Sain lõpuks Oti telefonist ka mõned pildid kätte, mis ta meie viimatisel ringsõidul tegi. Laisk mees, oligi ainult ühes aias (aga see-eest imepäraseimas) viitsinud kaamerat vilgutada. Piltidel varjuaed. Vaid üks väike osa sellest suurest muinasjutust, mis seal on.
Printsess tädi Aidi (Vilepi laste kunagist omaloomingut meenutades) haruldase printsessipuu ja kas ehk sama haruldase rippülasega? Kahjuks pildi pealt pole see väike armas lilleke õieti nähagi.
Lihtsalt olen ikka veel mõtetega nii Tartumaal, kui vähegi annab. Mitte sugugi siin Haapsalu mudas. Ja seeni meil kah metsas ei ole. Eile käisime oma tavalises kohas asja uurimas ja midagi saime… tatikuid peamiselt. Mitte tervet korvitäitki. Ega ma imesta, pärast nii kuiva ja põuast suve. Homme sõidame põhja poole, uurime oma sealseid lemmikpaiku, kas on sama tühi kui siin või… on seal siiski suvel vihma ka sadanud.
Täna õhtul algas piirkondlik mälumänguhooaeg. Jäime Sadama 5ga viiki ja esikohta jagama. (Eelmise hooaja lõpetasime võitjana muide meie, MITTE Sadama 5.) Jah, ja Ott on nüüd ka Kepimurdjas. Tema teab kõiki muusika- ja kunstiküsimusi. Täna ta umbes ainsana tundis pildi pealt ära keelpilli, mille nimi on octobass ja mis näeb välja nagu normaalsest 3 korda suurem ning vaid 3 keelega kontrabass. Me teised polnud sellest isegi kuulnud mitte. Samuti teadis ta mingit kurikuulsat Hiiumaa bändi provokatiivse nimega Giuseppe Perverdi bigband, kelle viimane album kannab veel kahtlasemat nime “Pede Rass”. Ma tõesti ei mõista, kuidas saab nii imelikke asju teada.
Muidugi töötan jälle ka, jah. Kui päevaks ruuter välja lülitada, siis isegi edeneb nüüd.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar