Laupäevane lehelugu ja Abikassast

Et Lääne Elu miskipärast ei pane viimastel kuudel mu arvamuslugusid enam onlaini, pean vist ise seda tegema hakkama.  See on see, mis ma neile laupäevasesse lehte kirjutasin — lihtsal ja käepärasel, kuid kohalikus kontekstis väga vajalikul teemal. Olen Läänemaa abikassa nõukogus ja seal tegutsetud viie aasta jooksul on lihtsalt üks kummaline tendents silma hakanud…

Mis sellesse abikassasse puutub, siis selle kutsus eraisikuna ellu meie tolleaegne maavanem Neeme Suur. Hiljem valiti ta riigikokku. Ja tema on kõrgetest riigitöötajatest tegelikult ka ainukene püsiannetaja. Ometi on meilt ju tähtsaid mehi seal Tallinnas küll ja veel.

Ma ei saa öelda, et annetataks nii hirmus vähe. Annetatakse küll, aga üldistatult öeldes teevad seda kohapeal ja maakonnas elavad mõõduka ja väiksema palgaga inimesed nii viie-kümne-paarikümne euro kaupa, ja olgu nad tänatud, sest kui seda teevad üsna paljud, koguneb piskust kokku juba üsna suur ja kui ettevõtted ka oma panuse annavad, siis kogunebki raha sedavõrd, et umbes 3000 – 4000 euro eest aastas inimesi august saab välja aidata. Aga see summa võiks olla veel suurem, sest inimeste häda on tihtilugu palju suurem sellest, mida nelja-viiesaja euroga lappida saaks.

No viimasel koosolekul me just panime õla alla olukorrale, kus miinimumpalgaga ametis töötav kolme lapse ema on kevadest saadik üksi koos oma ekselukaaslasega saadud kolme lapse ja eluasemelaenuga. Elukaaslane kadus tema elust tundmatusse, tema asu- ja töökoht (kui seda tal praegu üldse on) teadmata. Korter on müügis, sest pangalaenu pole võimalik naisel üksi tasuda. Võlad korteriühistu ees on metsikud. Suurem laps õpib mujal, ka see neelab raha. Otsustasime kinni maksta vähemalt ta võlad ühistu ees, et korteri müük ehk lihtsamalt läheks, aga kuidas ta ka üüripinnal ja ilma pangalaenuta hakkama hakkab saama, see on ju endiselt kahtlane.

Sellist töövaesust on kohutavalt palju. Inimesed käivad täisajaga tööl, aga selle eest saadav palk lihtsalt ei võimalda toimetulekut.

Ja need mujal õppivad lapsed. Viimasel koosolekul toetasime ka kaht mujal kutsehariduskeskustes õppivat noort, kelle peredel pole suutlikkust maksta nende ühiselamu- ja söögirahasid, mis enamasti kuus teevad kokku veidi üle saja euro. Kui peres teenitakse kokku üldse nelja-viiesaja kandis ja kodus on veel nooremad lapsed, siis on ju selge, et see rohkem kui sajaeurone väljaminek pluss veel sõidurahad nädalalõppudes on tegelikult juba umbes neljandik kuni viiendik selle pere eelarvest. Karm.

Aga see lugu:

Kogukonna nägu

 

Aidi Vallik

 

 

            Kujutage ette, et te olete keskharidusega 36-aastane üksikema kahele lapsele, kelle isa on elatisemaksmise eest välismaale tööle põgenenud, te ise töötate haiglas täiskohaga hooldajana 300-eurose palga eest ja tulete igapäevase eluga nibin-nabin kuidagimoodi siiski joonele. Siis aga juhtub õnnetus, mis aheldab teid ränga vigastusega aastaks või kauemakski haiguslehele…

            Kujutage ette, et elate kusagil Lõuna-Läänemaa külakohas, teie abikaasa on invaliidsuspensionär sissetulekuga umbes 250 euri kuus. Teie laps õpib 50 km kaugusel kutsehariduskeskuses, mis nõuab õpilaskodu kohamaksu ja söögiraha tasumist kokku umbes 100 eurot kuus. Siis teid koondatakse. Uue töö otsingud 50 km raadiuses ei kanna vilja aasta ja enamgi, sest töökohti… lihtsalt eriti ei olegi! Ise tuleks veel kuidagi toime… aga lapsega? Kas koolist ära võtta, las kasvatab kodus koos vanematega kartuleid, et vähemalt kuidagi söönuks saada?

            Kujutage ette… et elu ei olegi võimalik lõpuni ja lollikindlalt planeerida. Võib olla rumalam või targem, finantsteadlikum või majanduslikult lausa kirjaoskamatu, aga me kõik oleme ikkagi vaid inimesed.

            Üks inimeseksolemise tunnusjooni on aga sotsiaalsus. Me oleme kõik vastastikku seotud, ükskõik, kas seda tahame või ei, kas seda tunnistame või ei. Õitsval järjel ja õnnelik naaber turgutab oma ettevõtlikkuse, maksude ja kulutustega tervet kogukonda, sügavas vaesuses virelev naaber muudab aga meid kõiki kübekene haavatamaks, sest ellujäämise piiril rabeledes ei suuda ta enam anda mis tahes panust kogukonna ellu, ei moraalselt ega materiaalselt.

            Sotsiaalne ebavõrdsus on alati olnud ja ilmselt jääbki, ja selle paljude põhjuste üle arutamiseks olgu teine aeg ja teine leheruum. Oluline on aga, et alati, läbi terve tsivilisatsiooni ajaloo on siiski vaistlikult tajutud seda vajadust ühiskonna majanduslikke äärmusi natukenegi tasakaalustada, alati on mingilgi kujul olnud olemas heategevus ja hoolekanne või vähemalt püüdlus sinnapoole. Sest seda on tegelikult tarvis tervele kogukonnale.

            Me kõik näeme ja oleme sunnitud tunnistama riikliku sotsiaalhoolde puudujääke — ja just seetõttu tähistas Läänemaa Abikassa äsja oma tegutsemise viiendat aastapäeva. See eraalgatuslik ühendus tuli kokku 2009. aasta augustis eesmärgiga koguda eraisikutelt ja firmadelt annetusi, abistamaks inimesi, kes alanud majanduskriisis või ka muidu pinna jalge alt kaotanud.

            Elu on näidanud, et seda oli vaja. Selle kirjutise alguses toodud kaks lugu on vaid kaks näidet meie senise tegutsemispraktika jooksul. Aga iga aasta jõuab meie ette lauale veel umbes 12 umbes samalaadset kurba juhtumit. Kriiside, ebaõnnestumiste, saatuselöökide, kuude ja aastate pikkuse tulutu võitluse lood, kus tervete perede ees on sein püsti ja valgust tunneli lõpus ei paista.

            Umbes 60 perele oleme suutnud heatahtlike annetajate toel siiski mingit valgusekuma näidata, uppujad on saanud õlekõrre ja mõni pere suutnud jalad lõpuks isegi päriselt jälle alla saada. Sest mõnikord, kui inimesed ise on edasipüüdlikud ja tublid, piisab tõesti vaid ühekordsest rahasüstist, mis likvideerib kriisi tuliseima kolde.

            Me ei jaga raha inimestele kätte, vaid maksame otse arvete alusel sinna, kuhu tundub kõige otstarbekam olevat: kuhu ollakse võlgu, kus tekivad kulutused. Me oleme võtnud endale õiguse seada rahalise abi andmisel tingimusi: vastavalt konkreetsele olukorrale võla- ja finantsnõustaja konsultatsioonid, aktiivsed tööotsingud, pere-eelarve sisseseadmine jne, sest me ei taha inimeste annetusraha ka täiesti musta auku matta, me otsime parimat võimalust olukorra tõeliseks ja pikaaegseks parandamiseks.

            Annetusi laekub Abikassa kontole seni 3000 – 5000 euro vahel aastas, viimane summa nt aastal 2013. Sellest umbes 2000 eurot Läänemaa ettevõtetelt, kaks ja pool tuhat eurot Läänemaal elavatelt või siit pärit eraisikutelt, ja umbes 500 eurot meie korjanduskastidest. Oleme sügavalt tänulikud kõigile firmadele ja suure südamega kodanikele, kes isegi siinsete Läänemaa palkade juures ei pea paljuks vahel või mõned isegi iga kuu oma sissetulekutest pisku ka endast õnnetumatele poetada. Ka viis või kümme eurot, kui see tuleb paljudelt meilt, võib anda mitmele perele lootuse ja usu tagasi.

            Mis aga tundub mulle imelik, on see, kui vähe püsiannetajaid on meil nende hulgast, kes Läänemaalt pealinna kõrgetesse riigiametitesse kõrgetele kohtadele tööle läinud. Ja /või nende hulgast, kelle võimalused ja sotsiaalne staatus siiski suuremat kogukondlikku osalust lubaks oodata. Nende hulgastki, kes ise näiteks ootavad kogukonna toetust ja hääli kevadel ees seisvatel valimistel. See on mõtlemise koht — küsimus, mille võiks esitada enda südametunnistusele.

