Aidi Vallik avalikult

Niisiis, kanateraapiatalu ma pidama ei hakka ja mahekanuriks ei hakka. Mets hurdajahiga jääb ka ära, sest see mets oli väga võsane, liigniiske pinnasega ja aianduseks üpris kõlbmatu. Majake ise aga armsake, nii et kahju oli küll. Aga just aianduse pärast ma ju maale lähengi ja kogu krunt sooaia alla panna ei ole päris see, mis ma tahaks.
Majas, mis esimesel korral tundus muinasjutt, ei tundnud ma seekord enam end eriti hästi ja teisel vaatlusel ilmnes ka rida päris olulisi ja tulevikus kulukaid nüansse. Nii et nüüd tahaks veel korra üle vaadata ka meie teise eelistuse. Eile kahjuks ei jõudnud enam, nagunii hakkasime hommikul seitsmest sõitma ja jõudsime üheteistkümnest koju tagasi, vaatasime majapidamisi ja vahepeal käisime veel Valgamaal Lüllemäel esinemas ka.
Seekord täiesti salaja. Ühelegi sõbrale ei öelnud. Sest külla poleks tõesti enam mitte kuskile jõudnud, isegi mitte veerand tunniks. Väga tige tempo oli taga.
Kõik muidu üleelatav, aga Otile praeguses seisus need pikad sõidud hästi ei mõju. Täna on ta eilsest sundasendist täiesti valudes. Päris hirmus on.
Aga et me Tartusse ööseks ei jäänud, mis oleks meile rohkem aega andnud…
Ma ei saa praegu naabrinaist koormata veel meie Tötsu eest hoolitsemisega. Sest seal peres on asjad praegu väga-väga halvad. Meie sõber-naabrimees võtleb eelmise nädala keskpaigast alates haiglas oma elu eest sõna kõige otsesemas mõttes. Seda ütles naabrinaine meile muidugi alles pärast minu isa matuseid.
Otse loomulikult me elame seda üle. Sest tegemist on meie sõprade perega. Ja neil on kuueaastane poeg, issand halasta.
Ma ei saa aru, mis sügis see selline on.
Aga töötan. Kõigest sellest hoolimata kirjutan oma leheküljed ja toimetan need tekstid, mis saadetakse. Me saame hakkama.

Meid Otiga ehmatas hommikul unest üles vali koputamine vastu magamistoa akent, siis vastu aiatoa ukseklaase. Kargasime mõlemad voodist, mina ütlesin Otile: puhka veel, mina lähen vaatan… Aga kedagi ei olnud maja ümber ega aias, ka mitte eesukse taga.

Poole tunni pärast tuli telefonikõne haiglast.

Mu isa. 1.10.1947 — 11.10.2014

Situatsioon.

Kinnistu kaasomandis. Hoovi sügavuses elamu 1, suurem. Tänava veeres elamu 2, väiksem, millest elamu 1 elanikud kogu aeg mööda liiguvad. Kinnistu ja elamud kasutuskorraga jagatud. Mõlemad majad müügis aastaid, elamu 2 küll kolm korda kauem.

Tuleb ostja, kes tahab, kui osta, siis mõlemat maja, et kinnistu taas üheks muuta. Teeb hinnapakkumise mõlemale omanikule. Elamu 1 omanik ei saa kohe vastata, sest pakkumise vastuvõetavuse asjaolud vajavad kooskõlastamist panga esindaja ja konkreetsel hetkel opisaalis narkoosis lebava abikaasaga, kellega on elamu 1 ju ühisomandis. Kokkulepe pakkujaga, et vastus antakse nädala jooksul, kuni järgmise esmaspäevani siis. Võetakse kõne ka elamu 2 omanikule, et on pakkumine. Elamu 2 omanik teatab, et tal on samal ajal ka teine pakkuja (ütleme, pakkuja 2) välja ilmunud. Elamu 1 ja elamu 2 omanikud lepivad kokku, et ootavad kõik (oma otsustega) esmaspäevani, kui kõik saab selgeks.

Kõik on selge juba neljapäeval. Reede hommikul aga selgub, et elamu 2 omanik ei vasta enam ei pakkuja ega elamu 1 omaniku telefonikõnedele, ja kui lõpuks vastab, siis selgub, et on juba eelmisel päeval notaris müügitehingu eellepingu teinud vahepeal pildile karanud ostjatega (pakkuja 2).

Pakkuja 1 oleks mõlema elamu kindel ostja, aga ainult juhul, kui saab osta mõlemad elamud. Muidu mitte.

Elamu 1 omanikud elavad üle kiire šoki, siis koguvad end taas ja otsustavad uurida oma seaduslikke võimalusi sündmustesse sekkuda.

Lihtsalt selline lugu. Ilukirjanduslik. Ja võimaldab huvitavaid sissevaateid erinevate inimeste arusaamadesse kokkulepetest, aususest, alatusest jne.

