Tatikud ja tomatid

Jätkuvalt õnnestub mul Läänemaalt leida vaid tatikuid. Nojah, näpuotsaga muud ka. Eilse metsaretke järel ma kvantiteedi üle enam ei kurtnud, küll aga kvaliteedi üle. Tahaks ikka head kõva seent ka talveks purki ja külma saada. Meil viimase nädala jooksul on toidusedel ka olnud selline väga tatikuline: liivtatikupitsa, liivtatiku-lihahautis… okei, täna hommikuks praadisin omleti alla väikese varia kitsemamplitest ja pilvikutest, sest neid sai purgistamiseks liiga vähe.

Muidugi terve eilse päeva puhastasin.

seeni puhastamas

Õhtul marineerisin 2 x 5 + 2 purki ja kuumutasin kokku-sügavkülmutasin. Täna hommikul jätkus püha üritus seeneseljanka (sest supi sisse need liivtatikud ikka kõlbavad, kui peenikeseks hakkida, hakkisin) põhja ja tatiku-tomati-sibulasalati tegemisega. Siis panin uue laari kurke hapnema (väikse, sest kurke antakse nüüd juba umbes näpuotsaga — aeg sealmaal ja eks 28 liitrist purki ole neid juba keldris ka), ning samuti panin hapnema liitrise purgitäie eile korjatud pilvikuid. Jooksin keldri vahet muudkui, vahepeal sildistasin purke… korjasin kodukasvukas väikesi tomateid… Jajaa, ja siis marineerisin need ka veel purki. Siis ma olin omadega sista, ja ei jaksanud enam midagi. Magama oli ka kuidagi loll minna, sest kell oli alles 8 ja kui ma sellisel kellaajal magama lähen, olen ma kolmest juba rõõmsalt jalul ega oska endaga midagi peale hakata.

Tegelikult tahtsin täna oma ülessongitud-ümbertehtava kiviktaimla lõpuni istutada, aga ei jaksanud enam. Aiamaale tahtsin ka minna, aga ei jaksanud. Samamoodi jäi kogunenud väsimuse tõttu homse peale üks “Saladuste” osa eeltöö… ma, naiivne, mõtlesin, et kui ma kõik ära hoidistan, et siis jääb aega veel sellega ka tegeleda. Noh tehniliselt võttes aega jäigi, aga ma ise ei suutnud enam.
Üks etapp sildistamisel (marineeritud limavöödikud, liiv- ja lehmatatikud).

seened purgis

Nüüd ma tegelengi siin umbes kolmandat tundi väsinud olemisega, aga voodissemineku ees on loll tõrge. Nagu umbes… ee… alati. Loomult öökull, nagu ma olen. Ema räägib mul õudusjutte, kuidas ma väikese lapsena pidevalt öösel kella neljani üleval olin, mängisin, juttu ajasin ja olin muidu aktiivne ega lasknud temal muidugi ka magada. Aga temal oli vaja hommikul tööle minna.
Jajah. Küllap oli hommikul-päeval lapsehoidjaks käinud tädil siis selle eest minuga õige mugav.

Ma ikka kogu aeg mõtlen, et mu enda laps on olnud minuga võrreldes ärateenimatult suurepärane. Kui diivani meega kokkumäärimine ja suhkrukotti näpuga aukude sissetorkimine välja jätta. Aga ta on kogu oma lapsepõlve vähemalt maganud nagu kulda, neljandast elukuust alates rahulikult jutti umbes üheksast õhtul hommikuni välja. Ja kui ta koolis käis, siis ei olnud mul absoluutselt vaja ei tema magama- ega ülesajamisega tegeleda. Tema põhikooli paaris viimases klassis ei suutnud ma tegelikult mõista, mis sunnib noort inimest õhtul üheksast magama minema ja hommikul viiest üles tõusma. Ma olin õnnelik, kui ma umbes kolmveerand kaheksaks suurivaevu ennast jalule suutsin upitada, et talle ukse peal kalli-kalli teha ja tema hommikusööginõud kokku korjata. Ja praegu teeb see laps mind ka üha õnnelikuks.
Jajah, mulle on öeldud paar korda küll, et ma pole nii head last ära teeninud. Aga ma arvan ikka, et olen. Et äkki ta peegeldab hoopis seda minu (mõnele) nähtamatut poolt ja sisemist ilu 🙂

Ei, nüüd ma võtan ühe poolelioleva igava raamatu ja lähen sinna voodisse vähemalt lugema. Sest homme tuleb ikkagi kirjatööpäev, ja istutamispäev, ja ema juurde sauna minemise päev. Ja igava raamatu otsa on alati lootust ära kustuda.

Advertisements

5 kommentaari

  1. Lillekasvataja said,

    7. sept. 2014 kell 06:53

    seened-seened 🙂 mul täna sama plaan – marineerida ja marineerida. Õnneks mitte tatikuid. Neil küll maitse superhea aga see limane latakas … eee … vaat tekstuur ei meeldi

  2. rahutu rahmeldaja said,

    7. sept. 2014 kell 07:34

    mul hakkab kuidagi väga piinlik kui ma loen kõikide inimeste kangelastegudest köögi-söögivallas, mina üle sügavkülmiku ei suuda ennast sundida ja pealegi peenrategu on olulisem 🙂 ja mind täitsa huvitab, et kas siis kustusid raamatu otsa ära või ei 😀 öökulli elu võib olla vahel päris õudne, tean endast 😀

  3. 8. sept. 2014 kell 20:29

    Unustamatu lause klassik Herta Laipaiga raamatust – 1 hilissuve päev peab toitma 7 talvepäeva. Tubli hoidisekokk oled olnud. Mul on yht-teist jääkambrisse pandud, aga purgihoidiste jaoks aega pole.
    Hea, kui vanemad saavad ja soovivad laste unerezhiimi jm iseärasustega arvestada. Hoolitud laps on tervem ja rõõmsam ja temast tuleb väääääga palju parem inimene kui kurja sunni abil kasvatatud laps. Olgu õnnistatud head emad, sest kust muidu tulevad head lapsed… ja kellest tulevad head vanaemad.

  4. aidivallik said,

    8. sept. 2014 kell 23:19

    Igav raamat osutus selliseks, et sissejuhatus lõppes 117. leheküljel ja alles siis läks lahti. Õnneks mitte üleliia. Umbes kella kahest kukkusid silmad siiski kinni.

  5. Ruth said,

    9. sept. 2014 kell 11:38

    Kui ma olin laps, elasime suviti Haapsalus ja käisime emaga seenel Valgeväljal – siis olid seal külla ainult puravikud. Võib-olla enam ei niideta, meie ajal karjatati loomi. Jube on lugeda, et inimene peab elama tatikutest :), ise korjame Tahkurannas ainult puravikke Jõulumäelt.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: