Et Lääne Elu miskipärast ei pane viimastel kuudel mu arvamuslugusid enam onlaini, pean vist ise seda tegema hakkama. See on see, mis ma neile laupäevasesse lehte kirjutasin — lihtsal ja käepärasel, kuid kohalikus kontekstis väga vajalikul teemal. Olen Läänemaa abikassa nõukogus ja seal tegutsetud viie aasta jooksul on lihtsalt üks kummaline tendents silma hakanud…
Mis sellesse abikassasse puutub, siis selle kutsus eraisikuna ellu meie tolleaegne maavanem Neeme Suur. Hiljem valiti ta riigikokku. Ja tema on kõrgetest riigitöötajatest tegelikult ka ainukene püsiannetaja. Ometi on meilt ju tähtsaid mehi seal Tallinnas küll ja veel.
Ma ei saa öelda, et annetataks nii hirmus vähe. Annetatakse küll, aga üldistatult öeldes teevad seda kohapeal ja maakonnas elavad mõõduka ja väiksema palgaga inimesed nii viie-kümne-paarikümne euro kaupa, ja olgu nad tänatud, sest kui seda teevad üsna paljud, koguneb piskust kokku juba üsna suur ja kui ettevõtted ka oma panuse annavad, siis kogunebki raha sedavõrd, et umbes 3000 – 4000 euro eest aastas inimesi august saab välja aidata. Aga see summa võiks olla veel suurem, sest inimeste häda on tihtilugu palju suurem sellest, mida nelja-viiesaja euroga lappida saaks.
No viimasel koosolekul me just panime õla alla olukorrale, kus miinimumpalgaga ametis töötav kolme lapse ema on kevadest saadik üksi koos oma ekselukaaslasega saadud kolme lapse ja eluasemelaenuga. Elukaaslane kadus tema elust tundmatusse, tema asu- ja töökoht (kui seda tal praegu üldse on) teadmata. Korter on müügis, sest pangalaenu pole võimalik naisel üksi tasuda. Võlad korteriühistu ees on metsikud. Suurem laps õpib mujal, ka see neelab raha. Otsustasime kinni maksta vähemalt ta võlad ühistu ees, et korteri müük ehk lihtsamalt läheks, aga kuidas ta ka üüripinnal ja ilma pangalaenuta hakkama hakkab saama, see on ju endiselt kahtlane.
Sellist töövaesust on kohutavalt palju. Inimesed käivad täisajaga tööl, aga selle eest saadav palk lihtsalt ei võimalda toimetulekut.
Ja need mujal õppivad lapsed. Viimasel koosolekul toetasime ka kaht mujal kutsehariduskeskustes õppivat noort, kelle peredel pole suutlikkust maksta nende ühiselamu- ja söögirahasid, mis enamasti kuus teevad kokku veidi üle saja euro. Kui peres teenitakse kokku üldse nelja-viiesaja kandis ja kodus on veel nooremad lapsed, siis on ju selge, et see rohkem kui sajaeurone väljaminek pluss veel sõidurahad nädalalõppudes on tegelikult juba umbes neljandik kuni viiendik selle pere eelarvest. Karm.
Aga see lugu:
Kogukonna nägu
Aidi Vallik
Kujutage ette, et te olete keskharidusega 36-aastane üksikema kahele lapsele, kelle isa on elatisemaksmise eest välismaale tööle põgenenud, te ise töötate haiglas täiskohaga hooldajana 300-eurose palga eest ja tulete igapäevase eluga nibin-nabin kuidagimoodi siiski joonele. Siis aga juhtub õnnetus, mis aheldab teid ränga vigastusega aastaks või kauemakski haiguslehele…
Kujutage ette, et elate kusagil Lõuna-Läänemaa külakohas, teie abikaasa on invaliidsuspensionär sissetulekuga umbes 250 euri kuus. Teie laps õpib 50 km kaugusel kutsehariduskeskuses, mis nõuab õpilaskodu kohamaksu ja söögiraha tasumist kokku umbes 100 eurot kuus. Siis teid koondatakse. Uue töö otsingud 50 km raadiuses ei kanna vilja aasta ja enamgi, sest töökohti… lihtsalt eriti ei olegi! Ise tuleks veel kuidagi toime… aga lapsega? Kas koolist ära võtta, las kasvatab kodus koos vanematega kartuleid, et vähemalt kuidagi söönuks saada?
Kujutage ette… et elu ei olegi võimalik lõpuni ja lollikindlalt planeerida. Võib olla rumalam või targem, finantsteadlikum või majanduslikult lausa kirjaoskamatu, aga me kõik oleme ikkagi vaid inimesed.
Üks inimeseksolemise tunnusjooni on aga sotsiaalsus. Me oleme kõik vastastikku seotud, ükskõik, kas seda tahame või ei, kas seda tunnistame või ei. Õitsval järjel ja õnnelik naaber turgutab oma ettevõtlikkuse, maksude ja kulutustega tervet kogukonda, sügavas vaesuses virelev naaber muudab aga meid kõiki kübekene haavatamaks, sest ellujäämise piiril rabeledes ei suuda ta enam anda mis tahes panust kogukonna ellu, ei moraalselt ega materiaalselt.
Sotsiaalne ebavõrdsus on alati olnud ja ilmselt jääbki, ja selle paljude põhjuste üle arutamiseks olgu teine aeg ja teine leheruum. Oluline on aga, et alati, läbi terve tsivilisatsiooni ajaloo on siiski vaistlikult tajutud seda vajadust ühiskonna majanduslikke äärmusi natukenegi tasakaalustada, alati on mingilgi kujul olnud olemas heategevus ja hoolekanne või vähemalt püüdlus sinnapoole. Sest seda on tegelikult tarvis tervele kogukonnale.
Me kõik näeme ja oleme sunnitud tunnistama riikliku sotsiaalhoolde puudujääke — ja just seetõttu tähistas Läänemaa Abikassa äsja oma tegutsemise viiendat aastapäeva. See eraalgatuslik ühendus tuli kokku 2009. aasta augustis eesmärgiga koguda eraisikutelt ja firmadelt annetusi, abistamaks inimesi, kes alanud majanduskriisis või ka muidu pinna jalge alt kaotanud.
Elu on näidanud, et seda oli vaja. Selle kirjutise alguses toodud kaks lugu on vaid kaks näidet meie senise tegutsemispraktika jooksul. Aga iga aasta jõuab meie ette lauale veel umbes 12 umbes samalaadset kurba juhtumit. Kriiside, ebaõnnestumiste, saatuselöökide, kuude ja aastate pikkuse tulutu võitluse lood, kus tervete perede ees on sein püsti ja valgust tunneli lõpus ei paista.
Umbes 60 perele oleme suutnud heatahtlike annetajate toel siiski mingit valgusekuma näidata, uppujad on saanud õlekõrre ja mõni pere suutnud jalad lõpuks isegi päriselt jälle alla saada. Sest mõnikord, kui inimesed ise on edasipüüdlikud ja tublid, piisab tõesti vaid ühekordsest rahasüstist, mis likvideerib kriisi tuliseima kolde.
Me ei jaga raha inimestele kätte, vaid maksame otse arvete alusel sinna, kuhu tundub kõige otstarbekam olevat: kuhu ollakse võlgu, kus tekivad kulutused. Me oleme võtnud endale õiguse seada rahalise abi andmisel tingimusi: vastavalt konkreetsele olukorrale võla- ja finantsnõustaja konsultatsioonid, aktiivsed tööotsingud, pere-eelarve sisseseadmine jne, sest me ei taha inimeste annetusraha ka täiesti musta auku matta, me otsime parimat võimalust olukorra tõeliseks ja pikaaegseks parandamiseks.
Annetusi laekub Abikassa kontole seni 3000 – 5000 euro vahel aastas, viimane summa nt aastal 2013. Sellest umbes 2000 eurot Läänemaa ettevõtetelt, kaks ja pool tuhat eurot Läänemaal elavatelt või siit pärit eraisikutelt, ja umbes 500 eurot meie korjanduskastidest. Oleme sügavalt tänulikud kõigile firmadele ja suure südamega kodanikele, kes isegi siinsete Läänemaa palkade juures ei pea paljuks vahel või mõned isegi iga kuu oma sissetulekutest pisku ka endast õnnetumatele poetada. Ka viis või kümme eurot, kui see tuleb paljudelt meilt, võib anda mitmele perele lootuse ja usu tagasi.
Mis aga tundub mulle imelik, on see, kui vähe püsiannetajaid on meil nende hulgast, kes Läänemaalt pealinna kõrgetesse riigiametitesse kõrgetele kohtadele tööle läinud. Ja /või nende hulgast, kelle võimalused ja sotsiaalne staatus siiski suuremat kogukondlikku osalust lubaks oodata. Nende hulgastki, kes ise näiteks ootavad kogukonna toetust ja hääli kevadel ees seisvatel valimistel. See on mõtlemise koht — küsimus, mille võiks esitada enda südametunnistusele.
Sest oleme me kõrgel või madalal, tipus või põhjas, abistaja või abivajaja — kogukonnana oleme me üks. Meist igaühe olek ja tegu kujundab meie kogukonna näo. Ja see on see, mis loeb.
Aidi Vallik avalikult 