            Sest oleme me kõrgel või madalal, tipus või põhjas, abistaja või abivajaja — kogukonnana oleme me üks. Meist igaühe olek ja tegu kujundab meie kogukonna näo. Ja see on see, mis loeb.

Advertisements

Üldse mitte poeetiline, vaid… kuidagi poeletiline

Tänase päeva – tegelikult õhtu — käegakatsutav tulemus:
purgis

(Huvitav, kas ainult mina olen see ohmoon, kes tomateid marineerimiseks niiviisi purki ei oska panna, et nad sinna mingil kenal kujul ka esialgsesse asendisse jääksid, mitte ei tõuseks kuskile poolele teele kaane poole?)

Aga see kollane hoidis on marineeritud paprika. Mul see aasta teistsuguseid ei olegi kui valkjas selline ja päris kollane. Läks kuidagi nii. Punastega tegid kedriklestad üks null.

Tegelikult teine käegakatsutav tulemus (hommikune) on ladustatud sügavkülma ja seda ma nüüd niimoodi otekohe käega (ja kaameraga) katsuma ei lähe. Meie hommikuse sigalaaktsiooni saadused. Nüüd pugime taas pekki, nii et põsed punnis. Koos tädi Tötsu ja proua Punksuga.

Ja siis ma koristasin (taas), sest pärastlõunal pidid teist korda tulema üks kena perekond meie onni uurima ja pärast seda sigala- ning lihakarnimöllu nägi köök välja selline, nagu oleks seal verine mõrv sooritatud, mitte viisakalt ja tasakesi menetletud kaheksat kilo seakülge, ämbritäit kõrisid-kõhuääri, nelja kilo neeru, kahte kopsakat maksa ja natuke südameid. Ohh, aga need keeled on mul ikka alles lihtsalt külmkapis, no ma tõesti ei jaksa täna enam nendega midagi teha…

Oodatud külastuse tulemusi me muidugi veel ei tea. Kui taevas tahab, saab kõik.

Igatahes selline… üldse mitte poeetiline päev. Magamata ka, ja unevõlaga, sest ööl vastu tänast sain ainult viis tundi. Homme ma keeldun vara ärkamast.

Ärevus

Jälle peaaegu 10 päeva möödas, ja ma pole ridagi bloginud, sest kogu see aeg on käinud üks tants ja tagaajamine, aiatööd, seenelkäigud, maja koristamised ja aktiivne üritamine see onn lõpuks maha müüa… Ja kogu aeg käib meeleseisund üles ja alla, ma lihtsalt kiigun maksimaalse ärevuse ja totaalse lössivajumise vahel, edasi-tagasi, ja üleüldse.

Septembri keskpaik tegelikult oli veel üpris rahuliku energiaga. Keskendusin kirja-ja aiatööle, kaevasin üles veel 3 m2 niigi vähesest murupinnast, et varjupeenart teha vastava kalduvusega kokkuahnitsetud taimede tarbeks…

läänepeenra laiendus

Ja siis ikka mõtlesin, et need maanirippuvad oksad ei ole väga okei… et varjupeenar küll, aga NII varjuline ka ei pea just olema, et sealt alt midagi ei näegi. Niisiis väike harvendusraie.

läänepeenra valgusolud

Ja muudkui kaevasin ja istutasin ja istutasin ümber ja…

upakil aias

Ja siis juhtus midagi. Kuskil kosmoses tehti vist mingi otsus. Igatahes hakkas vaata et ülepäeva tulema telefonikõnesid inimestelt, kes endale Haapsalus maja otsivad. Nüüd selle kümne päeva jooksul on meie maja käinud vaatamas neli peret. Või viis? Issand, ma ei suuda tõesti järge pidada. Niisiis, pärast esimest kõnet oli selge, et nüüd tuleb suurem suurpuhastus… mida me tegelikult oleme korranud nüüd enne iga järgmise vaataja sisseastumist. Mul on osa aknaidki juba sel sügisel puhtaks pestud, mis minu juures juba näitab midagi. Ja mu uksed ja uksepiidad pole vist eluski nii sagedast küürimist pidanud üle elama. Miski minus ütleb, et võiks Otil lasta ka lambikuplid põhjalikult puhastamiseks alla võtta ja põrandaliistud ära võtta, et nende tagant ka pesta, aga… no see ei ole vist ikka enam normaalne.
Nii et see ärevus käib muudkui üles ja alla, ma tunnen ennast juba nagu pommikoer, kogu aeg vibra sees, pane või rohud peale, ausõna. Eile öösel, kui siin veel üht “Suletud uste” osa lõpetasin (sest päeval on ju vaja kogu aeg koristada), hakkas korra rinnus torkima ja siis tuli endal ka hirm peale, et mis see nüüd on. Aga ma tean, et see mu ärevus võib igasugu imelikke sümptomeid esile manada.
Nii et ärge imestage, et ma blogi ei suuda kirjutada niisuguses seisus. Täna igaks juhuks juba hommikust saadik lürbin Kubja ürditalu stressiteed.
Metsa tahaks. Vot sellisesse metsa nagu siin, Palivere ja Piirsalu vahel Palivere raba ääres… Liivased oosid. Minu lapsepõlve maastik. Täitsa verre kinni kasvanud.
upakil metsas
Seal me käisime vist eelmine nädal… ja et raba on kohe sealsamas, saime korraliku põdrakärbeste ründe osaliseks, st Ott sai. Minu peale need põdrakärbsed millegipärast ei tükkinud (vist ei meeldinud neile mu üleni valge munder – kannan metsas heledaid või erksaid värve, sest siis karu näeb mind juba piisavalt kaugelt ja äkki hakkab kartma ja jookseb ära), aga Oti must dressipluus meeldis neile kangesti. Siis Ott alguses karjus ja vehkis seal keset metsa, kuni sulges end autosse ja keeldus välja tulemast. Ma siis korjasin alguses enda ja siis ka tema korvi täis. Palju pilvikuid ja kitsemampleid. Head seened mõlemad.
Aga see rabaserv seal ja see liivaoosidel mets… see jah. Seesama mets oli minu ja Oti lapsepõlvekodu vahel, 10 km läbilõikega metsamassiivi ja raba, selle tee ääres on ühes kohas veel võimsad liivapaljandid ja liivaste kallastega metsajärv. Me ei tohtinud tegelikult omapead nii kaugele minna, aga me ikka vahel käisime ratastega. Ma ei mäleta, kas venna või täditütre või mõne lapsepõlvesõbrannaga või…
See maastik on ka põhjus, miks ma narruseni armastan dragonite videot heast mehest. Sest see maastik seal ja selle video üleshitus meenutab mulle lapsepõlve, ja natuke seoses Otiga ka. Et tegelikult ta lapsepõlves ju mõnel korral sattus ka meile ju, nad mingi aeg põgusalt suhtlesid mu vennaga, nii-öelda naaberkülade poisid, aga siis me veel Otiga teineteisega tegemist ei teinud kui aus olla. Ja 15-aastaselt läksin ma üldse kodust minema ja ühesõnaga.
Igatahes mulle praegu meeldib mõelda, et Ott oli tegelikult algusest peale kuskil kõrval olemas, mis siis, et 10 km metsa vahel.

Noh jah. Ogoroodinal käimine on kuidagi hõredamaks jäänud, käime seal nagu poes – asju toomas. Täna tuleb tomatite järele minna. Ja siis ma vaatan, kas kurke äkki ka on veel. Viimati (läinud neljapäeval vist?) oli pisikesi junne seal veel paisumas küll. Lõin oma aiast rabarbripuhma minema ja istutasin nelja tükina ogoroodinale. Nagu ka melissi.

Selle kuu “Saladused” on tehtud, ööl vastu tänast sain ka “Suletud ustega” ühele poole, täna kirjutasin Lääne Elule arvamusloo, mis ilmub homme, nagu ka lullamilla… Aga nüüd ma lähen ja koristan vist veel midagi, sest homme tulevad ühed inimesed juba teist korda maja vaatama. Mõne akna võiks puhtaks pesta. Kuidas nende liistudega jääb, ma ei tea.

Selleks, et istutada…

Selleks, et istutada üks tilluke hosta (Curly Fries), nooruke brunnera, kaks martagonliiliat ja üks asiaat, tuleb…
…hostale auku tegema hakates leida mullast täiesti tundmatud lillesibulad – mis need olid ja kuidas siia said, löö või maha, ei mäleta ja kirja pole kah pannud.
… istutada leitud sibulad veidi eemale ühe kurereha juurde, lootuses, et sobivad, ja et äkki on juunod (sest kunagi midagi sellist sinna ju istutasin).
… kaevata välja ja paigutada endisesse roosipeenrasse kukesaba, kelle kaugem perspektiiv on nagunii ogoroodinale kolida, sest ta ei ela õigupoolest mu kuivas aias eriti hästi. Aga praegu pole mul seal iluala veel ette valmistatud, seepärast jääb ta veel koju.
…kolida liighämarusest valguse kätte juba mitu aastat kiratsenud kuldheleenium ja kurekatel.
… kangi, kirve ja Oti abil saada pärast tunniajast rahmeldamist maa seest kätte seal 10 aastat paigal kasvanud siberi iiris (liik), kes on kasvanud meetrise läbimõõduga mättaks ja keeldub oma kohalt lahkumast. Lõhkuda toore jõuga see mätas tükkideks, et saada kätte pisike tutike (d 10 cm), mille olen nõus oma aeda tagasi istutama. Vanast kohast veidi tahapoole ja paremale.
… kaevata teisest aia otsast üles elulõng Huldine, mida seal enam vaja ei lähe (sest selle aiaosa kaljukadakast elupuuni katab ilusaks laiaks kasvanud Browni kuslapuu), asustada ta ümber läänepeenra taga asuva aia äärde, sest seal laiutab paarimeetrine lage koht näärelehisest roosist alpi elulõngani.
… Huldinet kaevates haarata labidaga kogemata kaasa ühe mu lemmikliilia Boogie Woogie pooled sibulad. Leida, et see koht on talle juba õigupooleks liiga hämaraks muutunud, sest põisenelas on nende vahepealsete aastatega väga võimsaks kasvanud ja see vaene orientaaltrompet ei paista enam õieti tolle varjust väljagi. Niisiis – asustada ka Boogie-Woogie ümber läänepeenrasse.
… ja lõpuks saab istutada ka hosta, brunnera, martagonliiliad ja asiaadi. Terve päevatöö.

Istutamismaania ja uusaastalubadused

Nüüd on siis uuesti lahti läinud. Oma süü on toimuvas kahtlemata Aalujate klubi hoogsal klubilisel tegevusel, mille tulemusena ei saa enam kuhugi minna, ilma et mõni tutt või tuust näppude külge kleepuks. Olgu tänatud meie augustikuine kokkutulek, külaskäigud ja nüüd veel see Võhma Juurikas – millega ma küll ilma teieta oma päevi praegu täidaksin?
Aga nüüd on mul lõunapeenar üles kaevatud ja uuesti täis istutatud. Sinna mahtus tegelikult hoopis rohkem taimi, kui ma eeldasin. Ja osaliselt olen uute istutustega liikunud ka läänepeenrasse. Tegemist on kahe mu aia valukohaga (tegelikult, kui ma nüüd mõtlema hakkan, ainult valukohad mul siin viimastel aastatel ongi, igal pool üks probleem ajab teist taga), sest esiteks on neis mõlemas aastate jooksul valgurežiim oluliselt muutunud (eriti läänepeenras) ja teiseks udjas seniiliseks muutunud Hermann oma viimastel eluaastatel neeist aladest muudkui üle trampida. Mille tõttu kaotasin sealt palju häid ja armsaid lilli, aga see selleks. Rahu selle koera põrmule ja kerget käppa vikerkaare peal, kus tal pole enam vaja pissimiseks ja jalatõstmiseks külge vastu tara toetada.
Siin aias on istutamise eneseni jõudmine alati paras huumor. Enne tuleb alati midagi muud jalust eest ära kolida. Tänagi, enne kui ma üldse toimetama sain, pidin lookas õunapuu tühjaks korjama, sest üldse ei olnud tore iga väiksemagi liigutuse peale järjekordse õunaga piki kuppu saada. Kui siis üks laksakas veel erti lollilt vastu prille tuli, siis ma andsingi alla, lasin Otil endale redeli välja otsida ja asusin pahuralt puu otsast õunu alla võtma. Nüüd on kelder neid täis ja järgmine probleem kaelas, et kes need kevadeks kõik küll ära sööb. Noh… küll leidub sõpru, kellele jagada. ja mis põhiline, mina sain lõpuks istutama.
Pilti ei jõudnud teha, sest lõpp läks kole kiireks, juba oli vaja kiiruga miskit süüa teha ja siis veel ogoroodinale põrutada kurke kastma ja rabarbrit istutama. Ma siin mõtlen, et kui ma nüüd veel redist külvaks, huvitav, kas saaks veel enne talve valmis. Äkki saabki? Igatahes ma homme külvan ja eks siis paistab.
Brokoli annab neljandat saaki, mis ületab mu kujutlusvõime umbes kahekordselt. ma teadsin, et peaõisiku äralõikamisel annab brokoli hiljem veel teise saagi kõrvalõisikute näol, aga suvi otsa me oleme neid kõrvalõisikuid juba lõiganud ja neljas ring toimus juba. Täitsa uskumatu. Võib-olla oleks lillkapsad pidanud ka peenrasse edasi kasvama jätma, äkki oleksid sama nalja teinud?
Ott võttis täna arbuusid ära, sest ööd on juba üpris jahedad. Üks nunnu jäi siiski veel kile alla edasi kasvama, anname ikka võimaluse.