Üks teine lugu on veel, aga sellest ma praegu ei suuda. Hiljem. Õhtul.

Pildike 1.

Tahtsin laenuhalduriga tekkinud teemat arutada, eriti mõningaid nüansse mu kehtiva laenulepingu jätkamise kohapealt. Et millised on panga tingimused, kui me EI suuda oma laenujääki neile ära tasuda, ja praeguse pakkumise järgi me suht kindlasti ei suuda. Avastasin, et mul laenuhalduri telefoninumber on ilmselt kahe aasta taguses märkmikus, mida ma pealiskaudsel otsimisel üles ei leidnud, ja et Ott juba helistas, ei hakanud enam ka netist otsima. Mõtlesin, et lähen pärast haiglat pangast ise läbi ja panen halduriga kohtumiseks aja kirja.

Veetsin Oti juures haiglas (issand jumal, tal tuleb kõhust voolik välja 😮 ) tunnikest kaks ehk, siis  pangamajja. Lasin omale välja numbri muudes küsimustes, märguande peale suundusin boksi… kus mind ootas ees mu oma armas laenuhaldur, kellel kiiret ei olnud ja kes oli täna üsna erakorraliselt saali letti pandud. Veetsime äärmiselt sisuka ja informatiivse tunni. Ma ei saa tunnistamata jätta, et jäin selle käigu tulemustega väga rahule ja olen nüüd märksa targem ning kindlama enesetundega kui enne. Anname gaasi.

Pildike 2.

Loe esiteks Muhediku tänast kommentaari mu eelmise postituse lõpust. Ja siis edasi.

Õhtul labidaga aeda kaevudes võtsin vastu telefonikõne — ja tund aega hiljem pärast kiiret köögikoristust ja põrandapesu võtsin vastu kallid külalised. Jutu käigus selgus, et nad sõidavad reedel Tartusse ja laupäeva õhtul tagasi, ja et neil on autos 2 vaba kohta.

Ma küll ei tea praegu, aga kui Ott reedel juba istuda kannatab, siis…

Ja maakonnas ringi kärutamiseks saab ehk laenata Vilepite teist autot, sest kui Ott juba Haapsalust Tartusse istuda kannatab, siis ehk kannatab ta ka maakonnas paarikümnekildiseid otsi teha…?

Aga seda muidugi ei tea veel.

Aia kohapealt aga – võib vabalt olla, et liiliate ümberistutamiseks on juba aeg liiga hiline, aga ma lihtsalt kuidagi ei saanud teisiti.

Ja isegi tööd jõudsin teha täna. Olen üpris rahul.

Täna tuli päris konkreetne pakkumine… et kui me sellega nõus oleks, läheks äkšeniks.

Peaks nagu hurraa hüüdma, aga pakkumine on üpris, üpris hea hulga loodetust ja arvestatust maas, mis komplitseerib olukorda tublisti. Tõsi on, et maja hind on tegelikult ikkagi see, millega see ostetakse… ja ma olen täitsa nõus sellega leppima, aga lihtsalt selle summa eest on peaaegu võimatu leida üldjoontes renoveeritud maamaja Tartumaal. Vähemalt praeguste, sügiseste pakkumiste hulgas, mida ma täna lappasin ja üle lappasin, koostasin nimekirju ja nii edasi. Tegelikult on nüüd ikkagi pakiliselt kiire kohale tulla ja oma silmaga neid kõiki vaadata, kui hull see lugu tegelikult on, ja äkki ikkagi ei olegi nii hull… äkki ikkagi läheb läbi. Või äkki on nende pakkumiste hulgas ka mõni renoveerimata maja, mis siiski enam-vähem korras ja elatav on…? Või õnnestub miskit hinda piisavalt palju alla ajada?

Aga meie vastust tahetakse nädala pärast. Ja Ott on haiglas. Lõuna ajal tuli opilt, aga oli suhteliselt sügava õhtuni väga tüma. Ma ei tea, mis homne päev toob ja kuidas ta taastub. Ja millal sõiduvõimeliseks saab. Mitte midagi ei tea, ja paanika muudkui kerib.

Terve hommiku kuni lõunani veetsin ehitusregistri uues veebirakenduses, üritades linnavalitsuse nõuannet järgides ise oma maja andmeid selles registris ajakohastada (nii et KOV pärast kinnitab või ei kinnita, väidetavalt pidi selles tolle keskkonna uuendatus seisnemagi). Kinnitust leidis aga taas kurb tõsiasi, et mitte ükski riiklik veebikeskkond ei hakka algusest peale korralikult tööle: täpselt nagu streikis digitaalne retseptisüsteem, E-Kool, E-Tervis, E-Maksuamet oma alguses… nimeta vaid…, samamoodi keeldus uuendatud ehitusregister tunnistamast minu volitusi sinna ise andmeid sisestada. Nii et ma pidin ikkagi tegema mitu telefonikõnet linnavalitsuse ehitusosakonda, kuni lõpuks ise jalad selga võtsin ja kohale kaapisin ning seal käsitsi vanamoelisel kombel kõik oma paprid üle andsin. Ja siis keeldus see loll süsteem ka KOV ehitusspetsialisti volitusi tunnistamast… jeesus, ma ütlen.

