Aiad

1. sept. 2014 kell 17:41 (Aed, Muiduelu)

Nüüd ma polegi jälle üle kahe nädala siia midagi kirjutanud, aga et just jäi seljataha üks lihtsalt suurepärane mitmepäevane ringisõit Tartumaal, siis ma lihtsalt pean ju mingi ülevaate andma, eks ole.

Minu kaasaalujate aiad…

Muhedike aed on väga tark. See on nii teadja kui oskaja, valdab salataidu. Natuke müstiline, nagu filmis lavastatud fantaasiamaailm. Selles aias viibimine teeb sinust just nagu natuke parema inimese, annab õhku ja teises kohas jälle paneb hinge kinni hoidma. Ja see aed on nagu muusika. See on nagu läbikomponeeritud sümfoonia, kus instrumendirühmad kõnelevad kord koos, kord kordamööda, tonaalsus, tempo, pausid — kõik on paigas, eesmärgipärased, kõik on välja mängitud, reeglipärane… nagu Bachi fuugad. See on see, kui aed on kunstiks saanud. Suureks kunstiks.

Rahmeldaja aed on nagu armastava ema süli. Külluslik, küps, emotsionaalne ja soe. Ja nagu emaarmastus mõõtmatu. Tundub, et see jätkub ja jätkub, et iga peenra taga avaneb järgmine peenar ja pargi taga järgmine park, et see on nagu kosmos, kuhu lendad ja üldse ei tunne hirmu ära eksida, kuigi kogu aeg on ühtede tähtede taga teised tähed, aga kõik nad kutsuvad ja on nii soojad ja sõbralikud, et midagi halba ei saa juhtuda, kogu aeg on nii turvaline, rõõmus, soe ja hea.

Tsiili aed on rõõmus, ilus ja elev nagu neiuks saanud tüdruk, kes alles avastab kõiki oma vooruseid, eeliseid ja võimalusi. Vaheldusrikas ja tujukas nagu neiud ikka. Samas mänguline, avastamisrõõmus ja katsetamisjulge nagu laps, sealsamas puhkeb värvidesse ja edevusse nagu naiseks saanu. Värskendav nooruslik puhang, julgus ja elurõõm — nagu suurde ellu sööstev keskkoolilõpetaja. Meie parimad aastad, esimene armastus, sosistamised ja itsitamised sõbrannaga, tantsuplatsid, salaja maitstud vein. Nii liigutav, nii õrn ja emotsionaalne aed.

…ja teiste “aiad”

Minu ja Eva ühine “aed” laiub päikselise mälestusena tema ema aiast ja esimestest iiristest, mis ma sealt 19-aastasena sain. Ma võiks need Lepikute vanad sordid kõik praegugi veel peast üles lugeda. See oli ta ema, kes pookis pirnipuu arooniapõõsasse ja tegi muid 20-aastaste jaoks täiesti müstilise ja isegi naljakana tunduvaid asju. Igatahes mu vaimustus on pärit just sealt, ja kuigi Eval pole tegelikult päris iseenda aeda kunagi olnudki, siis temaga koos olles oleme me ikkagi aias. See kujutluslik aed on selline boheemlik ja kiirustava rütmiga ja kujundatult metsik, no umbes nagu džungliaed, kus me võime vahepeal teineteist mõneks ajaks päris silmist kaotada, aga samal ajal on alati teadmine, et seal kuskil liaanide ja väänikute vahel on ta alati olemas ja et varem või hiljem jookseme me jälle kokku, ninad mullased ja kõplad käes.

Minu ja Inga ühine “aed” on selline rõõmus ja asjalik korrastatud maailm. Nagu kenasti hoolitsetud eramuõu, kus muru on alati pöetud ja lillepeenar akna all, teerada pühitud. See on nagu selline hoitud lapsepõlveõu, kus võid rahulikult õhtuni välja liivakastis mängida, sest kõik on aknast näha ja midagi juhtuda ei saa. Ja seal on palju pehmeid ja karvaseid koeri, kes kedagi kunagi pikali ei jookse, vaid suurema osa ajast tegelevad nunnud olemisega. Ja tänu nende eeskujule oled sa ise ka kohe paim ja viisakam laps.

Minu ja Vilepite ühine “aed” on aga taas midagi metsikumapoolset. Seal valitseb tegus ja üpris boheemlik leiutajateküla atmosfäär, kus millestki saab kogu aeg midagi teha ja igal pool vedelevad materjalivirnad või igasugu vidinad ja kolu, millest ühel päeval midagi huvitavad võib sündida. Haljastuse moodustavad mõned traditsioonilised lollikindlad põõsaskultuurid ja igale poole laiali püstitatud skulptuurid ja installatsioonid. See aed taotleb süsteemi, korda ja rahu, aga seda lihtsalt ei ole võimalik saavutada, sest kogu aeg midagi mõeldakse, tehakse ja paras mürgel käib kogu aeg.

Vot selline reis oli mul.