arbuusid1

Ja siis ma asusin lõpuks täitma ka oma uusaastalubadusi, mille hulka kuulus ka see, et kolin keldrisse minema need koolide ja vallavalitsuste logudega kruusid, mida kirjanikule igal pool lahke käega jagatakse ja mille tõttu kirjanik palju aastaid endale poest enam kruuse ostma ei peagi. Siin on ainult see kurb lugu, et pikapeale hakkab järjest rohkem häirima, et kogu tassivaramu su köögikapis on eri värvide, eri suuruste ja eri logodega… nagu kuskil asutuse kontoris, mitte koduköögis. Ühe mu tuttava kirjaniku naine võtab ja loobib aeg-ajalt neid kuhjuvaid kruuse meelega puruks, et kappi ruumi teha või leida ettekääne endale meeldivate kruuside hankimiseks. Aga minu köögi uued kruusid on sellised.

tassid1

tassid

Nende uusaastalubadustega muidu on küll nii, et parem, kui poleks vaadanudki. Peale selle kruusiteema on hetkel täidetud veel vaid üks neist: see, et ma jätkan oma allavõtmist. Tehtud, tõesti. Aga kõik muu on küll häbikoht. Noh… tegelikult on veel tervelt kolm ja pool kuud aega ennast kiiresti liigutada. Sest ÜKS asi neist on tõesti ainult liigutamise taga. Ee… õigemini kaks. Kolmas on raha taga, ja neljas on natukese õnne taga (et need inimesed, kes meie maja ära ostavad, ikka lõpuks välja ilmuksid).

Tatikud ja tomatid

Jätkuvalt õnnestub mul Läänemaalt leida vaid tatikuid. Nojah, näpuotsaga muud ka. Eilse metsaretke järel ma kvantiteedi üle enam ei kurtnud, küll aga kvaliteedi üle. Tahaks ikka head kõva seent ka talveks purki ja külma saada. Meil viimase nädala jooksul on toidusedel ka olnud selline väga tatikuline: liivtatikupitsa, liivtatiku-lihahautis… okei, täna hommikuks praadisin omleti alla väikese varia kitsemamplitest ja pilvikutest, sest neid sai purgistamiseks liiga vähe.

Muidugi terve eilse päeva puhastasin.

seeni puhastamas

Õhtul marineerisin 2 x 5 + 2 purki ja kuumutasin kokku-sügavkülmutasin. Täna hommikul jätkus püha üritus seeneseljanka (sest supi sisse need liivtatikud ikka kõlbavad, kui peenikeseks hakkida, hakkisin) põhja ja tatiku-tomati-sibulasalati tegemisega. Siis panin uue laari kurke hapnema (väikse, sest kurke antakse nüüd juba umbes näpuotsaga — aeg sealmaal ja eks 28 liitrist purki ole neid juba keldris ka), ning samuti panin hapnema liitrise purgitäie eile korjatud pilvikuid. Jooksin keldri vahet muudkui, vahepeal sildistasin purke… korjasin kodukasvukas väikesi tomateid… Jajaa, ja siis marineerisin need ka veel purki. Siis ma olin omadega sista, ja ei jaksanud enam midagi. Magama oli ka kuidagi loll minna, sest kell oli alles 8 ja kui ma sellisel kellaajal magama lähen, olen ma kolmest juba rõõmsalt jalul ega oska endaga midagi peale hakata.

Tegelikult tahtsin täna oma ülessongitud-ümbertehtava kiviktaimla lõpuni istutada, aga ei jaksanud enam. Aiamaale tahtsin ka minna, aga ei jaksanud. Samamoodi jäi kogunenud väsimuse tõttu homse peale üks “Saladuste” osa eeltöö… ma, naiivne, mõtlesin, et kui ma kõik ära hoidistan, et siis jääb aega veel sellega ka tegeleda. Noh tehniliselt võttes aega jäigi, aga ma ise ei suutnud enam.
Üks etapp sildistamisel (marineeritud limavöödikud, liiv- ja lehmatatikud).

seened purgis

Nüüd ma tegelengi siin umbes kolmandat tundi väsinud olemisega, aga voodissemineku ees on loll tõrge. Nagu umbes… ee… alati. Loomult öökull, nagu ma olen. Ema räägib mul õudusjutte, kuidas ma väikese lapsena pidevalt öösel kella neljani üleval olin, mängisin, juttu ajasin ja olin muidu aktiivne ega lasknud temal muidugi ka magada. Aga temal oli vaja hommikul tööle minna.
Jajah. Küllap oli hommikul-päeval lapsehoidjaks käinud tädil siis selle eest minuga õige mugav.