Linnavalitsusest tulles võtsin veel ühe sõbra kõne vastu, aga selle lõppedes pani telefon pildi tasku ja enam välja ei võtnud. Muidugi ma avastasin selle alles pärast mitmeid järgnevaid käike paari tunni pärast kodus… kui see majaostja ilmus mulle ise aia taha pakkumist tegema, sest ei saanud mind telefonitsi kätte. Nii et ma kaapisin veel vastu õhtut esindusse ja ostsin hammaste kiristades omale uue, sest aplaava oli päev otsa tõsine ja ma ei saa ju sellises olukorras endale kontaktitust lubada!

Nii et mis te arvate, kas siin täna aias jõuti midagi teha. Või miskit asjalikku kirjatööd. Mitte midagi pole nagu tehtud, aga tunne on, nagu ma oleks kokku kukkumas. Paanika-Jaanika.

Vaikus jah. Ei kippu ega kõppu.

Metsas oli eile ka vaikne, aga palju hobuheinikuid. Ja elajalikult palju põdrakärbseid. Seekord millegipärast kõik minu peal. Otil oli seekord helkurvest seljas, nad vist kartsid teda.

Mul on nüüd uus seenelkäima-jope. Sama heast materjalist kui see vana, mis mulle suureks jäi. Ja siis mul on uued metsapüksid. Kumpad on vanad, sest jalanumber ei ole muutunud.

Ja nagu te näete, on meie vana hää Suss jälle teenistuses ja rivis.

Kui nüüd riietest veel rääkida, siis ma sain täna ema ja Palivere põhjatute rõivakappide abiga üle talviste üleriiete probleemist. Ma juba paanitsesin siin, et peab uut talvemantlit ostma /õmmelda laskma hakkama, sest kõik, mis mul on, ripub seljas nagu telk. Ja ma lootsin vaikselt sisimas, et mu kunagine paks ja hästi soe must talvemantel, mida ma kandsin 17 – 18aastaselt, on kuskil seal Palivere kappides alles. Täna ema juures käies tegime inventuuri, aga kahjuks ei olnud seda enam. Näib, et olen oma edaspidises elus selle ära visanud või ära andnud, kui see mulle toona väikseks jäi. Selle eest oli seal kappides igasugu muid üllatusi. Nii et nüüd ma olen siberi hundi nahast kasuka omanik (daam ikkagi vist) ja tagasihoidlikuma outfiti taotluse täidab täie eduga ema ülikooliaegne roheline mantel. Soe ja paks ja karvakraega. Ma kindlasti lasen end selles talve saabudes üles võtta, see on stiililt nii lummavalt seitsmekümnendad.

Siis oli meil mälumäng siin neljapäeval, juba teist mängu järjest saime Sadama 5lt pähe. Väga kurb. Aga mu militaarsõbranna on Kesk-Aafrika missioonilt elusa ja tervena tagasi, isegi ilma malaaria ja pasanteeriata, mille üle ma olen siiralt õnnelik (mis siis, et ta Sadama 5 võistkonnas mängis seekord).

Muidu olen kirjatööd teinud (palju ja distsiplineeritult, kohustuslikku kava), siiski iga päev püüdnud aias midagigi nokitseda jõuda, ja hoidistanud, nii et nahk seljas märg ja purgid otsakorral. Täna just tõin männikate marineerimiseks viimased keeratava kaanega pooleliitrised ära. Praegu kupatan neid männikaid, ma ei tea, kas täna õhtul sissetegemiseni ka jõuan.

Nüüd seda, mis selles vaikuses pahasti on läinud. Tahtsime ju Otiga esmaspäeval-teisipäeval Tartumaale sõitma tulla kinnisvara monitoorima… et valmis olla, kui äkšeniks läheb. Aga Ott sai reede õhtul päris karmi sapikivikoolika, lesis ööni EMOs tilguti all, tema verest tuvastati põletikunäitajad ja lõikuse aeg pandi paugust esmaspäeva hommikuks. Vahepeal koju lasti ta ka ainult hea veenmistöö tulemusena ja argumendiga, et elame ju praktiliselt haigla taga ja kohe, kui midagi on pahasti, saab naasta.

Nii et siis homme läheb Ott sappi lõikama, jääb tõenäoliselt mitmeks päevaks haiglasse ja tõenäoliselt on umbes nädal aega ka juhtimisvõimetu, vähemalt pikka maad.

Muidugi ma pole rahul, kui asjad ei liigu, vaid venivad ja viivituvad. Aga millegipärast juhtub seegi. Noh… vast kosmos ikka teab, mida teeb. Isegi kui mina ei tea, ei saa aru ja pole rahul.

Ähh, ma parem lähen valvan oma männikaid edasi.