, pistikut jne. Üldiselt siiski puhkasin. Sest mul oli tunne, et kui ma samamoodi edasi küpsetan, siis toss jääbki välja ega tulegi enam tagasi.

Teisipäeval, st eile hakkasin end jälle pisitasa kokku korjama. Tegelesin eelmise kuu dokumentidega, käisime raamatupidaja juures jne. Asjalik olu selline.

Aaa, ja siis tegin ma ka neid oma nuikapsaid sisse. Täna õhtul lähme jälle ogoroodinale, ilmselt tuleb uus kurgihunnik. Kui muud võibki olla liiga palju saanud, siis kurke, ma arvan, on päris parasjagu. 18 purki on juba keldris, kui  ma teist samapalju veel saan, siis ma arvan, et see katab meie talvise vajaduse ilusti. Ja sealt tuleb veel küll ja küll.

 

 

Advertisements

8 kommentaari

  1. Muhedik said,

    14. aug. 2014 kell 14:40

    Nii tore, kui ikka tegemist on.Sa jõuad õnneks ka kõikjale ja kõigega hakkama saada. Niisama jõude vedelemine väsitab kordades rohkem.
    Su talv tuleb mõnusalt rikas 🙂

  2. kiskjasiil said,

    14. aug. 2014 kell 15:25

    Kui ma ootasin oma laenuvastust ja kõik oli nii noatera peal, siis otsustasin, et vahetan ühes toas tapeedi ära, mis sest, et kolimine oli peaaegu ukse ees. Võtsin lapsed ja nende sõbrad appi ja tegime selle ära. See andis hingerahu. Nädal hiljem sain teada, et saangi uue kodu.

    Sellepärast olegi segane ja tee aed oma käe järgi ümber, saavad taimed uue hingamise ja sul on ülevaade ja kogemus enne kui uut aeda rajama hakkad. 🙂

    Igatahes oli teid tore näha ja hoian su plaanide kordaminekuks pöialt!

  3. rahutu rahmeldaja said,

    14. aug. 2014 kell 19:11

    täitsa normaalne on praegu aeda teha, aeda on alati ja igal pool normaalne teha aga seda sassis tunnet ma tean küll 😀 ogoraadinaprojekt on igatahes imeliselt korda läinud ja täiesti vapustav jasee, et kellelgi üleüldse kurk kasvab on minu jaoks nt täielik müstika, proovin 16 aasta pärast uuesti kui hinf siis veel sees :D. selline vahe on kahe kurgikasvatamise katse vahel olnud 😀 kuidas sa nii palju jõuad, see on ka mõistatus 😀 imetlusväärne

  4. Köögikata said,

    14. aug. 2014 kell 19:58

    Muidugi tee aed korda. Siis tuleb ostjaid ka kiiremini 😉 Ja ise saad hingerahu.

  5. Maire said,

    14. aug. 2014 kell 20:32

    Küll sellel Otil on ikka ilus naine! 😀

  6. 14. aug. 2014 kell 23:10

    Oleks veidi rohkem raha, kohe “päästaksin” teid sealt kodust. Mulle see nii meeldib:)

  7. Muhedik said,

    15. aug. 2014 kell 12:20

    Unustasin öelda, et mina olen kuubikutena nuikapsast külmutanud ja täna lugesin Aalujaist, et seda sobib ka hapendada, küsi täpsemalt järgi, ilmselt siis ribastatult
    Oti naine on tõesti ilus, igas mõttes 🙂

  8. thela said,

    20. aug. 2014 kell 09:36

    Oehh. Mul on see sassisolek viimase aasta pidev seisund, Sul paistab vähemalt tegemist olema, see surub s…tad mõtted nurga taha peitu.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: