Närvesööv vaikus

5. okt. 2014 kell 22:56 (Muiduelu)

Vaikus jah. Ei kippu ega kõppu.

Metsas oli eile ka vaikne, aga palju hobuheinikuid. Ja elajalikult palju põdrakärbseid. Seekord millegipärast kõik minu peal. Otil oli seekord helkurvest seljas, nad vist kartsid teda.

Mul on nüüd uus seenelkäima-jope. Sama heast materjalist kui see vana, mis mulle suureks jäi. Ja siis mul on uued metsapüksid. Kumpad on vanad, sest jalanumber ei ole muutunud.

Ja nagu te näete, on meie vana hää Suss jälle teenistuses ja rivis.

Kui nüüd riietest veel rääkida, siis ma sain täna ema ja Palivere põhjatute rõivakappide abiga üle talviste üleriiete probleemist. Ma juba paanitsesin siin, et peab uut talvemantlit ostma /õmmelda laskma hakkama, sest kõik, mis mul on, ripub seljas nagu telk. Ja ma lootsin vaikselt sisimas, et mu kunagine paks ja hästi soe must talvemantel, mida ma kandsin 17 – 18aastaselt, on kuskil seal Palivere kappides alles. Täna ema juures käies tegime inventuuri, aga kahjuks ei olnud seda enam. Näib, et olen oma edaspidises elus selle ära visanud või ära andnud, kui see mulle toona väikseks jäi. Selle eest oli seal kappides igasugu muid üllatusi. Nii et nüüd ma olen siberi hundi nahast kasuka omanik (daam ikkagi vist) ja tagasihoidlikuma outfiti taotluse täidab täie eduga ema ülikooliaegne roheline mantel. Soe ja paks ja karvakraega. Ma kindlasti lasen end selles talve saabudes üles võtta, see on stiililt nii lummavalt seitsmekümnendad.

Siis oli meil mälumäng siin neljapäeval, juba teist mängu järjest saime Sadama 5lt pähe. Väga kurb. Aga mu militaarsõbranna on Kesk-Aafrika missioonilt elusa ja tervena tagasi, isegi ilma malaaria ja pasanteeriata, mille üle ma olen siiralt õnnelik (mis siis, et ta Sadama 5 võistkonnas mängis seekord).

Muidu olen kirjatööd teinud (palju ja distsiplineeritult, kohustuslikku kava), siiski iga päev püüdnud aias midagigi nokitseda jõuda, ja hoidistanud, nii et nahk seljas märg ja purgid otsakorral. Täna just tõin männikate marineerimiseks viimased keeratava kaanega pooleliitrised ära. Praegu kupatan neid männikaid, ma ei tea, kas täna õhtul sissetegemiseni ka jõuan.

Nüüd seda, mis selles vaikuses pahasti on läinud. Tahtsime ju Otiga esmaspäeval-teisipäeval Tartumaale sõitma tulla kinnisvara monitoorima… et valmis olla, kui äkšeniks läheb. Aga Ott sai reede õhtul päris karmi sapikivikoolika, lesis ööni EMOs tilguti all, tema verest tuvastati põletikunäitajad ja lõikuse aeg pandi paugust esmaspäeva hommikuks. Vahepeal koju lasti ta ka ainult hea veenmistöö tulemusena ja argumendiga, et elame ju praktiliselt haigla taga ja kohe, kui midagi on pahasti, saab naasta.

Nii et siis homme läheb Ott sappi lõikama, jääb tõenäoliselt mitmeks päevaks haiglasse ja tõenäoliselt on umbes nädal aega ka juhtimisvõimetu, vähemalt pikka maad.

Muidugi ma pole rahul, kui asjad ei liigu, vaid venivad ja viivituvad. Aga millegipärast juhtub seegi. Noh… vast kosmos ikka teab, mida teeb. Isegi kui mina ei tea, ei saa aru ja pole rahul.

Ähh, ma parem lähen valvan oma männikaid edasi.