Ärevus

26. sept. 2014 kell 16:59 (Aed, Muiduelu, Töised asjad)

Jälle peaaegu 10 päeva möödas, ja ma pole ridagi bloginud, sest kogu see aeg on käinud üks tants ja tagaajamine, aiatööd, seenelkäigud, maja koristamised ja aktiivne üritamine see onn lõpuks maha müüa… Ja kogu aeg käib meeleseisund üles ja alla, ma lihtsalt kiigun maksimaalse ärevuse ja totaalse lössivajumise vahel, edasi-tagasi, ja üleüldse.

Septembri keskpaik tegelikult oli veel üpris rahuliku energiaga. Keskendusin kirja-ja aiatööle, kaevasin üles veel 3 m2 niigi vähesest murupinnast, et varjupeenart teha vastava kalduvusega kokkuahnitsetud taimede tarbeks…

Ja siis ikka mõtlesin, et need maanirippuvad oksad ei ole väga okei… et varjupeenar küll, aga NII varjuline ka ei pea just olema, et sealt alt midagi ei näegi. Niisiis väike harvendusraie.

Ja muudkui kaevasin ja istutasin ja istutasin ümber ja…

Ja siis juhtus midagi. Kuskil kosmoses tehti vist mingi otsus. Igatahes hakkas vaata et ülepäeva tulema telefonikõnesid inimestelt, kes endale Haapsalus maja otsivad. Nüüd selle kümne päeva jooksul on meie maja käinud vaatamas neli peret. Või viis? Issand, ma ei suuda tõesti järge pidada. Niisiis, pärast esimest kõnet oli selge, et nüüd tuleb suurem suurpuhastus… mida me tegelikult oleme korranud nüüd enne iga järgmise vaataja sisseastumist. Mul on osa aknaidki juba sel sügisel puhtaks pestud, mis minu juures juba näitab midagi. Ja mu uksed ja uksepiidad pole vist eluski nii sagedast küürimist pidanud üle elama. Miski minus ütleb, et võiks Otil lasta ka lambikuplid põhjalikult puhastamiseks alla võtta ja põrandaliistud ära võtta, et nende tagant ka pesta, aga… no see ei ole vist ikka enam normaalne.
Nii et see ärevus käib muudkui üles ja alla, ma tunnen ennast juba nagu pommikoer, kogu aeg vibra sees, pane või rohud peale, ausõna. Eile öösel, kui siin veel üht “Suletud uste” osa lõpetasin (sest päeval on ju vaja kogu aeg koristada), hakkas korra rinnus torkima ja siis tuli endal ka hirm peale, et mis see nüüd on. Aga ma tean, et see mu ärevus võib igasugu imelikke sümptomeid esile manada.
Nii et ärge imestage, et ma blogi ei suuda kirjutada niisuguses seisus. Täna igaks juhuks juba hommikust saadik lürbin Kubja ürditalu stressiteed.
Metsa tahaks. Vot sellisesse metsa nagu siin, Palivere ja Piirsalu vahel Palivere raba ääres… Liivased oosid. Minu lapsepõlve maastik. Täitsa verre kinni kasvanud.

Seal me käisime vist eelmine nädal… ja et raba on kohe sealsamas, saime korraliku põdrakärbeste ründe osaliseks, st Ott sai. Minu peale need põdrakärbsed millegipärast ei tükkinud (vist ei meeldinud neile mu üleni valge munder – kannan metsas heledaid või erksaid värve, sest siis karu näeb mind juba piisavalt kaugelt ja äkki hakkab kartma ja jookseb ära), aga Oti must dressipluus meeldis neile kangesti. Siis Ott alguses karjus ja vehkis seal keset metsa, kuni sulges end autosse ja keeldus välja tulemast. Ma siis korjasin alguses enda ja siis ka tema korvi täis. Palju pilvikuid ja kitsemampleid. Head seened mõlemad.
Aga see rabaserv seal ja see liivaoosidel mets… see jah. Seesama mets oli minu ja Oti lapsepõlvekodu vahel, 10 km läbilõikega metsamassiivi ja raba, selle tee ääres on ühes kohas veel võimsad liivapaljandid ja liivaste kallastega metsajärv. Me ei tohtinud tegelikult omapead nii kaugele minna, aga me ikka vahel käisime ratastega. Ma ei mäleta, kas venna või täditütre või mõne lapsepõlvesõbrannaga või…
See maastik on ka põhjus, miks ma narruseni armastan dragonite videot heast mehest. Sest see maastik seal ja selle video üleshitus meenutab mulle lapsepõlve, ja natuke seoses Otiga ka. Et tegelikult ta lapsepõlves ju mõnel korral sattus ka meile ju, nad mingi aeg põgusalt suhtlesid mu vennaga, nii-öelda naaberkülade poisid, aga siis me veel Otiga teineteisega tegemist ei teinud kui aus olla. Ja 15-aastaselt läksin ma üldse kodust minema ja ühesõnaga.
Igatahes mulle praegu meeldib mõelda, et Ott oli tegelikult algusest peale kuskil kõrval olemas, mis siis, et 10 km metsa vahel.

Noh jah. Ogoroodinal käimine on kuidagi hõredamaks jäänud, käime seal nagu poes – asju toomas. Täna tuleb tomatite järele minna. Ja siis ma vaatan, kas kurke äkki ka on veel. Viimati (läinud neljapäeval vist?) oli pisikesi junne seal veel paisumas küll. Lõin oma aiast rabarbripuhma minema ja istutasin nelja tükina ogoroodinale. Nagu ka melissi.

Selle kuu “Saladused” on tehtud, ööl vastu tänast sain ka “Suletud ustega” ühele poole, täna kirjutasin Lääne Elule arvamusloo, mis ilmub homme, nagu ka lullamilla… Aga nüüd ma lähen ja koristan vist veel midagi, sest homme tulevad ühed inimesed juba teist korda maja vaatama. Mõne akna võiks puhtaks pesta. Kuidas nende liistudega jääb, ma ei tea.