Ma ikka kogu aeg mõtlen, et mu enda laps on olnud minuga võrreldes ärateenimatult suurepärane. Kui diivani meega kokkumäärimine ja suhkrukotti näpuga aukude sissetorkimine välja jätta. Aga ta on kogu oma lapsepõlve vähemalt maganud nagu kulda, neljandast elukuust alates rahulikult jutti umbes üheksast õhtul hommikuni välja. Ja kui ta koolis käis, siis ei olnud mul absoluutselt vaja ei tema magama- ega ülesajamisega tegeleda. Tema põhikooli paaris viimases klassis ei suutnud ma tegelikult mõista, mis sunnib noort inimest õhtul üheksast magama minema ja hommikul viiest üles tõusma. Ma olin õnnelik, kui ma umbes kolmveerand kaheksaks suurivaevu ennast jalule suutsin upitada, et talle ukse peal kalli-kalli teha ja tema hommikusööginõud kokku korjata. Ja praegu teeb see laps mind ka üha õnnelikuks.
Jajah, mulle on öeldud paar korda küll, et ma pole nii head last ära teeninud. Aga ma arvan ikka, et olen. Et äkki ta peegeldab hoopis seda minu (mõnele) nähtamatut poolt ja sisemist ilu 🙂

Ei, nüüd ma võtan ühe poolelioleva igava raamatu ja lähen sinna voodisse vähemalt lugema. Sest homme tuleb ikkagi kirjatööpäev, ja istutamispäev, ja ema juurde sauna minemise päev. Ja igava raamatu otsa on alati lootust ära kustuda.

Mõni pilt ja mõni tegevus

Sain lõpuks Oti telefonist ka mõned pildid kätte, mis ta meie viimatisel ringsõidul tegi. Laisk mees, oligi ainult ühes aias (aga see-eest imepäraseimas) viitsinud kaamerat vilgutada. Piltidel varjuaed. Vaid üks väike osa sellest suurest muinasjutust, mis seal on.varjuaias

 

kännuaed

 

Printsess tädi Aidi (Vilepi laste kunagist omaloomingut meenutades) haruldase printsessipuu ja kas ehk sama haruldase rippülasega? Kahjuks pildi pealt pole see väike armas lilleke õieti nähagi.

printsessipuuga

Lihtsalt olen ikka veel mõtetega nii Tartumaal, kui vähegi annab. Mitte sugugi siin Haapsalu mudas. Ja seeni meil kah metsas ei ole. Eile käisime oma tavalises kohas asja uurimas ja midagi saime… tatikuid peamiselt. Mitte tervet korvitäitki. Ega ma imesta, pärast nii kuiva ja põuast suve. Homme sõidame põhja poole, uurime oma sealseid lemmikpaiku, kas on sama tühi kui siin või… on seal siiski suvel vihma ka sadanud.

Täna õhtul algas piirkondlik mälumänguhooaeg. Jäime Sadama 5ga viiki ja esikohta jagama. (Eelmise hooaja lõpetasime võitjana muide meie, MITTE Sadama 5.) Jah, ja Ott on nüüd ka Kepimurdjas. Tema teab kõiki muusika- ja kunstiküsimusi. Täna ta umbes ainsana tundis pildi pealt ära keelpilli, mille nimi on octobass ja mis näeb välja nagu normaalsest 3 korda suurem ning vaid 3 keelega kontrabass. Me teised polnud sellest isegi kuulnud mitte. Samuti teadis ta mingit kurikuulsat Hiiumaa bändi provokatiivse nimega Giuseppe Perverdi bigband, kelle viimane album kannab veel kahtlasemat nime “Pede Rass”. Ma tõesti ei mõista, kuidas saab nii imelikke asju teada.

Muidugi töötan jälle ka, jah. Kui päevaks ruuter välja lülitada, siis isegi edeneb nüüd.

Aiad

Nüüd ma polegi jälle üle kahe nädala siia midagi kirjutanud, aga et just jäi seljataha üks lihtsalt suurepärane mitmepäevane ringisõit Tartumaal, siis ma lihtsalt pean ju mingi ülevaate andma, eks ole.

Minu kaasaalujate aiad…

Muhedike aed on väga tark. See on nii teadja kui oskaja, valdab salataidu. Natuke müstiline, nagu filmis lavastatud fantaasiamaailm. Selles aias viibimine teeb sinust just nagu natuke parema inimese, annab õhku ja teises kohas jälle paneb hinge kinni hoidma. Ja see aed on nagu muusika. See on nagu läbikomponeeritud sümfoonia, kus instrumendirühmad kõnelevad kord koos, kord kordamööda, tonaalsus, tempo, pausid — kõik on paigas, eesmärgipärased, kõik on välja mängitud, reeglipärane… nagu Bachi fuugad. See on see, kui aed on kunstiks saanud. Suureks kunstiks.

Rahmeldaja aed on nagu armastava ema süli. Külluslik, küps, emotsionaalne ja soe. Ja nagu emaarmastus mõõtmatu. Tundub, et see jätkub ja jätkub, et iga peenra taga avaneb järgmine peenar ja pargi taga järgmine park, et see on nagu kosmos, kuhu lendad ja üldse ei tunne hirmu ära eksida, kuigi kogu aeg on ühtede tähtede taga teised tähed, aga kõik nad kutsuvad ja on nii soojad ja sõbralikud, et midagi halba ei saa juhtuda, kogu aeg on nii turvaline, rõõmus, soe ja hea.

Tsiili aed on rõõmus, ilus ja elev nagu neiuks saanud tüdruk, kes alles avastab kõiki oma vooruseid, eeliseid ja võimalusi. Vaheldusrikas ja tujukas nagu neiud ikka. Samas mänguline, avastamisrõõmus ja katsetamisjulge nagu laps, sealsamas puhkeb värvidesse ja edevusse nagu naiseks saanu. Värskendav nooruslik puhang, julgus ja elurõõm — nagu suurde ellu sööstev keskkoolilõpetaja. Meie parimad aastad, esimene armastus, sosistamised ja itsitamised sõbrannaga, tantsuplatsid, salaja maitstud vein. Nii liigutav, nii õrn ja emotsionaalne aed.

…ja teiste “aiad”

Minu ja Eva ühine “aed” laiub päikselise mälestusena tema ema aiast ja esimestest iiristest, mis ma sealt 19-aastasena sain. Ma võiks need Lepikute vanad sordid kõik praegugi veel peast üles lugeda. See oli ta ema, kes pookis pirnipuu arooniapõõsasse ja tegi muid 20-aastaste jaoks täiesti müstilise ja isegi naljakana tunduvaid asju. Igatahes mu vaimustus on pärit just sealt, ja kuigi Eval pole tegelikult päris iseenda aeda kunagi olnudki, siis temaga koos olles oleme me ikkagi aias. See kujutluslik aed on selline boheemlik ja kiirustava rütmiga ja kujundatult metsik, no umbes nagu džungliaed, kus me võime vahepeal teineteist mõneks ajaks päris silmist kaotada, aga samal ajal on alati teadmine, et seal kuskil liaanide ja väänikute vahel on ta alati olemas ja et varem või hiljem jookseme me jälle kokku, ninad mullased ja kõplad käes.

Minu ja Inga ühine “aed” on selline rõõmus ja asjalik korrastatud maailm. Nagu kenasti hoolitsetud eramuõu, kus muru on alati pöetud ja lillepeenar akna all, teerada pühitud. See on nagu selline hoitud lapsepõlveõu, kus võid rahulikult õhtuni välja liivakastis mängida, sest kõik on aknast näha ja midagi juhtuda ei saa. Ja seal on palju pehmeid ja karvaseid koeri, kes kedagi kunagi pikali ei jookse, vaid suurema osa ajast tegelevad nunnud olemisega. Ja tänu nende eeskujule oled sa ise ka kohe paim ja viisakam laps.

Minu ja Vilepite ühine “aed” on aga taas midagi metsikumapoolset. Seal valitseb tegus ja üpris boheemlik leiutajateküla atmosfäär, kus millestki saab kogu aeg midagi teha ja igal pool vedelevad materjalivirnad või igasugu vidinad ja kolu, millest ühel päeval midagi huvitavad võib sündida. Haljastuse moodustavad mõned traditsioonilised lollikindlad põõsaskultuurid ja igale poole laiali püstitatud skulptuurid ja installatsioonid. See aed taotleb süsteemi, korda ja rahu, aga seda lihtsalt ei ole võimalik saavutada, sest kogu aeg midagi mõeldakse, tehakse ja paras mürgel käib kogu aeg.

Vot selline reis oli mul.